täna hommikul seisin kodus murelikul ilmel peegli ees ja mõtlesin, et mul oleks ikka kappi väikest stilisti vaja. ma küll üritan täiega, et riided oleks omavahel harmoonias, kasvõi sarnaste toonidega või ükski asi otseselt silma ei karjuks. ja kuigi mul täna oli peale valge rihmaga kella ja valge vöö veel valged saapad, röökisid saapad peale mantli selgapanemist nagu metsseapõrsad mul jalas. kõik muu kostüüm on soliidselt tume - tumesinised teksad (õde ütles, et natuke nagu oleks dieseli omad aga tegelikult on inblue omad ja maksid umbes neljandiku diislite hinnast :D), tumepunane mantel (klementi jee, 500 eeku maksis paar talve tagasi), must kott ja must sallihunnik. ning kõige tipuks siis kaks valged laeva kõige all.. võeh. aga kui mantel ära läks ja ülemine osa moondus soliidselt tumeroheliseks (tumeroheline jakk meets tumeroheline pleiser meets pruunid pärlid), oli kostüüm nagu suht okei. sest vöö ja kell tasakaalustasid karjuvaid saapaid. raske on see naise elu :)

üldse ma ei saa aru, kuidas mul iga hommik on nii raske kostüümi välja mõelda. kapp on riideid täis, aga nii vähe on asju, mis täpselt sellised välja näevad, nagu ma tahaksin. endaarust iga shoppamishoo tagajärjeks nagu oleks üks-kuni-mitu kantavat hilpu, aga nad vist kaovad hirmunult ära koguaeg, ei soovi kantud saada. igastahes kapist leian ma neid väga harva. tegelt mul on tunne, et me kodune pesumasin sööb minu riideid. näiteks must kõrge kaelusega topp on haihtunud ja minu ilus lilledega must rinnahoidja kadus juba mitu aastat tagasi pessu ära. ja nad ei ole kindlasti ainukesed.

mõnikord on mul eksperimenteerimistuju ja siis ma koostan endale jabura kostüümi. mõnikord on tulemus väga cool ja saan inimestelt igasuguseid kommentaare-komplimente. aga sellegi poolest ei taha seda jaburat kooslust uuesti kasutada. empsil samas on kinnisidee, et kõiki riideid kannatab kanda, vähemalt pensionipõlveni. ja siis ta sokutabki mulle vahest oma nooruspõlve pluuse kappi. need ongi mu jaburlahedate kostüümide põhilised koostisosad. aga ta on suht agar sokutaja, mõnikord saavad mu riidepuud otsa lihtsalt. jah, ma olen kindel, et selles on süüdi minu ema sokutamine ja mitte minu paadunult loll komme iga kuu midagi uut riidekappi soetada. raudselt :)