neljapäeval oli lumi maas. ja olingi ühistranspordi ori. niivõrd-kuivõrd. hommikul sain emaga tööle, õhtul sain eveliniga pea-aegu linna. aga linn oli umbes ja nii tegingi hoopis sporti ja vudisin täisvõimsusel toompeale. jõudsin küll 25 min peale kontserdi algust kohale aga õnneks hakkas koor just "lavale" liikuma. niiet igati täpne. kuna kirik oli ääreni täis, siis tänu kiirele mõistusele ja kärmetele jalgadele hõivasin koorile reserveeritud pingiridadest ühe koha. ja nii istusin ja kuulasin ja mõtlesin, et koorimuusika on ikka täiega minu teetass. õudselt ilus oli, mis siis et eespool istuvad vanakesed kurtsid (otseloomulikult missa lugude vahel, kui kirik oli haudvaikne), et meestel on nii koledad kärisevad hääled. salu oli kaa vahva vaadata. rahvas kuulas tardunult võluvat muusikat, salu aga vehkis peaga keset kirikut niiet tukk lehvis. mõtteline koorijuhatamine vist.

reedel käisime ristoga teatris. pärnu endlas "linda tahab lahutada". veebruaris käisime draamas "rahauputust" vaatamas, see oli ikka kordi parem. reedesest etendusest ei jäänud mulle isegi linda abikaasa nimi meelde, see juba ütleb etenduse kohta nii mõndagi. paaris kohas sai muidugi naerda ka, aga lihtsalt, ei jätnud sügavat muljet. võibolla tegi asja veidi mõrumagusaks tõsiasi, et etenduse nii mõnigi koht oli otsekui täpselt minu elust maha kirjutatud, võibolla ka mitte. aga risto ütles kaa, et rahauputus oli parem. järgmisena siis mõni draama naljaetendustest jälle.

õhtul, peale teatrit, läksime steffanisse sööma. mul oli kõht nii tühi, et ei saanud etenduse lõpupoole enam naerdagi, valus hakkas. aga kui kohale jõudsime ja söök LÕPUKS kohale jõudis, haihtus isu eriti kiiresti. hakkas kuidagi halb ja raske. mis siis, et väljas oli võibolla selle talve ilusaim lumesadu. suured valged räitsakad aeglaselt langemas... väga maagiline. üldse mul on viimasel ajal tihti halb. ilma ühegi kindla põhjuseta tundub. eks see teeb kaa veidi raskemaks selle hea enesetunde säilitamise. no kuidas sa naeratad onju, kui sees keerab nagu mingis väga keeravas asjas. tahaks juba ära siit eestist. kuigi ma olen riigi täielik patrioot, on viimasel ajal kõik kuidagi rõhuma hakanud. inimesed ootavad minult midagi, mida mul neile pakkuda pole. koolidesse sisseastumispaberite viimise aeg on alanud. ma ei taha üldse mõeldagi, mida ma siis teen, kui nende uksed sügisel suletuks jäävad....