olen endiselt reisilainetel :) igapäevaselt uurin bookinghouse ja easyjeti ja ryanairi kodulehti ja teen mõttes kõikvõimalikke reisiplaane ning koostan eelarveid. SC listis ujus välja idee (millest ma tänu lucaga suhtlemisele ka enne teadlik olin) külastada mingi kambaga oktoberfesti münchenis. noo tore tore, easyjeti abiga saab 30 euroga tallinnast berliini ju! aga berliinist münchenisse rongiga on üks ots 120 eurtsi ja pärast peaks tagasi ka tulema. kallis :( otse münchenisse ja koju tagasi tuleb ka üle nelja tonni. vist väga ei mängi välja. ausalt öeldes pole mulle töölt vist väga seeaasta rohkem puhkust ka ette nähtud... mis siis et plaanidesse sai võetud iisraeli laulmaminek, millest ülemused ega personalijuht veel midagi ei tea :D sellest rääkides, laulsin eile kodus kõva häälega keelatud maad kaasa (see pidi siiski mu bestvisioni lugu olema) ning avastasin õudusega, et põhimõtteliselt varsti juba kuu aega olnud-läinud-tulnud köha ja kurguvalu on suhteliselt hävitanud mu lauluhääle. või vähemalt ei mäletand küll et mul SELLINE hääl oli. õhtul lisan kuhugi ka sun'i tehtud video sellest päevast (kui ma ei eksi, siis 17.juuli?) kui õhtu edenedes alustasin suhtlemist eva mobiiltelefoni kaasabil, kuna ei suutnud end vokaalselt enam üldse väljendada :D
eile õhtul sain lõpuks vastusõnumi vahemere äärest ja see lihtne pisiasi tegi tuju vägaväga heaks ja pani veel rohkem järgmisse aastasse vaatama :) reisiplaanide arengust niipalju et vahemereplaan on endiselt aktuaalne, targemaks olen nõnda palju saanud, et õigeks päevaks planeeritud reisialgusega võin milanosse läbi berliini maru hea hinnaga lennata ja sealt edasi nt koos lucaga horvaatiasse põrutada. mulle meeldib plaan, et koguaeg oleks keegi kohalik kõrval, siis on kirjeldamatutesse sekeldustesse sattumise oht palju väiksem ja kohalikud teavad nendest liiklemisvariantidest ka rohkem kui mina oma nigela inglisekeelega välja suudaks uurida. ajaliseks kestuseks olen oma reisil hetkeseisuga plaaninud vähemalt kaks nädalat, soovitatavalt kolm või kuukenegi? eks see selgub asjade käigus.
elu/korterikaaslane on viimase kuu ajaga aga läbi teinud minujaoks hirmuäratava muutuse. peaaegu polegi alles enam seda poissi, kellega kunagi kaks aastat tagasi tutvusin, kes armastas oma pisikest golffi ja kuulas väga paadunult parimat hiphopi ja viitsis minuga rääkida ja rääkida ja veel natuke rääkida ja üritustel käia. nüüd avastas ta kuskilt mingid äriraamatud, milleta ei suuda olla tundi aegagi, tänaseks vist juba oma firmagi tehtud ja kolme aasta pärast kavatseb cayennega (porsche jeep) ringi sõita. 944 pandi naksti müüki, hiphopi asemel kuulatakse pigem haussi ja mixitakse sellega osavalt londoni klubides kuuldud mussi (mis on üks ütlemata imelik muusikastii minumeelest) ning üleüldist popelektrot, vabaajariietust kui sellist enam ei tunnistata ning eesti siider ei kõlba ka enam juua, ainult see real thing ehk käärind õunavein siis vist. ja nädalavahetusel selgus, et pidutsemissõnumeid saadetakse ainult sõpradele, minu saagiks jäävad vaid turistiraporteid (täna ilus ilm, käisin siin ja seal, nägin seda ja seda) :( nädalavahetusel sain ikka päris kurjaks kui olime väikese seltskonnaga pärnu korteris ja siis niipea, kui mingi vaiksem hetk tekkis, siis selle asemel, et seltskonnaga juttu vesta või miskit, siis tema hoopis lükkas aga donaldi raamatu lahti ja kukkus lugema. mida ebaviisakust! kooselu on meil veel mingi 20 päeva jäänud, siis põrutab firmaomanik rootsi haridust omandama. mis siis edasi saab, see selgub aja käigus, kuid ma kahtlustan et ma tegelikult juba tean. päris ammu. oeh.
eile õhtul sain lõpuks vastusõnumi vahemere äärest ja see lihtne pisiasi tegi tuju vägaväga heaks ja pani veel rohkem järgmisse aastasse vaatama :) reisiplaanide arengust niipalju et vahemereplaan on endiselt aktuaalne, targemaks olen nõnda palju saanud, et õigeks päevaks planeeritud reisialgusega võin milanosse läbi berliini maru hea hinnaga lennata ja sealt edasi nt koos lucaga horvaatiasse põrutada. mulle meeldib plaan, et koguaeg oleks keegi kohalik kõrval, siis on kirjeldamatutesse sekeldustesse sattumise oht palju väiksem ja kohalikud teavad nendest liiklemisvariantidest ka rohkem kui mina oma nigela inglisekeelega välja suudaks uurida. ajaliseks kestuseks olen oma reisil hetkeseisuga plaaninud vähemalt kaks nädalat, soovitatavalt kolm või kuukenegi? eks see selgub asjade käigus.
elu/korterikaaslane on viimase kuu ajaga aga läbi teinud minujaoks hirmuäratava muutuse. peaaegu polegi alles enam seda poissi, kellega kunagi kaks aastat tagasi tutvusin, kes armastas oma pisikest golffi ja kuulas väga paadunult parimat hiphopi ja viitsis minuga rääkida ja rääkida ja veel natuke rääkida ja üritustel käia. nüüd avastas ta kuskilt mingid äriraamatud, milleta ei suuda olla tundi aegagi, tänaseks vist juba oma firmagi tehtud ja kolme aasta pärast kavatseb cayennega (porsche jeep) ringi sõita. 944 pandi naksti müüki, hiphopi asemel kuulatakse pigem haussi ja mixitakse sellega osavalt londoni klubides kuuldud mussi (mis on üks ütlemata imelik muusikastii minumeelest) ning üleüldist popelektrot, vabaajariietust kui sellist enam ei tunnistata ning eesti siider ei kõlba ka enam juua, ainult see real thing ehk käärind õunavein siis vist. ja nädalavahetusel selgus, et pidutsemissõnumeid saadetakse ainult sõpradele, minu saagiks jäävad vaid turistiraporteid (täna ilus ilm, käisin siin ja seal, nägin seda ja seda) :( nädalavahetusel sain ikka päris kurjaks kui olime väikese seltskonnaga pärnu korteris ja siis niipea, kui mingi vaiksem hetk tekkis, siis selle asemel, et seltskonnaga juttu vesta või miskit, siis tema hoopis lükkas aga donaldi raamatu lahti ja kukkus lugema. mida ebaviisakust! kooselu on meil veel mingi 20 päeva jäänud, siis põrutab firmaomanik rootsi haridust omandama. mis siis edasi saab, see selgub aja käigus, kuid ma kahtlustan et ma tegelikult juba tean. päris ammu. oeh.
Postitage kommentaar
<< tagasi