esiteks vabandan, sest tegelikult kirjutan ma seda postitust esmaspäeva õhtul tööjuures ja mitte reedeõhtul. aga kuna sellel postitusel ei ole mingit pistmist möödunud nädalavahetusega ja TEGELIKULT tahtsin ma pealkirjas nimetatud teemadel kirjutada hoopis möödunud nädala viimasel tööpäeval, siis kuupäevastasin kirjutise ka vastavalt. hambaarstikartlikel ja nõrganärvilistel soovitan järgnevat lõiku, mis kirjeldab minu seiklusi hambaarstil ja järgnevaid lõike, mis räägivad elust vahetult peale seda, mitte lugeda :)
nimelt EELMISEL reedel (lastekaitsepäeval) kogusin kõik endas leiduvad julgusepojad kokku ja helistasin hambaarstile. uuele, internetist valisin, valimiskriteeriumiks oli ainult laserpuuri olemasolu, sest ma olen reklaami ohver ja internetireklaam väidab, et laserpuur on tunduvalt meeldivama puurimiskogemusega puur kui see tavaline. vaatasin nende kodulehte ka ja hambaarstid tundusid toredad onud olema. igastahes ei võtnud reedel helistades mu kõnet keegi vastu, kuigi sulgemisajani oli pool tundi aega ja tegelt nagu oleks ju võinud. jätsin teate automaatvastajale ja suundusin kergendusega (ja tuikava hambaga) nädalavahetusele vastu. nädalavahetust ma miskipärast eriti ei mäleta, reedel tähistasime arva sünnipäeva, laup külmetasime lasnas kiirendusel ja muidu oli harilik lohetamine tõenäoliselt. esmaspäeval helistati kliinikust tagasi ja öeldi et hurraaa, muidu on ooteaeg mingi suht kuu aega aga näed, vedas sul raisal, vabanes aeg kolmapäevale. eks ma siis rõkkasin rõõmust (jaaaa, muidugi) ja panin end kirja.
kaks päeva hiljem lendasin hirmust värisedes kohale ja võtsin toolis istet, minu valis patsiendiks dr vink (ta oli internetis kommenteerind ka seda laserpuuri teemat niiet tundsin teatavat kergendust). noh eks tasiis nats pildistas ja surkis ja kommenteeris mu niru hambahügieeni. muide peale visiiti tormasin poodi ja ostsin kohe endale hambaniiti ja treenin hetkel uueks harjumuseks õhtuti hambavahed niidiga läbi käia, sest ta ikka hirmutas mu korralikult ära jutuga kaariesetäppidest, mis tekivad hambavahedesse kuna hambahari sinna ei mahu, ja põhjustavad suurte ja valuliste aukude tekkimist. aga vähemalt harjan õigesti (kuigi ebapiisavalt), nagu ma pärast igast infomaterjalist lugesin, mis mulle koju kaasa anti, ilusti 45* nurga all nagu mu vana ja armastatud hambaarst õpetas. vana arsti juurest ma tulin muide seepärast ära, et ta läks pensionile. väga tore peretuttavarst oli. siuke natuke hipi, armastas rännata ja elas suviti vihterpalus majakeses, kus polnud ühtegi kaasaegset mugavust (a la vesi või WC või elekter). no igastahes peale surkimist ja pildistamist tõdes mu uus hambaarst, et probleeme valmistab mu armas kolmejuureline kiku mida ma vist 8. klassis mitu kuud ravimas käisin. JUURERAVIMAS. mul muidugi pisar lahti kohe, sest juureravi tähendab mingeid mitme cm pikkusi nõelu hambakanalite sees. fakk noh, suurim hirm = hambaarstid + nõelad ju... ja see sai taaskord tõeks täiega. hea oli kogu selle jama juures see, et kuna hammas oli juba korra põhjalikult juureravitud, siis tal polnd enam närve sees ja polnd mingit erilist valuprobleemi puurimiste-asjadega. halb oli see, et probleem oli kuskil kanali ALL otsas ehksiis kogu hambaehitis oli vaja lahti võtta ja korda teha ja uuesti kokku panna. ma igastahes parem veel rohkem detailidesse ei lasku aga lahti ta võetud sai, nõeltega surgitud-puhastatud (külmavärinate koht) muidugi ka ja siis pandi rohi sisse ja paluti augustis tagasi tulla. enamik tööd tehti IKKAGI ära selle kuradi tavapuuriga, kuna laser on nii peen värk et sellega ikka robustset tööd ei tee. aga niipalju kui proovida sai oli ikka meeldivam küll. plõgistas toredasti ja pritsis mingit vett ja ei suristand mööda luid nagu see tavaline rõvedus. tõsiküll laserdati selle valusa koha juures niiet valus veidi oli aga noh, veidi valus on ikka parem kui rõve tavapuur :)
lõpuks kasseeriti ropult raha (ropult = mingi üle tonna) ja saadeti koju. igaksjuhuks kirjutati antibiots ka välja, juhuks kui veidi valutama peaks. enne kui edasise jutuga jätkan, mainiks ära, et neil toimus seal kõik jube lahedalt virtuaalselt. hambaröngten (see pisike) tehti digiröntgenkaameraga ja ilmus peale klõpsu arvutiekraanile ja kui hambaarstitoolilt administraatoriletini jõudsin (5m kaugusel) siis oli neiul juba täpselt teada, kui palju ja mille eest ta mult kasseerima peab ja antibiotsiretsept tuli ka supsti arvutist koos kõigi vajalike andmetega. sellessuhtes päris cool. aga nüüd siis edasise jutu juurde. nimelt hammas, mis arsti juttu uskudes, võis samal päeval veidi tuigata aga pidi järgmisel päeval OK olema, ei olnud seda teps mitte. võiks lausa öelda et ta valutas roppu moodi ja lakkamatult kuni laupäevani välja. ei saanud süüa ega olla ega mõelda, sain kõik oma väikesed sisemised sadomasohistlikud päkapikud ära rahuldada - kui keel vastu hammast asetada, oli maailmamõnus valulaine garanteeritud. mida siis veel närimisest või hammastepesemisest rääkida eksole. aga otsustasin, et valuvaigisteid ei võta, kuna siis ei oleks aru saand millal olukord paremaks muutub. kuigi reedeõhtul (millal ma seda kirja teoreetiliselt kirjutan) oli valu endiselt meelinüristav siis praeguseks (esmaspäev) on asi juba enamvähem. koguaeg ei valuta ja keelega saan hammast katsuda ilma et tahaks karjuma hakata. äkki poole nädala pärast mälun juba mõlema suupoolega nagu vana mees kunagi :D
aga täiesti muudel teemadel jätkates, läksin pärisreedel tööle oma imearmsa montoni punase kleidiga. ja kuigi see üks pilt, mis mul sellest oma seljas on, näitab seda kergelt öeldes koledana, sain siiski täiesti uskumatus koguses ilusaid komplimente :) mingi lambikas autojuht ütles laos (kui ma olin ühele laotüübile kleidi demonstreerimiseks kniksu teinud), et see kleit sobib mulle imehästi ja kniksu tegemine samuti ja sõber (nime jätan nimetamata, aga ütlen tuleviku-liivile kroonika mõttes et kena noormees punase maja ehitusfirmast), kellega tol päeval oli au välk-varalõunale minna, oli lausa sõnatu kui autoni jalutasin ja näitas tervituse asemel kahte püstist pöialt ning suutis lõpuks välja puristada et vaaaauh, kui hästi sobiv suvine kleit! see lõuna oli üldse meeeldiv, täiesti muuhulgas tehti välja ja räägiti süda muredest ja niisamaelust tühjaks ja oldi hea sõber. tuju kohe tõusis :) aga pärastpoole laos ka noormehed ütlesid ilusaid asju. no lõpuks olin ikka kõrvust väga tõstetud. mulle ikka marumeeldivad komplimendid noh :) kuigi hammas oli suht kiuslik tegi mu kleidik päeva ilusaks, jeeee!
nimelt EELMISEL reedel (lastekaitsepäeval) kogusin kõik endas leiduvad julgusepojad kokku ja helistasin hambaarstile. uuele, internetist valisin, valimiskriteeriumiks oli ainult laserpuuri olemasolu, sest ma olen reklaami ohver ja internetireklaam väidab, et laserpuur on tunduvalt meeldivama puurimiskogemusega puur kui see tavaline. vaatasin nende kodulehte ka ja hambaarstid tundusid toredad onud olema. igastahes ei võtnud reedel helistades mu kõnet keegi vastu, kuigi sulgemisajani oli pool tundi aega ja tegelt nagu oleks ju võinud. jätsin teate automaatvastajale ja suundusin kergendusega (ja tuikava hambaga) nädalavahetusele vastu. nädalavahetust ma miskipärast eriti ei mäleta, reedel tähistasime arva sünnipäeva, laup külmetasime lasnas kiirendusel ja muidu oli harilik lohetamine tõenäoliselt. esmaspäeval helistati kliinikust tagasi ja öeldi et hurraaa, muidu on ooteaeg mingi suht kuu aega aga näed, vedas sul raisal, vabanes aeg kolmapäevale. eks ma siis rõkkasin rõõmust (jaaaa, muidugi) ja panin end kirja.
kaks päeva hiljem lendasin hirmust värisedes kohale ja võtsin toolis istet, minu valis patsiendiks dr vink (ta oli internetis kommenteerind ka seda laserpuuri teemat niiet tundsin teatavat kergendust). noh eks tasiis nats pildistas ja surkis ja kommenteeris mu niru hambahügieeni. muide peale visiiti tormasin poodi ja ostsin kohe endale hambaniiti ja treenin hetkel uueks harjumuseks õhtuti hambavahed niidiga läbi käia, sest ta ikka hirmutas mu korralikult ära jutuga kaariesetäppidest, mis tekivad hambavahedesse kuna hambahari sinna ei mahu, ja põhjustavad suurte ja valuliste aukude tekkimist. aga vähemalt harjan õigesti (kuigi ebapiisavalt), nagu ma pärast igast infomaterjalist lugesin, mis mulle koju kaasa anti, ilusti 45* nurga all nagu mu vana ja armastatud hambaarst õpetas. vana arsti juurest ma tulin muide seepärast ära, et ta läks pensionile. väga tore peretuttavarst oli. siuke natuke hipi, armastas rännata ja elas suviti vihterpalus majakeses, kus polnud ühtegi kaasaegset mugavust (a la vesi või WC või elekter). no igastahes peale surkimist ja pildistamist tõdes mu uus hambaarst, et probleeme valmistab mu armas kolmejuureline kiku mida ma vist 8. klassis mitu kuud ravimas käisin. JUURERAVIMAS. mul muidugi pisar lahti kohe, sest juureravi tähendab mingeid mitme cm pikkusi nõelu hambakanalite sees. fakk noh, suurim hirm = hambaarstid + nõelad ju... ja see sai taaskord tõeks täiega. hea oli kogu selle jama juures see, et kuna hammas oli juba korra põhjalikult juureravitud, siis tal polnd enam närve sees ja polnd mingit erilist valuprobleemi puurimiste-asjadega. halb oli see, et probleem oli kuskil kanali ALL otsas ehksiis kogu hambaehitis oli vaja lahti võtta ja korda teha ja uuesti kokku panna. ma igastahes parem veel rohkem detailidesse ei lasku aga lahti ta võetud sai, nõeltega surgitud-puhastatud (külmavärinate koht) muidugi ka ja siis pandi rohi sisse ja paluti augustis tagasi tulla. enamik tööd tehti IKKAGI ära selle kuradi tavapuuriga, kuna laser on nii peen värk et sellega ikka robustset tööd ei tee. aga niipalju kui proovida sai oli ikka meeldivam küll. plõgistas toredasti ja pritsis mingit vett ja ei suristand mööda luid nagu see tavaline rõvedus. tõsiküll laserdati selle valusa koha juures niiet valus veidi oli aga noh, veidi valus on ikka parem kui rõve tavapuur :)
lõpuks kasseeriti ropult raha (ropult = mingi üle tonna) ja saadeti koju. igaksjuhuks kirjutati antibiots ka välja, juhuks kui veidi valutama peaks. enne kui edasise jutuga jätkan, mainiks ära, et neil toimus seal kõik jube lahedalt virtuaalselt. hambaröngten (see pisike) tehti digiröntgenkaameraga ja ilmus peale klõpsu arvutiekraanile ja kui hambaarstitoolilt administraatoriletini jõudsin (5m kaugusel) siis oli neiul juba täpselt teada, kui palju ja mille eest ta mult kasseerima peab ja antibiotsiretsept tuli ka supsti arvutist koos kõigi vajalike andmetega. sellessuhtes päris cool. aga nüüd siis edasise jutu juurde. nimelt hammas, mis arsti juttu uskudes, võis samal päeval veidi tuigata aga pidi järgmisel päeval OK olema, ei olnud seda teps mitte. võiks lausa öelda et ta valutas roppu moodi ja lakkamatult kuni laupäevani välja. ei saanud süüa ega olla ega mõelda, sain kõik oma väikesed sisemised sadomasohistlikud päkapikud ära rahuldada - kui keel vastu hammast asetada, oli maailmamõnus valulaine garanteeritud. mida siis veel närimisest või hammastepesemisest rääkida eksole. aga otsustasin, et valuvaigisteid ei võta, kuna siis ei oleks aru saand millal olukord paremaks muutub. kuigi reedeõhtul (millal ma seda kirja teoreetiliselt kirjutan) oli valu endiselt meelinüristav siis praeguseks (esmaspäev) on asi juba enamvähem. koguaeg ei valuta ja keelega saan hammast katsuda ilma et tahaks karjuma hakata. äkki poole nädala pärast mälun juba mõlema suupoolega nagu vana mees kunagi :D
aga täiesti muudel teemadel jätkates, läksin pärisreedel tööle oma imearmsa montoni punase kleidiga. ja kuigi see üks pilt, mis mul sellest oma seljas on, näitab seda kergelt öeldes koledana, sain siiski täiesti uskumatus koguses ilusaid komplimente :) mingi lambikas autojuht ütles laos (kui ma olin ühele laotüübile kleidi demonstreerimiseks kniksu teinud), et see kleit sobib mulle imehästi ja kniksu tegemine samuti ja sõber (nime jätan nimetamata, aga ütlen tuleviku-liivile kroonika mõttes et kena noormees punase maja ehitusfirmast), kellega tol päeval oli au välk-varalõunale minna, oli lausa sõnatu kui autoni jalutasin ja näitas tervituse asemel kahte püstist pöialt ning suutis lõpuks välja puristada et vaaaauh, kui hästi sobiv suvine kleit! see lõuna oli üldse meeeldiv, täiesti muuhulgas tehti välja ja räägiti süda muredest ja niisamaelust tühjaks ja oldi hea sõber. tuju kohe tõusis :) aga pärastpoole laos ka noormehed ütlesid ilusaid asju. no lõpuks olin ikka kõrvust väga tõstetud. mulle ikka marumeeldivad komplimendid noh :) kuigi hammas oli suht kiuslik tegi mu kleidik päeva ilusaks, jeeee!
Postitage kommentaar
<< tagasi