preili gurmaan lõpetas oma übervara hakanud ja seega ülikurnavaks osutunud esmaspäeva seekord kahe meeldiva noormehe seltsis vertigo laundžis, rävala puiesteest 9 korrust kõrgemal õhus. tõelise toidunatuleja ja restoranipedena (kes satub korra poolaastas uhkemasse söögikohta kui mäkk või suvasöökla onju) pean üles märkima et vaade oli natsa hirmus aga siiski spets, toolid mõnusalt lebotamiseks mõeldud ja lauake imepisike. minu menüüs oli seekord kohalik kanatseesar (loks onju, ilma ei saa), mis oli dilishösss nagu kanatseesarid ikka ja teenis tugevad plusspunktid imemaitsevate peekoniribasisse peidetud mahlaste kanapalakeste eest, ja kuuene komplekt hiiiiglaslikke futomakisushiampse. kõrvale väike mojito ja pirakas maasikamargarita. kõht on siiamaani headparemat täis aga gurmaanihimu ei ole veel täis söödetud ja seega tahaks veel ja veel ja veel. muidu niisama möödaminnes mainiks et sama rahasumma eest suutsin laupäevaöösel nina õige viltuseks tipsutada. votsiis. kunagi tahaks ikka kaaslasega sinna vertigo restoosasse ka sattuda. et võiks ilma suuremate süümepiinadeta peale 150eekust eelsalatit veel lisaks 300kroonist pearooga krõmpsutada ja magustoitu oodates shampsumojitot kõrvale limpsida, samal ajal kui elav tuli laualinaotsi noolib. ja rahakoti mahaunustamine ei morjendaks mind ega teda. aga kuna see on siuke futuristlik unelmolukord siis seni mõtlen brasserie'le ja tunnistan, et spets pleiss. tahan tagasi!