mul hakkasid eile jalad külmetama. varbad täpsemalt. ja tuli tõdeda, et mul ei ole sooje talvesaapaid. egas siis midagi. käisin koolis ja peale kooli läksin poodi. pikk lõuna noh, mis parata :) käisin netospordis, kust nele adipapud pärit olid. tühjus. järgmisena võtsin ette suurtüki. seal ei olnud tühjus, saapameri hoopis, lisaks suured allahindlussildid. vaatasin ühekorra kõik riiulid läbi ja proovisin mõnda paari jalgagi, hakkasin teist ringi vaatama ja siis ma neid nägingi. valged, madala tallaga, seest karvased, väikesed rihmad ja pisikesed needid paaris kohas. armastus teisest silmapilgust. otsemuidugi, ainult kuni nr 38, mis oli napilt napilt väike. rääkisin müüjatädidega ja papud nr 39 variatsioonis ülemistes olemas olema. 3 min enne ülemiste keskuse sulgemist olin suutnud pangaarve tühjendada ja end papupaari võrra rikkamaks teha :P kuigi paksem sokk väga hästi ei mahu (varbas on ruumi aga minu ebanormaalselt kõrgel jalal on lihtsalt kitsas), siis tunnen end nendega ikkagi super hästi. mugavad kerged ja soojad :) hirmuga tuleb tõdeda, et see on mul juba vist seitsmes saapapaar, mis magasinikodu jalatsiriiulitel laiutab. aga tüdrukul pole ju kunagi liiga palju saapaid ega käekotte. mis meenutabki.... uutele saapsudele on sõber kotti vaja :D

päeval tuli tuju ja õhtul tegin teoks. saapsude lapsendamine ei olnud sugugi ainus eksprompt tegevus. päeval tuli isu ühe köögi ja ühe tüdruku järgi ja õhtuhämaruses ronisingi roosikrantsi tänavale elisale külla, maitsvat teed jooma, küpsiseid mugima ja lõputut juttu ajama. vaatasin et meil tuli vestlemine ikka suht ilusti välja tegelt. üks kuulas ja korjas märksõnu ja kui teine lõpetas (või lõpetati) siis võeti vastavalt märksõnadele kõik teemad läbi ja teine kuulas ja korjas märksõnu. jutt läks ikka nii seinast seina et vahepeal hakkas lausa naljakas. hästi tore ja armas oli ja õudselt raske oli pläku pooleli jätta et koju magama minna ja hommikul tööle jõuda.

aga lugesin täna armastusest väikeseid kirjutisi ja pidin kurbusega tõdema, et kuigi mina armastan nii õudsalt paljusid ja nii kohutavas koguses, siis vastuarmastust olen ma ikka suht vähe kogenud; kuigi mul on sõpru kes hoolivad ja tõenäoliselt ka rohkem, siis vähemalt mõne jaoks, kes mu elus keskmisest olulisemal kohal on, ei tähenda ma vist pooltki nii palju. tema jaoks olen ma lihtsalt tüdruk, kes on olemas kui teda vaja ja kuna niiväga armastab, siis pole ka kuhugi minemas. ma ei mäleta, millal ma viimati sain kaisus magada, sest tema tahab öösiti rahulikul magada ja temajaoks olen mina kaisus ebamugav. ma ei oska arvata, millal viimati ta nägi natukenegi vaeva et mind millegagi (meeldivalt) üllatada. mul ei ole aimugi millal mulle viimati tehti südamest tulev kompliment välimuse või olemuse kohta. ma isegi ei tea, kui palju on olnud neid mõtteid, plaane või saladusi, mille esimene teadja oleks mina olnd, tihti kuulen ma temaga seonduvatest tähtsatest asjadest hoopis kuskilt mujalt. jne. on ka häid asju, muidugi, kuid praegusel talviselt külmal ajal, kui üksi oma sooja teki all on külm ja jahe, tunduvad kõik mu mured ja probleemid ikka kuidagi väga suured ja hing super üksik. kuigi ma ikka enamus ajast üritan teiste jaoks olla rõõmus ja rõõsa, siis tegelikult olen ma viimasel ajal keskmisest nukram. ma nii tahaks tunda armastust ja hoolivust aga tunnen end hoopis mõne suvalise esemena toas.. võibolla see oli nüüd liigne hingepaljastus selle blogi jaoks, kuid ma lihtsalt tahtsin selle tunde maailmale lahti kirjutada. hing valutab ja halb on, aga ma siiski jätkan seda sama rada. love hurts.