ma avastasin täna, et ma olen muutunud armukadedaks. ise kaa ei usu, aga selle mehe suhtes, kellest augusti lõpus kergendusega lahti ütlesin. igapäev vaatan MSNinimesid ja mõistatan, millised sügavamad mõtted ühe või teise nime taga peituvad, agajalt veidi vestleme ja siis loen kadedusest lillana millist elu ta nüüd elab ja kui ta rääkis, kuidas oma uuele tütarlapsele ajapuuduse vms heastamiseks kooli hiiglasliku kimbu lilli viis, siis kuulsin kuidas süda kildudeks purunes. ma isegi ei tea, mida ma niiväga kadetsen. kas seda, et ta nüüd elab jälle seda metsikut peolooma elu, mis meie suhte alguseaegadel lühidalt aktuaalne oli (ainult et korda kuussada), või et ta on oma lähedaseks sõbraks (ja elukaaslaseks) valinud inimese, kes veel pool aastat tagasi minu heade sõprade nimekirjas eesrinnas oli või et ta lõpuks on jõudnud nii lähedale oma unistuste teostamisele et mul on ebameeldiv sellest mõeldagi? võibolla seepärast, et tema suured ambitsioonid on kõik järjest täitunud ja ta sihib aina kõrgemale ja kõrgemale, samas kui mina olen juba aastaid samas kausis ringi ujund ja kaldad tunduvad nii kõrged, et väljaronimine lausa lootusetu missioonina. ma olen nii kurb ja segaduses kui näen teda õnnelikuna et ma ei saa enam mitte midagi aru. sest tegelikult seepärast me ju lahku läksimegi. et olla õnneliku. koos olles me ju seda enam ei olnud..... ja nüüd kui tema on oma õnne leidmas siis see tõmbab minu rõõmuskaala kohe automaatselt allapoole nulli. keeruline. ma ei suuda isegi mõista, kuidas see tema hea elu kõrvalt nägemine mulle mõjub. mõnesmõttes ajab ahastusse, et temal läheb nii hästi ja minul... noh, nagu ikka. samas teises mõttes nagu paneb ka enda elu kallal vaeva nägema. see vaevanägemine muidugi ei ole eriti viljakandev olnud viimasel ajal. selles mõttes mõjus see kaheaastane "asi" mulle rusuvalt, et kuna meie suhtes olin mina algatav pool, siis see hirm on nüüd küll, et kõik need, kes võiksid huvi pakkuda, et nende isikutega keeran shansid juba eos nulli. alguses pingutan üle ja siis tüdinetakse ära ja lühidalt et kõik tekkiv (või tekitatav) on juba alguses määratud nurjumisele ja mõjun ka teistele inimestele samamoodi nagu talle - tapvalt. oeh, ühesõnaga jah. tundub, et õnnelik püsisuhe või armastust täis abielu jäävad minu jaoks ainult armastusromaanide temaatikaks ja sõprade eludesse ning mina olen elu lõpuni vanatüdruk palmide ja kasside keskel.