pere läks kõik tööle ja kooli. kui õhtul oli aeg kontori ja koolimajadest väljuda, oli eestiga juhtunud midagi kohutavat. nii riigi kui selle pealinna olid vallutanud tsurkad ja musta nahavärviga inimesed, kes ainult vene ja mingit muud võõrkeelt valdasid. tallinna linn oli kõik ära lõhutud, majad olid ümber tõstetud, kohtadesse, kus enne ei olnud maju, olid mingid majakastid toodud. kõik tänavalaternate postid olid kõverateks väänatud, asfalt oli kohati üles võetud, siin-seal põlesid suuremad-väikesemad lõkked. eestlased olid põlatud rahvus, nagu asotsiaalid noh. neist vaadati mööda ja keegi ei soovinud vastata nende järelpärimistele, et mis toimub ja kuidas nüüd siis nii juhtus. kõik tänavad olid ümber tõstetud ja pooltele olid uued (venekeelsed) nimed pandud. kuskilt saime teada, et meie kodutänava uus nimi oli mingi lfpof ja ka tema oli üks nendest ümbertõstetutest. tallinna linna (tegelt vist kogu riigi) alla oli ehitatud hiiglaslik ja kummituslik metroo. kõrgete lagedega ja hämar, sõitsid vanad ja koledad ja kergelt öeldes hirmutavad rongid, sellised, mis tõenäoliselt muudest maailma metroodest ammu välja visatud olid. autosid ei kasutatud üldse liikumiseks, sest need olid kõik põlema pandud ja kuhugi maiteakuhu ära teisaldatud. otsustasime siis oma kodutänavat otsima minna. sõitsime metrooga mõned peatused suunas, mis tundus olevat õige. terve tee suht vagunitäis uusi "kohalikke" sisises täiega me peale ja sõimles vene-võõr-segakeeles. kuigi kõik ümbritsev oli räpane ja ausalt öeldes südant pahaksajav, siis olime meie nendejaoks nähtavasti veel hullem nähtus. tulime siis rongist maha ja läksime õue ja mitte miski ei olnud tuttavlik. tagasi metroopeatusesse ja asusime igaüks uusi kohalikke kiusama, et kus see lfpof'i tänav nüüd on, et õudselt tahaks koju minna. kõik aint sisisesid vastu ja infot saime umbes sellises vormingus et rõvedate eestlastega me küll ei taha suhelda ja ega teil pole tegelt kodu vajagi. ma asusin ahistama mingit noort meest, kunstnikukalduvustega tundus olevat. barett viltu peas ja noh selline kultuursem tsurka :) ta alguses üritas mind ignoreerida aga siis ma miskipärast laulsin talle esimesed paar sõna pueri hebreorumist ja toimus totaalne teineteisemõistmine ja ta laulis mulle vastu ja isegi naeratas :D juhatas mind (ja peret) mingise kaardimüüja leti juurde, seletas talle ära et siuke pere otsib kodutänavat ja nad on okei ja siis see müüja, nähtava vastikustundega, näitas et näete, siin see teie tänav ongi, otse kinnisvaraärimere kõrval. perel oli muidugi esimene reaktsioon et wtf, täiesti võõras ümbruskond ju ja meri pole ka meie kodutänava lähedal ja siis näitas tädi meile kaardi teist poolt, kus eesti oli sujuvalt rasvase joonega vene riigi sisse joonistatud ja meie kodutänava kohal oli suur punane täpp. tänav oli tõstetud keskvenemaale miskipärast. ja kui me sinnapoole seiklema hakkasime, siis ärkasin ma üles. uni oli nii põnev, et tahtsin seda edasi vaadata, kuid samas nii depressiivne, et ajasin end hoopis voodist üles ja asusin eilse toitsi peo piltidega tegelema. kummaline lugu igastahes.