täna oli tööl peaaegu mõnus. tulin tunnikese varem, tegin palju asju, helistasin, rääkisin vedajate ja juhtidega, korraldasin, tegin plaane nii ja naapidi, vorpisin valmis mõned arved, vahepeal libastusin ja sattusin hätta seega küsisin nõu ja sain õige pea jälle tegemiselainele tagasi, et teha veel ja veel ja veel. oli tunne et ma teen mõndagi kasulikku, et ma teen päris tööd ja et ma teen seda millegi nimel. et kaubad saaksid õhtul ilusti autole ja et kliendid saaksid varsti oma kaubad kätte ja et kõik oleksid rõõmsad. õhtupoole sain muidugi ühe pahase kliendiga pikemalt telefoniteel suhelda ja see nats rikkus tuju aga ikkagi. päev nagu päris. tundsin end kontoris vajaliku ja väärtusliku töötajana :)

ja see kõik oli nii meeldiv sest pool kontorist olid koolitusel. poole hulka kuulusid ka mu ülemus, kes on väga tore ja kellega ma ilusti läbi saan, ja mu osakonnakaaslane, kes on üks igavene konn, õelusekott ning jobu ja kes ühtlasi arvab et on ka mu ülemus, lapsevanem, elukorraldaja, järelevalvaja ja mida kõike veel. niisiis, kuna ei ülemust ega "ülemust" polnud siis olin ise ülemus. ise mõtlesin otsustasin ja vastutasin. ja hakkama sain! või nii ma vähemalt arvasin.

umbes 10 minutit enne seda kui mul kõik valmis oli tulid "ülemused" koolituselt tagasi. ja umbes 3 minutiga suutis härra tropp kõik mu päevased saavutused ära nullida ja panna mind tundma täieliku idioodina. "miks sa seda nii tegid? kas see oli ikka hea idee? mille alusel selline otsus? liigne agarus on ogarus! seda poleks olnud küll nii vaja teha! selle oleks mina teistmoodi teinud. kas odavamalt ei oleks saanud? see on ju ilmselge et tegelikult oli asi nii!" jne. ja nii muuhulgas veel igasugust väärtuslikku infot, millest mul oleks ka päeva jooksul kõvasti kasu olnd. kui _keegi_ mulle seda varem jagada oleks raatsinud. ja niimoodi kaduski mu päris tööpäev kaardilt ära ja töölt ära minnes oli juba tunne, nagu oleks lihtsalt terve päeva oma tooliga kiikund ja samal ajal mobiiliga sõnumeid kirjutand ja 6 tundi lõunal olnud ja no heal juhul lehe või paar printerist välja printinud. argh!

kui miski ajendab mind sellest ettevõttest päeva pealt ära tulema siis ma ei pea kaks korda mõtlema mis, vabandust, kes, see on. ausõna, ükski inimene ei ole mu elus minu jaoks nii vastumeelne olnud. ja eriti vastumeelseks teeb ka see, et ma tean, et ta tegelikult saaks ka igati okei olla, kui ta ainult tahaks. kõigi klientide ja vedajatega ja juhtidega saab ta i-me-li-selt läbi! ja minuga käitus ka maru hästi kui ma ta osakonda tulin. kahjuks selle hea käitumise norm on selleks sajandiks täis saanud. vastik vastik vastik. oeh :(

üldse, elu on viimaselajal nii igav. üksluine noh. ainult töö ja pidu ja mõtted lõputööst, mis vist kunagi valmis ei saa. aga peoga pole ka nii lihtne. ei ole nii, et nüüd on pidu ja pillerkaar ja kõik! et pidu oleks siis peab olema õiges koguses rummi hingeall. aga õiget kogust ei saa planeerida. see lihtsalt juhtub. kui planeerin, siis ei tule pidu. siis tuleb kaos ja liiga varajane uni ja tugev üla või alajoove ja üleüldiselt kõik läheb valesti. niiet ma pean nädalavahetustesse sukelduma selg ees ja silmad kinni ja lootma et tuleb selline, mida on meenutada. noh, okei, olgem korrektsed. mida tahaks meenutada, aga ei suuda. eriti. seekord ka ei oska midagi oodata. niiet loodan parimat. pingelangus juba paistab.