millalgi nädala alguses mainis gea mulle, et avatakse mingi uus ja ilgelt popikas spordiklubi ja nädalavahetusel on avatud uste päevad ja ma peaks ka ikka tulema ja on kindlasti lahe. kui ma nüüd kella 12 ajal silmad lahti tegin ja otsustasin teha väike sportlik nädalalõpetus, ei osanud ma absoluutselt aimata, mis mind kohe eest ootab. lükkasin asjad kotti, koristasin veel liisu tagasisaabumise nimel elutoast reedesest istumisest jäänud klaasikesed kööki ja asusin trenni poole teele.

autovõti oli mul juba käes kui westmani poolt tsikkel roosikrantsi pööras. vaatasin et oooi, nii kena värvi gondliga, helelilla. ilusti kallutades pööras, tuttavlikku embleemi nägin ka. mõtlesin et mnjaaa, uus yamu fazer vist. mis siis et naked (ilma täisgondlita), ikkagi suht ilus ratas. pöörasin pilgu oma auto suunas aga kahjuks silmanurgast nägin mis edasi juhtus. kosmose poolt tuli hõbehall toyota. ja kihutas ilma pikemalt pidurdamata pöördelolevale rattale otsa. edasi on kõik natuke hägune. ma olin sellest õnnetusest võibolla kolme-nelja meetri kaugusel. plastikutükke lendas kõikjale, väikese tsikli peegel vihises mul põhimõtteliselt näoeest mööda ja maandus jalgeette. ratturilt kadus motikas alt, ta paiskus auto kapotile, sealt esiklaasi, üle katuse. ta oli nii pisike ja abitu, nagu mingi putukas, käed-jalad laiali, õhus. edasi ma teda enam ei näinud. ratas kukus kuhugi kolinal maha. inimesed karjusid, autod andsid signaali. ma olin tolleks hetkeks õnnetusekohale seljaga. hoidsin kahe käega peast kinni ja ei suutnud mitte midagi teha. seisin ühe koha peal ja ainult korrutasin et oomaigaad, misasja, ei juhtund ju just, oomaigaad, oomaigaaaad, eiii, ooommaigaaaad, ooomaigaad. käed ja jalad värisesid. ma ei julgenud seljataha vaadata. tuleb tunnistada et seda siin kirja pannes hakkasid mul käed jälle hullult värisema. tegelt ma ise ka, üleni. nagu tol hetkelgi. see oli hirmus abitusetunne, midagi kohutavat on juhtunud ja sa ei saa mitte midagi teha et seda muuta. mingi naine jalutas mulle vastu, krabas telefoni kotist ja tahtis helistada päästeametisse. küsis mult veel üle et kas number on 112 ikka. ma ei osanud midagi vastata, ainult hoidsin peast kinni ja sonisin omaette. ta rääkis dispetserile et õnnetus ja tsikkel ja roosikrantsi ja vastas esitatud küsimustele. et ta ei näinud kuhu rattur kukkus. ta hääl värises. ma olin tolleks hetkeks juba oma auto kõrval. endiselt ei julgenud ümber pöörata. autosid jäi järjest seisma, inimesed läksid uudistama et mis juhtunud on, paar tsiklit tulid ka tagantpoolt, jäid mu auto ette seisma, ma mäletan ainult et soome numbritega olid ja juhtidel olid mõlematel laigulised püksid. kuna ma ei suutnud ümber pöörata siis ma käsikaudu tuikusin oma auto eest läbi ja otsisin kobamisi juhiust. istusin roolitaha ja.. ma isegi ei tea mis mu peas tol hetkel toimus. ooomaigaad oli vist ainuke väljend mida ma järgmised mitukümmend minutit peasees kuulsin ja väljaöelda suutsin. täiesti ebareaalne olukord. ma ei tahtnud seal enam olla ja seega tahtsin minema saada. ma siiani imestan et ma autoga minema sain sest tõesti, mu jalg ei ole vist kunagi niimoodi värisenud, isegi sõidueksamil mitte. ma ei julgenud seljataha vaadata ja seega panin lihtsalt suuna sisse ja liikusin aeglaselt parkimiskohalt minema. sõitsin edasi ja nägin kõiki neid rõõmsameelseid ja rahulikke inimesi teeääres. nemad ei teadnud, mis oli just 100-200-500meetrit eemal juhtunud. nendejaoks oli see üks päikeseline pühapäev. ma loodan et see rattur jäi ellu ja väga vihaselt viga ei saanud. äkki homme ilmub politsei lehele pressiteade, mis selguse toob. mitte surmakuulutus...

edit: umbes kaks tundi enne esimest artiklit sain sõbralt teada, et tsikliseljas oli tomi rahula. ja artiklist sain teada ta on elus, aga haiglas, käeluumurrud, veri kopsus.

tuleb tunnistada, et enne, kui ise autokooli läksin, ei märganud ma tsikleid liikluses üldse. loen oma teooriatestide kõrvale üht mootorrattasõidu algõpikut ja seal on kirjas, et liikluses teevad teised juhid tsiklitega seoses kahte põhiviga. esiteks, nad ei näe neid. tsiklid on pisikesed ja kiired ja mahuvad imetäpselt A-piilari taha. või B-piilari. või C-piilari. või kaassõitja. teiseks, kui nad näevadki, siis miskipärast võrdsustab pea iga autojuht tsikli jalgrattaga. kergelt manööverdav, mahub igaltpoolt läbi, aeglane. see on alateadvuslik värk. mind hirmutab teadmine, et see tüüp ei teinud mitte midagi valesti ja maksis selle eest nii karmi hinda. kui ma enne kartsin tsikliga ümberkukkumist, ülekallutamist, slaidimist nagu tuld, siis nüüd on mul uued hirmud ja neil on neli ratast. tore lugu küll. aga lubadetegemist ma pooleli jätta ei saa. ei taha. ja ei tohi ka. rumal oleks ju. kui juhtub siis juhtub. elu ongi elamiseks. ka siis, kui sellel vahest karmid tagajärjed on.

pean siiski lõpetuseks ära mainima et trenni ma elusana jõudsin ja see suutis väga efektiivselt mu mõtted kaheks tunniks täiesti muule lainele suruda. kuna avatud uste päeva treeningplaan on praeguseks juba maha võetud siis ma isegi ei tea mis trenn see esimene täpselt oli. igastahes mingi jamps ja aeglane. edasi tuli nike workout mis oli teoreetiliselt hiphop aga maitea, mulle tundus lihtsalt siuke nats kummaline hüplemine ja karglemine. muusika oli mõnus muidugi. siis järgmine oli mingi iisistepp vms kus sai pinkide peal turnida ja hüpelda ja karata ja see oli täiega mõnus ja trenka ja higi voolas ja suht surnud oli olla kui aplausi koht tuli. lõpetasime kehapumpamise ehk pisikse kangitrenniga. ma ei ole üldse kindel kas ma suudan end hommikul tööle lohistada sest mul juba praegu kõikvõimalikud ja kõikvõimatud lihased valutavad. doris ja gea tegid mulle ruumides pisikese ekskursiooni ka ja tuleb tunnistada et kena koht on, kui ta nüüd mingihetk lõplikult valmis saab ja nii. sportlik, samas maitsekas. ma vägaväga rõõmuga tervitan seda hetke kui detsembris squashiväljakud ja (ulmeilus ja suuuuur) ujula valmis saavad, siis marvan et ma kogu oma vaba aja seal klubis veedangi. saan järgmiseks suveks hullult ilusaks ja saledaks.