oijah. tööl on veel 1,5 nädalat jäänud. aga iga päev läheb järjest vastumeelsemaks, kuna prl venelanna sai mu laua endale ja mu arvuti ja kõik mu ülejäänud asjad. ning inimesed, kes on puhkusel või haiged, on kõik läpakakasutajad ja neil on oma läpakad kaasas ja mul ei ole kuskil tööd teha. pean terve päeva passima, et ÄKKI keegi kuskil läheb korraks kasvõi oma arvuti tagant ära ja saan mina natuke kasutada. ega ei saa siiski süveneda, sest pidevalt tuleb jälgida, et kui arvutiomanik tagasi tuleb, siis kõik ikka salvestatud saaks ja arvuti maksimaalselt kiiresti jälle vabaks. lisaks on bärbust ja küllikesest mingid elusõbrantsid saanud äkki. tunnen end nii üksi seal ja juba täiega ootan, et lõpptähtaeg kiirelt läheneks. ei suuda vist jätta endast viimastel nädalatel muljet kui toredast ja armastusväärsest töökaaslasest. aga lihtsalt kogu see möll nii väsitab :(

mõned head asjad on ka juhtunud. näiteks koolis on juba kahe ainega ühelpool. kvaliteeditehnika ja sissejuhatus mehhatroonikasse. siiamaani on veidi müstiline, aga miskipärast on mõlemas aines õnnestunud maksimumhinne saada. minu viies ja kuues "5" ülikoolikarjääri jooksul. ühejaoks õppisin suht korralikult ja juuvist oli see hinne mingilmääral väljateenitud, teine oli lihtsalt apsakas. samamoodi nagu eelmine aasta rakendusstatistika. kui veel toredal lainel jätkata siis sain LÕPUKS oma TOEFL testi tulemuse. 15 päeva my ass, rohkem nagu kuu aega läks sellega. kuigi peale testi olin suht muserdunud - sisetunne andis häirekella, et ikka õige shitasti läks - siis tulemus ei tulnudki kõige kehvem. 106/120 ehksiis peaaegu 90%! halvimad osad olid esimene rääkimine (olin sips segaduses et mida tegema pidi ja teema oli ka nõme - viimati loetud raamat. hallooo, mina ja raamatud ei ole sõbrad!) ja esimene kirjutamine (noh jah, selles läks mul endaarust suht okeilt aga juuvist siis mitte). samas ülejäänud rääkimised ja teine kirjutamine said maksimumid. niiet harjutamise asi vist.

üldiselt on suht väsinud tunne. tahaks kõiki lauseid alustada sidesõnadega ja koguaeg magada. tunne on, et inimesed ei hooli ja endal on kaa kopp ees. kuigi päevad hakkavad juba pikemaks minema on väljas jätkuvalt pime. ristol on uus töö ja uued inimesed ja teda ei näe pea-aegu üldse ja kui näeb siis on tal kaa muud mõtted. tunnen end mõne mööbliesemena juba. mingi väike taburett vms. meriväljakodus on kaa kõigil stress. ema leiutab mingit eluohtlikku riiulit elutuppa ja kui mina selle riiuli läheduses ei tahtnud olla, siis karjuti mu peale. kui ma avaldasin arvamust et riiul kukub alla siis karjuti kaa. või õigemini reet manitses. aga mida tema ka teab, arhitekt siuke. tahaks kollasesse korterisse juba. istuks kuskil nurgas mingi sooja teki ees ja tukuks lihtsalt. keegi ei saaks liiga teha. veidi kurvastab muidugi see, et korter on vaimusilmas sadatuhatkorda ilusamaks mõeldud kui ta tegelikult on. ma olengi selline unistustes elav tüüp.

ahjaa, mul vist jookseb mingi kolmas nädal köhides. vaikselt hakkab tekkima kerge ebamugavustunne juba. ja maitea, kas ma ei oska riietuda või mis värk see on, aga kurk hakkab jälle uuesti valusaks minema. ei ole kaugel see häälekadumine ja uus külmetuspõrgu. järgmisena vaadatakse jälle manitsevalt otsa ja mõeldakse et MIKS ei või inimene soojalt riides käia.... aga ma tõesti ei tea, misasju ma endale veel selga peaks ajama. 2-3 pluusi + mantel + SUUR sall peaks ju teoreetiliselt soojas hoidma? samas autoroolis hakkab 3 pluusi (v pluus + kamps) korral peale esimest 10 minutit juba rämepalav. ahhh, maitea. ma olen neetud igavesti poolhaige olema.