tegelikult mulle meeldib, et mu elus on nii palju toredaid inimesi. nad ei ole küll alati olemas, aga ma tean et nad on kuskil, ja see tunne rahustab ning teeb rõõmsaks.

vastlapäeval käisime risto toredate inimestega lükatil kelgutamas. risto oli, tõsiküll, alguses (minu autoga) trennis, ja nii saingi üht ohtlikuna tunduvat narkomaani trotsides kiire jooksuga kodunt kosmosekino ette vudida, kus joh parajasti nõmmebussilt maha astus ning minutike hiljem michelson autopeale võttis. joh kinkis mulle sõitmiseks oma päkapikuga pepuka, mille ma umbes kohe kellegi kätte ära kaotasin. õnneks leidsin kõrvalhangest kellegi unustatud tavalise punase õunakese ja sai linad kätte ka. maailma suurim kiirusekartja nagu ma olin, pidurdasin oma nunnude bronxipapudega niipalju hoogu maha kui suutsin ja kulgesin paar korda rahulikult alla suurest mäest. aga noh, linnuke kirja eksole. samas pidin tõdema, et -15* jaoks on mu papud ikka veidi õhukesed, sest kuigi lauskarvased, on tald kõva ja seega varvastel oi-oi-oi kui külm. läks tubli 15 minutit, enne kui neid autos vaikselt tundma hakkasin.

kolmapäeval tuli armastusväärne tõnn mulle tööjuurde otse treppi autoga järgi ja käisime järvekeskuses früstück-pannkookimas. mulle meeldib tõnniga väljas käia, sest ta on lihtsalt nii hea inimene ning ma tunnen end temaga koos erakordselt hästi. ostis mulle kooki ja rääkis palju asju südamelt ära. ma olen hea kuulaja, sest ma ei oska palju kaasa rääkida :P pärast tuli muga selverisse kaasa ja aitas hullude töökaaslaste 200-kroonise toidutellimuse autossegi tassida. hea inimene, nohh! igakord, kui me söömas oleme käinud, avastan meil jällegi midagi ühist. ta on nagu mu kadund hingesugulane, mis siis, et ta ise seda ei tea :)

headest inimestest rääkides, mul on mu armsad armsad sõbrantsikud, näidetena toome välja neletibu, marthabeibi, liisukiisu, elisakalli... need on inimesed, kellele ma võin ja tahan igal ajal helistada, sest meil on niipalju (niivõrd kuivõrd :P) ühist seljataga. nad on kõik nii maru erinevad inimesed, tekib lausa kindlustunne, et alati leiab kellegi. teinekord tulete mulle külla, teinekord kutsute mind välja, mõnikord ma ei vasta teie ootustele või pean blokkima teie häid plaane. aga (ma loodan) et te armastate mind siiski. mina teid küll. nii-ii-ii palju!

muidugi on mul veel minu supererinevad seltskonnad. mul on sada väikest laulutibu ja laulutibudest väljakasvanud suured söbra(nna)d (lili, tuuli, maria, kristel, kris, doris, maarja...), mul on mu palavalt armastatud logistikud + reaali 118lend + nende sõbrad, mul on mõned armsad kursa- ja grupi- ja tipsukaaslased. mul on tükikesed siit ja sealt töötandritelt. mul on risto sõbrad ja tuttavad. mul on inimesed mineviku erinevatest etappidest. nii hea, et nad kõik olemas on. mis siis, et neist enamikku nii harva näen.

mõnikord ma olen kurb ja tunnen end üksi, isegi kui mul on mitumitu head inimest ümberringi. ma olen mina ja vajan tähelepanu. mõnikord rohkem, teinekord vähem. kurb tuju reeglina viitab tähelepanu vähedusele. aga kui keegi tuleks ja kasvõi päevas korra kallistaks, siis sellest täiesti piisaks. siis ma tean, et mind on vaja ja kui ma kaoks, siis mind igatsetaks. olen üks keskmisest sotsiaalsem loom noh.

tänks, kõik <3