hommikul ma ärkasin, hakkasin tööasju ajama, mõtlesin et lähen kooli korra aga ajasin hoopis veel natuke tööasju. ja siis läksin tööle. suht täpselt jõudsin vahelduse mõttes. tööl sai tööasju teha, klientidelt sõimata, vedusid korraldada, probleemilahendust algajatele nii ja naapidi. tasuks ära mainimist et esmakordselt minu veokorraldusliku karjääri jooksul suutis üks tropp klient mu nutma ajada. sellise asjani mind väga lihtne just viia pole, ühekorra on vist enne juhtunud aga siis ma olin wallis veel. päeva tipphetkede hulka kuulus veel väike lõuna selveripitsaga puhketoas. siis veel tööasju, veel sõimu, veel vedusid ja probleemilahendust, kohati algajatele, aegajalt ka edasijõudnutele. ja umbes seitsme ajal tuli tõdemus et märtsikuu on vaja ära lõpetada ja seega tuleb kõik märtsis ja varem tehtud tööd läbi vaadata, vajadusel veidi estimeerida ja veidi arveid teha. ja nii ma siis istusingi täna kontoris poole11ni. selleks ajaks oli pähkel juba nii pinges, et isegi lühikeste lihtlausete moodustamisega oli kõrgema taseme probleeme, mis siis veel loogiliste arvete koostamisest rääkida. hommikul näeb millisesse ahastusastmesse olen meie finantsjuhi ajanud, ajee!
igastahes hullult trötsi täis ja kergelt öeldes raskema astme lühises rallitasin töölt koju. isegi autot ei viitsinud parklasse viia, panin ülbelt pea-aegu maja ette ja nüüd loodan et öösel lund sadama ei hakka. 35-kroonine "labidas" on küll igaksjuhuks pagassis ootel aga ausõna ma ei viitsiks seda kasutama hakata. ja trahvi ei taha ka maksta, jonn. kojujõudes lükkasin vannivee jooksma ja kuna vann on meil lihtsalt steroide tarbinud pesuvann siis oli ta suht loetud minutid hiljem vell täis. liisu varustas vannivahu ja vannikaaviari ja rummikokteiliga ja ise panin paar küünalt romantika tekitamiseks põlema ja ronisin natukeseks ajaks sooja ära. suht keeruline on lõõgastuda kui vanni mahub korraga umbes 68% minust. aga vähemalt üritasin ja puhtaks sain ja ellu jäin (küünlad mitte just väga kaugel gaasikraanist, hmmm, päris hea idee muidugi) ja kokteil sai kaa lõpuks otsa. kui vannist välja ronisin oli elukaaslane poest toonud igasugust juua ja natuke süüa ja asus õhtusööki vorpima. no kuidas saab sellist inimest mitte armastada? misshön impossiblää!! niietsiis umbkaudselt ja ümmarguselt kell 12 pakuti köögis omletti ja veel rummikoksi ja väike tsätt ja nüüd ma lähen juba umbes pool tundi tuttu ära. päevane stressikogus on vist kehvasti mõjunud, enesetunne pole just parimate killast ja kuigi olek on nii kurnatud siis hing on kahtlaselt eluvõimeline.
tegelt peaks ära mainima et viikend oli teistmoodi ja tore. reedeõhtul olin kodus, laupäeval käisime petsi (kellel on 16aastane tütar, no tere tali), kristjani (kes saab ka kohe isaks, no tere tali) ja kaspariga (kellel ei ole lastega lähemaid suhteid, talit ei tervitaks) keskeestis audipüssiga orienteerumas. orienteerumise käigus leidsime (jändja kandist kusjuures!) tee, mis on eksisteerinud maailma algusest saadik ja saab umbes 2km enne maanteed metsa sees otsa. saime teada, et RS4 disainerid ei ole teda teps mitte disaininud rootsi ralliradasid vallutama. eksisime ära, korduvalt. käisime jakobsoni majamuuseumi parklas, otsisime käru teatajat ja õõnsat puud maakividest aia ääres. avastasime, et tee, mis läheb koguaeg otse võib mõnikord peale suuremat tõugu küngast minna hoopis 90* nurga all paremale ning sellisesse kurvi 120km/h siseneda ei ole just maailma parim idee. leidsime koha, kus saarepeedi rahvas mõnikord ületee koguneb. saime teada kuidas on sõita 230km/h ja kui kiiresti sellise kiiruse juures vajadusel seisma jääb. jäime kokkuvõttes viiendaks, mis ei olegi väga halb skoor :) õhtul oli mul vaja kellelegi tõestada et minu jaoks ei ole mingit probleem üksi 2 pudelit veini ära juua ühe õhtuga. ei olnud ka muidugi. aga peale seda veini ja mõnusat surinat peas olin ma endiselt seltskonnas kõige kainem ja ei mingit mullivanni ega viinashottide isu ei paistnud kuskilt. suhteliselt traagiline lugu tuleb tunnistada. aga tiksusin vapralt varaste hommikutundideni, sai päris mõnusat huumorit igati meeldivas seltskonnas ja meie tiimi toa võtmevalvur olin ka! peale imetillukest uinakut ja ajaliselt millalgi hilistel hommikutundidel põrutasime mailiga pärnusse, tegime kooriga väike evropopp ja ainult nats hiljem olingi juba tallinnas. opaaa, vahelduse mõttes siuke rahulikkusele kalduv viikend. ei saaks öelda et väga löögastav ja vaikne, aga rahulikum kui mõned teised enne teda. tuduaega oli kahetsusväärselt vähe aint.
vahepeal mul on ikka täiega kahju et me totaalselt erinevates maailmates elame. ja et ma omas maailmas niipaljudest tähtsatest asjadest ilma jään. aga mõtteis olen ma rohkem sinuga kui arvatagi oskad. ja isegi kui sa täiesti kaduda kavatsed, mul on mu mälestused. me mälestused. endiselt ja igavesti. kallistan.
igastahes hullult trötsi täis ja kergelt öeldes raskema astme lühises rallitasin töölt koju. isegi autot ei viitsinud parklasse viia, panin ülbelt pea-aegu maja ette ja nüüd loodan et öösel lund sadama ei hakka. 35-kroonine "labidas" on küll igaksjuhuks pagassis ootel aga ausõna ma ei viitsiks seda kasutama hakata. ja trahvi ei taha ka maksta, jonn. kojujõudes lükkasin vannivee jooksma ja kuna vann on meil lihtsalt steroide tarbinud pesuvann siis oli ta suht loetud minutid hiljem vell täis. liisu varustas vannivahu ja vannikaaviari ja rummikokteiliga ja ise panin paar küünalt romantika tekitamiseks põlema ja ronisin natukeseks ajaks sooja ära. suht keeruline on lõõgastuda kui vanni mahub korraga umbes 68% minust. aga vähemalt üritasin ja puhtaks sain ja ellu jäin (küünlad mitte just väga kaugel gaasikraanist, hmmm, päris hea idee muidugi) ja kokteil sai kaa lõpuks otsa. kui vannist välja ronisin oli elukaaslane poest toonud igasugust juua ja natuke süüa ja asus õhtusööki vorpima. no kuidas saab sellist inimest mitte armastada? misshön impossiblää!! niietsiis umbkaudselt ja ümmarguselt kell 12 pakuti köögis omletti ja veel rummikoksi ja väike tsätt ja nüüd ma lähen juba umbes pool tundi tuttu ära. päevane stressikogus on vist kehvasti mõjunud, enesetunne pole just parimate killast ja kuigi olek on nii kurnatud siis hing on kahtlaselt eluvõimeline.
tegelt peaks ära mainima et viikend oli teistmoodi ja tore. reedeõhtul olin kodus, laupäeval käisime petsi (kellel on 16aastane tütar, no tere tali), kristjani (kes saab ka kohe isaks, no tere tali) ja kaspariga (kellel ei ole lastega lähemaid suhteid, talit ei tervitaks) keskeestis audipüssiga orienteerumas. orienteerumise käigus leidsime (jändja kandist kusjuures!) tee, mis on eksisteerinud maailma algusest saadik ja saab umbes 2km enne maanteed metsa sees otsa. saime teada, et RS4 disainerid ei ole teda teps mitte disaininud rootsi ralliradasid vallutama. eksisime ära, korduvalt. käisime jakobsoni majamuuseumi parklas, otsisime käru teatajat ja õõnsat puud maakividest aia ääres. avastasime, et tee, mis läheb koguaeg otse võib mõnikord peale suuremat tõugu küngast minna hoopis 90* nurga all paremale ning sellisesse kurvi 120km/h siseneda ei ole just maailma parim idee. leidsime koha, kus saarepeedi rahvas mõnikord ületee koguneb. saime teada kuidas on sõita 230km/h ja kui kiiresti sellise kiiruse juures vajadusel seisma jääb. jäime kokkuvõttes viiendaks, mis ei olegi väga halb skoor :) õhtul oli mul vaja kellelegi tõestada et minu jaoks ei ole mingit probleem üksi 2 pudelit veini ära juua ühe õhtuga. ei olnud ka muidugi. aga peale seda veini ja mõnusat surinat peas olin ma endiselt seltskonnas kõige kainem ja ei mingit mullivanni ega viinashottide isu ei paistnud kuskilt. suhteliselt traagiline lugu tuleb tunnistada. aga tiksusin vapralt varaste hommikutundideni, sai päris mõnusat huumorit igati meeldivas seltskonnas ja meie tiimi toa võtmevalvur olin ka! peale imetillukest uinakut ja ajaliselt millalgi hilistel hommikutundidel põrutasime mailiga pärnusse, tegime kooriga väike evropopp ja ainult nats hiljem olingi juba tallinnas. opaaa, vahelduse mõttes siuke rahulikkusele kalduv viikend. ei saaks öelda et väga löögastav ja vaikne, aga rahulikum kui mõned teised enne teda. tuduaega oli kahetsusväärselt vähe aint.
vahepeal mul on ikka täiega kahju et me totaalselt erinevates maailmates elame. ja et ma omas maailmas niipaljudest tähtsatest asjadest ilma jään. aga mõtteis olen ma rohkem sinuga kui arvatagi oskad. ja isegi kui sa täiesti kaduda kavatsed, mul on mu mälestused. me mälestused. endiselt ja igavesti. kallistan.
Postitage kommentaar
<< tagasi