ma tunnen, et ma olen oma elu ja tegemistega jõudnud sellisesse faasi, kus tuleb ekstroverdikraan kinni keerata ja sissepoole elama hakata. peab end kuidagi välja õpetama nii, et kõiki saavutusi ei kilkaks kohe esimese ettejuhtujaga jagama ja suuri elumuutvaid küsimusi ei arutleks kõikide parimate sõpradega ja et mõned jutud jääksid lihtsalt rääkimata. ka siis kui keel on juba pehme ja iga inimene tundub sama usaldusväärne kui preester pihitoolis. mis teatavasti ei ole tõsi ju.

tahaks nii, et ma teaks ise miks ma midagi teen või tegemata jätan, mitte et ma jõuaks nende järeldusteni siis, kui olen asja kuue eri inimesega algosadeks lahanud. et ma suudaks käituda ja asjade tagajärgedele mõelda enne, kui tegu tehtud. hetkel tunnen end suht nagu kevadel esimest korda karjamaale lastud vasikas. maailm on nii suur ja nii lai ja nii palju on vaja teha ja nii paljudega suhelda ja niiiii vähe on aega. ja siis ongi pool miljonit mõtet ja kohustust ja inimest ja asja kõik korraga kaelas ja mitte ühelegi eriti täit tähelepanu ei saa pöörata sest mõtted on nii ulapeal laiali et ise ka aru ei saa enam.

ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kas see oli minu enda süü läbi tekitatud suurim lollus või lihtsalt nii pidigi minema ning ennast selles süüdistada oleks ilme totrus. aga on ilmselge et kui asi ilmsiks tuleb siis on inimesi kes tunnevad end süüdi või haavatuna või midagi hoopis kolmandat ja samas on palju inimesi kes vaatavad mind teistsuguse pilguga kui varem ning ei kiida asja heaks. et miks ja kuidas sa võisid ja kas sa tagajärgedele ikka nagu üldse ei mõelnud või. hetkel muidugi ei ole tagajärgi. ainult mina ja minu miljonid mõtted. tekkinud emotsioonid, arvamused, järeldused ja unistused.

eks näis kuidas elukene veereb.