jalutasin mina mööda roosikrantsi tänavat, mingi a la outkasti mrs robinson mängis pleieris ja mõtlesin omi mõtteid. näiteks et kus liisu on. kas ta ka koju tuleb millalgi. kui tuleb siis millal. polnd nagu ammu kuulnud. lülitasin pleieri välja ja võtsin taskust telefoni et teha üks väike kõne. ja siis tuli nurgatagant pisike tüdruk sinises suure punase spordikotiga ja tegi mulle uusaastakalli! vot milline maagiline jõud on mõttel.

kuna ma olin terve reedese päeva veetnud, nagu eespool kirjeldatud, ehksiis topgearides, filme vaadates ja süües, oli mul kõht tegelt suht täis kui dänjeli juurde saabusin. sellegipoolest pakuti väikest hiinatoitu, siiderit ja kõrvale filmi. ei, nalja sai ning taaskord tuli tõdeda, et eesti on üks imepisikene koht. liigagi pisikene. kuna härra minuga rottima tulla ei tahtnud, siis jalutasin veidi enne keskööd krahli, kus tsikkidega trehvasime. ja pidu oli nii mõnus. olin küll ainult veidi siidrine aga palju rohkem polnudki vaja. seltskond oli super, muusika oli nii mõnnadi mõnnadi, nägi palju vanemaid ja uuemaid tuttavaid, mõned rohkem, teised vähem purjus. ja naljakas oli ka. eriti meeldis mulle härrase ex-naabrimehega pikki vestlusi pidada ja härrase andruse meelitusi ja selgitusi kuulata. lõpuks läks muidugi nagu ikka. tuled pandi põlema ja muusika tasa. elukaaslane koos kambaga läks vist burgerdades kodusuunas ja meie läksime siis andrusega sofabaari. võtsime mõned siidrid ja arutasime elu ja muid asju. tore on istuda varastel hommikutundidel hubases keldrilaundžis, kuulata ilusaid asju. näiteks oma suu ja välimuse ja olemuse kohta. ning samal ajal üritades aru saada miks mõni teine neid ei näe või näha ei taha. natuke sain targemaks aga ega see olukorda kokkuvõttes paremaks ei teinud. kurb ja paha on ikkagi. aga lõpuks juhtus nii et meid oli seal igastahes hoopis kolm. ja läksime kakumäele. kus tegime paar tundi mitte midagi. ja siis toodi koju ära. uksest sain sisse veel pimedas, praegu mingi päikesepoeg juba piilub majade tagant.

paar öeldud asja võtaks hea meelega tagasi aga sõnad on nagu varblased. niipea kui peost lahti lased on läinud, ja sabasuled on neil lühikesed ja krabamiseks liialt libedad ka. kuigi ega see niikuinii midagi ei muudaks.