ma arvasin ja lootsin ja mõtlesin, et olen sellest üle saanud. et oli mis on, edasi on... muud asjad. nii ma vähemalt endale sisestasin ja võibolla sisimas isegi peaaegu et veidi uskusin. vähemalt veidi aega. aga tundub, et sellest lahti laskmine polegi nii lihtne. või.... äkki ei olegi see veel minema määratud? sest see jälitab mind unenägudes, töölesõites, tööl, lõunapausil, ärgates ja magamajäädes, proovides ja jalutades ning üldse kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades. käingi ringi totakas nägu peas ja kinnitan endale, et jah, seekord läks nii, juhtus, jälle, aga mis saab edasi? ei tea ju. mõistus ei ole enam milleski kindel, arvab et vaevalt, kuid hing arvab, ihkab, loodab et tuleb veel. et see ei olnud mu ainus võimalus, tuleb veel teine. või oleks see juba kolmas? ei oskagi enam öelda; kõik need asjad, ka mitte nii meeldivad, on peas sulanud üheks suureks ja ilusaks hetkeks, mille ümber põhimõtteliselt kogu maailm keerleb. ja kui tulebki, veelüks võimalus, mis siis saab? kas ma suudan? kas mus on seda julgust? kas on seda tegelikult üldse vaja? kas minul on seda vaja? mis see üldse on? plussid? miinused? pettumus? rõõm? ja siis äkki, kunagi veel? või ei kunagi enam? appi. niipalju küsimusi ja vastuseid ei ole. tegelikult ei ole midagi ju. on lihtsalt minu suur saladus, järjekordne torm veeklaasis.