täna oli naljakas töö päev. meie müügiosakond sai endale värske liikme - eelarvestaja elvira. ta siis suhtkoht tuli minu asemele. sai minu laua ja minu läpaka ja minu sahtlid ja paberid ja kõik asjad. hea, et sekretär lumesisse mürama läks, võtsin kolm asja ja ronisin tema laua taha istuma. no iseenesest ju loogiline - 3 nädalat on jäänud, polegi minuga vaja arvestada enam. ja nendest kolmest nädalast on ka mingi 4+4 päeva kui ma natuke-palju koolis pean olema ja tööl üldse ei olegi. niiet tegelikult ei olegi asi NII hull. aga tiina laua taga oli vahva. seljataga oli aken ja laud oli suur ja tool oli ka suur. ja siis istusingi terve päev MSNis ja kolasin orkutis ja netis ja vahepeal kui süümekas natuke liiga hakkas tegema, siis tegin paar tööasja kah. chillens. ja nii kuni kümnendani, siis tuleb tiina tagasi ja pean oma luksuslikest tingimustest loobuma, niuts.

aga kurdid olid täna korterist välja kolinud. r oli kristo ära rääkinud et korteriseinad värvitakse ka üle (whatever see põhjus siis oleks ka) ja nüüd on jäänud ainult kriitiline pisiküsimus - toon? valge keskel ma olen pool elu elanud, tahaks nüüd midagi veidi värvilisemat. tegelt ma ei tohiks üldse sellele mõelda hetkel. kvaliteeditehnika konspekt lebotab voodi peal ja nõuab, et ma temajaoks mingi tund-paar leiaks. ja leian kaa, kohe kirjutan lõpuni ja ronin tekialla lugema. aga samas alateadvuses käib totaalne sõda - kollane vs oranžikas vs sinine vs roheline. oma pikaaegset unistust - tumepunast seina - tahaks tegelt hirmsasti teostada, aga see vist ei ole väga ühetoalise korteri teema. ja kuigi punased toonid mulle nii-ii väga meeldivad, ei suudaks ma tõenäoliselt sellises keskkonnas end eriti normaalsena tunda. halli ja pruuni nagu ka ei sooviks eriti. kuigi tegelt mustvalge korter koos VÄGA värviliste aksessuaaridega oleks ju rockin. asjad lähevad huvitavaks.

aga tänu maailma kõige paremale kalevile läheme nelega pühapäeval kvaliteeti ampsama. seitsmes rida, KESKEL, vouhh. paneme kõrvad ja vaimu valmis ja ma loodan, et m-pact suudab minus tekitada kasvõi kümnendiku nendest emotsioonidest, mis club for five esinemiselt prantusmaalt sain. kuigi tegelikult väga vahet ei ole ju - igasugune acapellamjuusik on suhtkoht superlukslahe.

tegelt mulle käib närvidele, et kui ma postitada tahan siis blogger mõtleb niiii kaua enne kui kirjutamisakna lahti teeb. mul lähevad alati pooled mõtted meelest ära.