ükspäev dushi all ma esimest korda ei vihastanud meie dushikardina peale. ma arvan, et ma ei ole ainuke inimene maailmas, kes täiega jälestab seda tunnet, kui külm ja märg kardinamaterjal end hämmastavalt järjekindlalt kehakülge kleepida üritab. tavaliselt paar korda lükkan ma ta oma kohale tagasi aga lõpuks alati vihastan ja astun alumise ääre peale et kardin pingule tõmbuks ja mulle enam ligemale ei roniks. aga see üks päev, kui ma ei vihastanud, mõistsime teineteist ideaalselt - mina ei pidand teda sikutama ega nügima ja tema chillis ilusti oma kohal ja nautis voolavad vett. ma olen väga kindel, et kunagi, kui mul täiesti oma kodu on, siis minu dushikabiin saab olema uhke ja klaasist, wallis töötades valisin dorma dushikataloogist isegi lemmikud välja juba. jah... ma täiega eiarmasta dushikardinaid aga palavalt armastan dushiall käimist.
peale seda meeldivat dushikogemust jäin ma mõtlema. et tegelt mul on kõik suht okeilt ju. mis siis et tuju on tujus kinni ja naeratus on nii raske tulema :) ja isegi vaatamata tõsiasjadele, et tõenäoliselt mu paberid ei jõudnud õigeks ajaks chalmersisse ja saan kandideerimisest disklahvi, et mu elus ei ole suurt ilusat ja supersuurt armastusetunnet, et mu koolilõpetamismotivatsioon on suht pisitilluke, et elu hakkab kujunema eluks palgapäevast palgapäevani sest ma ei suuda olla ilma raha laristamiseta. elu teevad imeilusaks pisikesed suured asjad. et kevad hakkab lähenema ja mõni päev on õhus tunda mu armastatud sumedate suveõhtute ja kargete kevadhommikute lõhna, et elan imearmsas korterikeses ühe väga omapärase isiksusega, et teen tööd, mis mulle meeldib ja saan selle eest väärilist palka, et sõidan oma superaudiga, mida armastan ülekõige maailmas, et mul on maailma parim (niivõrdkuivõrd) perekond ja supersupersuper sõbrad. ma kirjutasin nendest samadest tunnetest küll alles hiljuti, aga mis seals ikka, tore ju kui head tunnet kauemaks jagub :)
mu fotoobsessioon läheb, vaatamata mõnedele tagasilöökidele, ainult hullemaks. ükspäev käisin tarmo vanalinnavillas tema 350D'd (canoni peegeldigi) proovimas. olin terve päev ülemuse D50 (nikoni peegeldigi) abil oma töökaaslaseid kiusanud ja olgugi, et 350D on hea ja kiidetud kaamera, siis peale paaritunnist proovimist olin sunnitud tunnistama, et päevane kaamera tundub mulle lihtsalt südamelähedasem. istus paremini käes (canon tundus mega suur ja rohmakas) ja võibolla seetõttu, et terve päev järjest kasutasin, ei suutnud tarmo kaamera nuppude vahel orienteeruda ja endajaoks vajalikke funkstioone üles leida. kun D50 enam ei toodeta ja nii olengi nüüd paar päeva sisustanud D40 arvustustega. suured plussid minujaoks on selle väike suurus ja väike hind. miinusteks jäi mingist arvustusest silma jäänud tõsiasi, et suur ekraan on kogu aeg sees ja seda ei saa vist välja ka lülitada. aga pisike kasvab üha enam südame külge. eile nele pakkus välja, et tema tutvusi kasutades saaks fotoka USAst tuua. see oleks superhea plaan, sest säästaksin kuni 4K (tõenäoliselt vähem aga noh ikkagi päris suur summa)! homme või täna võtan end käsile ja lähen ülemistesse photopointi... äkki lubatakse kaamerat sõrmedega vaadata ja meie koostöö sobivust testida. põnevvv :)
aga praegu avastasin (tänu minni blogile), et kolmapäeval oli meil tähtpäev. 21 kuud ehk aasta ja üheksa. tavaliselt olen ikka mina see olnud, kes meelde tuletab ja värki, aga seekord läks isegi minul meelest ära. see tähtpäevade värk hakkab rutiiniks muutuma vist.
risto on täna meremessil tähtsat nägu tegemas ja oma kooli sünnipäevapeol. mina olen alates kella üheksast üleval ja praeguse seisuga pole veel mitte midagi teinud, mis siis et tegemist vajavate asjade nimekiri venib iga päevaga aina pikemaks. muuhulgas peaks praktikaaruande valmis kirjutama, tugevuse kodutööd ära tegema, ekspluatatsioonimaterjalide kontrolltööks õppima, nõud ära pesema, sukad ära pesema, garderoobinurgas mingit korda looma, BESTi suvekursustele kandideerima (sellejaoks ka motivatsioonikirja kirjutama :D).... superlukslohe olen ikka.
peale seda meeldivat dushikogemust jäin ma mõtlema. et tegelt mul on kõik suht okeilt ju. mis siis et tuju on tujus kinni ja naeratus on nii raske tulema :) ja isegi vaatamata tõsiasjadele, et tõenäoliselt mu paberid ei jõudnud õigeks ajaks chalmersisse ja saan kandideerimisest disklahvi, et mu elus ei ole suurt ilusat ja supersuurt armastusetunnet, et mu koolilõpetamismotivatsioon on suht pisitilluke, et elu hakkab kujunema eluks palgapäevast palgapäevani sest ma ei suuda olla ilma raha laristamiseta. elu teevad imeilusaks pisikesed suured asjad. et kevad hakkab lähenema ja mõni päev on õhus tunda mu armastatud sumedate suveõhtute ja kargete kevadhommikute lõhna, et elan imearmsas korterikeses ühe väga omapärase isiksusega, et teen tööd, mis mulle meeldib ja saan selle eest väärilist palka, et sõidan oma superaudiga, mida armastan ülekõige maailmas, et mul on maailma parim (niivõrdkuivõrd) perekond ja supersupersuper sõbrad. ma kirjutasin nendest samadest tunnetest küll alles hiljuti, aga mis seals ikka, tore ju kui head tunnet kauemaks jagub :)
mu fotoobsessioon läheb, vaatamata mõnedele tagasilöökidele, ainult hullemaks. ükspäev käisin tarmo vanalinnavillas tema 350D'd (canoni peegeldigi) proovimas. olin terve päev ülemuse D50 (nikoni peegeldigi) abil oma töökaaslaseid kiusanud ja olgugi, et 350D on hea ja kiidetud kaamera, siis peale paaritunnist proovimist olin sunnitud tunnistama, et päevane kaamera tundub mulle lihtsalt südamelähedasem. istus paremini käes (canon tundus mega suur ja rohmakas) ja võibolla seetõttu, et terve päev järjest kasutasin, ei suutnud tarmo kaamera nuppude vahel orienteeruda ja endajaoks vajalikke funkstioone üles leida. kun D50 enam ei toodeta ja nii olengi nüüd paar päeva sisustanud D40 arvustustega. suured plussid minujaoks on selle väike suurus ja väike hind. miinusteks jäi mingist arvustusest silma jäänud tõsiasi, et suur ekraan on kogu aeg sees ja seda ei saa vist välja ka lülitada. aga pisike kasvab üha enam südame külge. eile nele pakkus välja, et tema tutvusi kasutades saaks fotoka USAst tuua. see oleks superhea plaan, sest säästaksin kuni 4K (tõenäoliselt vähem aga noh ikkagi päris suur summa)! homme või täna võtan end käsile ja lähen ülemistesse photopointi... äkki lubatakse kaamerat sõrmedega vaadata ja meie koostöö sobivust testida. põnevvv :)
aga praegu avastasin (tänu minni blogile), et kolmapäeval oli meil tähtpäev. 21 kuud ehk aasta ja üheksa. tavaliselt olen ikka mina see olnud, kes meelde tuletab ja värki, aga seekord läks isegi minul meelest ära. see tähtpäevade värk hakkab rutiiniks muutuma vist.
risto on täna meremessil tähtsat nägu tegemas ja oma kooli sünnipäevapeol. mina olen alates kella üheksast üleval ja praeguse seisuga pole veel mitte midagi teinud, mis siis et tegemist vajavate asjade nimekiri venib iga päevaga aina pikemaks. muuhulgas peaks praktikaaruande valmis kirjutama, tugevuse kodutööd ära tegema, ekspluatatsioonimaterjalide kontrolltööks õppima, nõud ära pesema, sukad ära pesema, garderoobinurgas mingit korda looma, BESTi suvekursustele kandideerima (sellejaoks ka motivatsioonikirja kirjutama :D).... superlukslohe olen ikka.
mul oli samasugune kaamera dilemma sügisel, valituks sai nikoni d80 ja ma olen superrahul :)
kac&jim tõid meerikamaalt ja sain ka oluliselt odavamalt kui siinsest kaubandusest.
ohooo kes kõik siia väikese blogilehele satuvad, põnev :)
aga peale eilset ülemistekülastust olen D40'sse palavalt armunud. kätte istus nagu valatult, väline ekraan oli vägagi väljalülitav, 500g kaamera käes sama kerge kui õhk ja kõik töötas jube vaikselt ja mugavalt. järgmine nädal esitan tellimuse, mulle tundub :)
mu targa ja andeka vennaraasu kommentaar nende lahedate dushikardinate kohta:
"no liibub nagu krdi lits ligi"
:$
tähendab, ma kirjutasin eriti pika kommentaari ja see "could not processed" millegipärast. nüüd ma olen kuri. point oli selles, et ega kui 10a koos oldud, siis ei viitsi ju ka iga kuu tähistada, niiet ära muretse. ja et märjad dushikardinad on jälgid, jah.
Postitage kommentaar
<< tagasi