reedel toimus kata ja imre sünnipäevade tähistamine. enne seda käisime ristoga magistralis. ostsime temale energiajooki ja sõrmikud, sünnipäevalistele lilled ja minule sukad. sukad ja sõrmikud tulid seppäläst. seisin seppälä leti ees ja üritasin täiega meenutada, miks mul oktoobrikuist trendi peaks vaja minema. praegu tuli meelde... selle vahel on stiletto 50-kroonise tunnipileti talong. et saaks odavalt proovima minna ja nii. aga jäi ostmata. äkki veel jääb kuskil ette ja ei pea päris 100 eeku tunni eest välja käima.

aga sünnipäev oli tore tore. algatuseks pakuti kata residentsis horvaatia dessertveini, siis liikusime seitsmekesi magistrali bowlingusse (seal on reedeõhtuti väga kirju seltskond) ja mina võitsin lõpuks :) küll ainult 109 punkti aga ikkagi de best. kata ragnar tuli ka ja nii oligi meid lõpuks hoopis kaheksa. pärast tagasi korterisse ja tegime kella kaheni palju nalja. ingriti lehm imbi pojeng oli näiteks päris särav staar. üldse ei mäleta, kust see lehma nali tuli aga imbi pojeng oli risto välja mõeldud nimi. naljakas seetõttu, et ingriti taanis-õppiv-õde on ka täiesti juhuslikult imbi, aga risto seda ju ei teadnud. ühesõnaga tore oli. risto tahtis autoga öösel koju saada ja niisiis saigi ta ainukese kainena autotäit joodikuid taksotada.

ühtlasi sooviks kummutada tobeda valearusaama, et ma olen ülimalt õnnelik. ei ei, üldse seda mitte. ma lihtsalt ei kirjuta kõiki neid draamasid ja kohutavaid mõtteid siia enam üles, sest kogu see jutt on liiga kergesti avalikkusele kättesaadav. inimesed loevad ja kohe oskavad seostada. seda ei ole vaja. varem kirjutasin ja kaks inimest lugesid ja hingel oli kergem. nagu salapäevik või miski. aga maitea, ma ei soovi oma musta pesu avalikkuse ette pesema tulla. lühidalt ütleks lihtsalt ära, et väga vähe asju on nii, nagu ma tahaksin, et nad oleksid. kõike on liiga vähe ja kuigi nägu on naeru täis, siis süda valutab ja sees on tühi. ma küll üritan maailma ja inimesi enda ümber oma käe järgi kasvatada, aga nad on ikka väga jäärapäised. tahaks lihtsalt vahest seda vähest, mis õnneks vaja. hea, et mind tänaöösel ei unustatud. sellest piisas, et tänaseks õnnepatareidesse veidikenegi materjali saaks. niiet täna natuke naeratan. ühest nurgast.

üldse on mul viimasel ajal vähe aega mõtlemiseks. nooremana sai ikka koguaeg jalutatud ja mõtteid mõlgutatud. häid ja halbu, pikki ja lühikesi, naljakaid ja tõsiseid. igav ei hakanud. kui hakkaski, siis mõtlesin jälle. jalutasin bussipealt koju, mõtlesin ja tulin panin mõtted kirja. kuid ikkagi veidi krüpteeritult, et säiliks salapära. täna loen, ja ei saagi aru, millest täpselt kirjutanud olen. mõnel juhul võibolla aiman, teisel juhul ei sedagi. aga naljakas vaadata küll, kuidas kirjastiil muutunud on. näiteks "matu-ajal" on väga harva matust kirjutatud. on kirjutatud mõtteid, mis temaga seoses, või käimistest, kus temaga koos käisime, aga nime vist pole kunagi mainitud. minu praegused mälestused on palju õnnelikumad kui need, millest kunagi kirjutasin. ei mõista, väga segane. täna kirjutan väga otse ja omadega, ei viitsi nagu neid ilukirjanduslikke ilustisi teha enam. ongi kunagi lihtsam lugeda. praegu meenus, et millalgi sai ju pabreile kaa kirjutatud. peakski selle raamatukese üles otsima. see nädalavahetus on kuidagi olnud asjades sobramiseks muutunud. aga mõnikord ongi tore meenutada.