huhh, siruli omal madratsil lõpuks. mõnna. aga reisist seekord niivõrd-kuivõrd kopipeist nele reisiblogist, ehksiis kuidas me kooriga iisraeli kultuuriga tutvusime. ma ise olen liialt laisk et eraldi kirja panna, aga siin silmaall jääb ilusti mälestuseks. teeb siis seekord nii, et seiklused algavad ülevaltpoolt ja lõppevad allpool. mõned omapoolsed muljed millalgi... hiljem :)
edit: sai lisatud veidi pilte jutu ilmestamiseks :)
kolmapäev, Oktoober 31, 2007 / 22:08
Hoogse päevaga sai seekord nädala selgroog murtud. Hommikul tegin rekordit - uskumatul kombel 45minsaga kohvri pakkimine (ilmselt seetõttu, et ma teadsin kohvrisse panna vaid neid asju, mida Liivi eile ette loetles, seega läkski kärmelt - mõte sai otsa ja viskasin lihtsalt sinna asju kuni see täis sai:P)
Väike rallitripp ja telemaja poole minek, et tsikikooriga Iisraeli kimada. Lahe oli muidugi see, et minu hommikuse 45min pakkimise tulemusena oli kohver nii täis saanud, et pidin juba kodus kasutama oma surun-keharaskusega-kinni taktikat tema sulgemiseks. Tavaliselt juhtub see reisilt naastes peale suuri shopinguid. Seekord jäävad need siis ära (või siis tuleb osad Eestiasjad Iisraeli ära kaotada:P) Muidugi eriti naljakas on see, et see kohver on ka päris raske. Ega ma sellele ju ei mõelnud, et kui mingi 4-5 linna vahel tripime, pean igasse hosti perre ka seda kohvrit ise vedama ja kui issi selle suht surnult trepist alla tiris, siis võib kujutada ette väikest tüdrukut suure kohvriga Tel Avivis järsu 3.korrusele viiva trepi ees seisma ja mõtlemas, kuidas üles ronida ja siis viisakalt ütlemas "tegelikult mulle meeldib ju väljas lageda taeva all magada" :P
Aga paari tunni pärast oleme Riias, siis saab ametliku kohvrirekordi ka ära fikseerida:D
neljapäev, November 01, 2007 / 09:14
Ei oldki väga raske kohver - 25 kilo vaid. Ikkgai imestan, mis seal siis on. Rahvariided 5kilo, muud asjad ei tohiks kaaluda:P
Aga noh, eks näis kuidas need kodud hakkavad olema (loodame et jala ei pea kuhugi minema). Igaljuhul pikk lennutrip seljatatud. Sai nii mugavalt kui võimalik üle 3 tooli lebotatud ja Liivit padjana kasutatud - on üks ära hellitatud?
On:P Aga see uni oli parasjagu piisav, et veel tudu tahta. Jõudsime siis Tel Avivi ja oma esimesse perre. Tegelikult on siin kolm linna kõrvuti nii et me elame GivaTime'is ja kohe üle tänava on uus linn. Ja GivaTime tundub üks uuemaid linnaosasid. Meie kodu on nunts ja pere ka lahe - tervituseks tehti meile juustukooki (missest et kõht oli täis, ei saanud ju öelda et kamoon, me ei söö. Väga hea oli). Sooja on päris palju, nii et hommikul kell 8 pika varruka ja teksadega ringi patserdades hakkas elupalav. I'll go for a skirt afterwards:)
Ja nüüd siis tudutaim. Minu&Liivi pesaks eraldati eriti turvaline pommituba. Ehk siis kui siin vahepeal on pommitamised, siis neis uutes majades on korteritel teatud tugevdatud sõrestiku ja lisaventilatsiooniga toad, kuhu peitu pugeda. Ma küll ei saa aru, kuidas ikkagi tornmajas üks osa peaks lihtsalt püsti jääma, aga ma ei ole ehitaja ju ka ja sellegipoolest olen tänulik, et mu turvalisusele mõeldi:)
reede, November 02, 2007 / 00:13
p2ev tel avivis. mis k6ige rohkem silma hakkas on mystiliselt hullult m6lgitud autod. kraapsud ja m6lgid on isegi sellistes kohtades, mille tekkimine kergelt 8eldes veidi segane. n2iteks piilarite peal ja keset pagasniku luuki... autosid on siin linnas yldse mastist masti - sada aastat vanad parsad, mille liikumisv6ime s6jahaavu arvestades kergelt 8eldes h2mmastust tekitab, ja k6rval seisab tutikas chrysler millel veel esimesed ristsed saamata. meie esimene host-family elab keskmisest uhkemas/uuemas lasnam2e tyypi elamurajoonis, mille majaaluses garaazhis parkinud autode kogu v2ljendas elukvaliteedi taset antud hoones suhteliselt ilmekalt. kui maja ymbruses valitses rooste, tolm ja m6lgid, siis garaazhis elasid salongil6hnalised kriipsuvabad
masinad. t6en2oliselt on nende tulevik sama must kui eakamatel liigikaaslastel. peale v2ikest "power-nap"-i hommikul tehti meile lunch ja visati koos esinemisriietega konservatooriumisse 2ra. tundsime t6elist iisraeli elustiili - lili & elo, kellega seal kl 14 kohtuma pidime, hilinesid vapralt pool tundi, nagu nad ka eelnevalt ennustasid. martha & liisa aga meiega kokkusaamisele ei j6udnudki, rahvustevahelised suhtlemisprobleemid vist :D k2isime neljakesi linna uuristamas ja valisime sihtkohas biitshi. hull m8ll k6nd oli aga p2rale me j6udsime. leidsime eest paar tuttavat n2gu ja nautisime ilma.
mm 6htul oli proov ja siis oli veel proovi ja siis oli mammut-kontsert! v6inoh, tegelt ei olnudki v2ga pikk (iisraeli koor 3 lugu + 1 yhislugu + 6ige mitu meiepoolset teost) aga v2hemalt mulle (kirjutise autor seekord liivi) tundus poolep2evane. ja kaugelt vaadates v2hemalt pool publikust juba poole kontserdi peal tukkus :) nele v2idab et mitte aga noh.... rahvustevahelised suhtlemisprobleemid :D kontsert ise tundus p2ris lahe, peale mitut lugu oli v2222ga hea ja kordal2inud tunne, liikumisseaded tulid ka nii m6nusalt v2lja. ei tore koor on ja tore laulda koos nendega. kvaliteet siiski.
nyyd igastahes tudutaim, tervitused soojast iisraeli 88st;
ךןןהן & מקךק (hiljem muidugi selgus et nimed kirjutatakse hoooopis teistmoodi).
reede, November 02, 2007 / 18:45
nonii. reede käes. hommikul läksime tagasi konservatooriumise, et teha n.ö näidisproov. ehk me tegime noodistlugemist jms nagu oma tavapärast proovi ainult et see toimus laval ja mingi suur seltskond jälgis kõike ja tegi waaaauu ja oooooh. natsa laulsid kaasa ka et põnevam oleks.
ahhetatakse et ilusti laulavad ja näevad ilusad välja ka. no seda me enam ammu ei imesta - tsikikoor ju:P ja karola on meie isiklik tumedapäine päris hilton:D
tel avivist trippisime järgmisse kohta. seekord oleme maakohas - veidi vaesem ja farmide lõhn levib üle õhu jnejne. osad külad elavad veel kibbutz(?) süsteemi järgi. mina totu neid sõnu ilmselgelt ei tea, aga süsteem on järgmine, et kogu teenitud tulu jaotatakse külas võrdselt ja sellest siis elataksegi. mõelda, et pead 5000 inimesega võrdselt raha jagama. kui ka keegi ei viitsi töötada, ikka pead. it could be no shopping and parties at all, apua:P
ja siis on siin lähedal üks küla, kus on ca 1000 inimest ja nad kõik pärinevad kahest perest, kes selle küla lõid. ehk siis saad vanaks, abiellud onupojaga, ehitate vanemate kõrvale maja (või noh ruumi vähe, siis võib teie punker ka katusele tekkida). siis sinu poeg abiellub sinu õe tütrega jnejne. päris jube. ja see küla pidi olema väga vaene ja omavahel ka tülitsema, seega for no reason võib mõni päev mõni laps surra oma onu püssikuuli läbi, sest jääb kogemata tulevahetusele ette. ja kõigil on suva. ja tülitsetakse edasi. ja elatakse siiski koos. ja lapsed sünnivad tihtipeale puudega, sest suguluspered on ju läbi ajaloo teada kui nõrkade järglaste sigitajad. how sick is that?
igaljuhul..oleme jõudnud oma teise hostfämilisse. esimene oli väga sheff, seega me veidi kartsime, et kui järgnevad ei ole nii meeldivad, siis võib tekkida koduigatsus jnejne. ma lubasin ka esimesele perele, et kui meile järgmises ei meeldi, võivad nad meid õhtul oma ukse taga kohata:P seekord meid lahutati liiviga. sest peresid oli vähem ja mõned paarid jaotati kolmandateks teistega kokku. ja loomulikult sattusie meie selle skalpelli alla. liivi on kahe väikse ja armsa uue lauljaga koos, mina maili&andraga ehk siis koori kõige suuremad lällakad on kõik koos:P vähmalt nii teised räägivad, et kui juba see trio, siis....:D noh, aint liivi veel puudu.
pühapäev, November 04, 2007 / 00:14
/siin oli nele päevakirjeldus, mis minu reisiplaanidesse ei kuulunud. minu kadi ja elina päev oli nagu minu ainukesest postitusest näga = äratus + kohalik rand + söök./
õige pea asusime teele ühte gibbutzi kontserti andma. taaskord rahvas sillas. ma väga ei imesta ka, sest tegime kohaliku kooriga ka 3 ühislaulu (kes on siin piirkonnas mingi ilgelt kõva koor) ja noh tuli ellekas meelde küll. et koor kõlab okeilt, aga nende vahel laulda on appike. minu kõrval, mõlemal pool, lauldi kindlasti viise, mis mu noodist puudusid. ja õigetes kohtades lauldi vägavägamustalt ja ujuti. täitsa jube. "las laps laulab kõvasti, nii et teised ka ei saa õigesti laulda" sündroom. selliste asjade eest ma kunagi etvsse põgenesing:P /jälle ääremärkus - aldid laulsid küll väga ilusti/
igajuhul oli edukas kontsert. homme tripime jeruusalemma ekskursioonile. lõpuks tuleb siis hakata varjama jalgu ja õlgi jms. oeh. kahju. looodame, et ei ole väga palav:)
....ja ma väga loodan, et homme oleme jällle liiviga peres.muidu tuleb mäss:P
pühapäev, November 04, 2007 / 10:08
Üks asi jäi õhtul märkimata. Gibbutzide kohta. Nüüd nad hakkavad küll vanast süsteemist vaikselt üle saama,aga kunagi käisid asjad järgnevalt:
..tulles tagasi võrdsusprintsiipide juurde,siis näiteks gibbutz otsustas,mida sa võid õppida ja rahastas seda. Kui tahtsid saada muusikuks või õpetajaks ja gibbutz seda ei vajanud,siis sa pidid tegema hoopis seda,mis neile kasulik oli. Näiteks õppima loomakasvatust. Juhuu.
...teine asi,mis mind imestama pani,on laste kasvatamine. Lapsed elavad ühes suures magalakohas ja kasvavad seal. Igal pealelõunal saavad nad 3ks tunniks vanematele külla minna ja that's it. Ülejäänud aja nad elavad ilma vanemliku hooleta ja abita. Ainult üks lapsevanem vahetustega valvab öösiti nende järele. Sellise süsteemiga kaasneb palju vägivalda ja ahistamist vanemate laste poolt ja paljud lapsed saavad eluks kaasa psüühilised häired. Päris hull.eriti kuna lapsepõlv on üks olulisemaid mõjutajaid edasiseks eluks. Minu lapsepõlv juba Eesti tüüpilisega võrreldes mega sheff ja arendav,sellisest ei maksa rääkidagi.
Mis puutub pühadesse,siis puhkepäev on laupäev ja pühasid tähistatakse ka oma reeglite järgi. Ntx ei tohi autoga sõita. Ja kõik järgivad seda. Kui sa eksid selle reegli vastu,vaadatakse sulle viltu. Ja kui satud eriti usklikku küla läbima,võidakse vabalt sind kividega loopida või su pihta tulistada. Sellest tingituna ei kasuta politsei ja kiirabi ka neil päevadel undercover masinaid või eramasinaid,kui vaja erakorralist väljasõitu teha. Et ellu jääda.
Ma küsisin seepeale,et a mis siis kui sul vaja suure kohvriga lennujaama minna. Loomulikult lennukid ei sõida siis.ja suht miski ei tööta.
Khmm.jälle midagi teistsugust igaljuhul. Taaskord midagi,millele mõelda, kui tundub et sul kehvasti läheb - nii kehvasti ikka mitte kui elu nende kommete järgi oleks.
pühapäev, November 04, 2007 / 23:55
täna edasi jeruusalemma tuurile. sai jalutatud oliivimäest alla jeesuse viimset jalutuskäiku mööda ja lõpetatud see jalutuskäik eriti pühas vanalinnas. /taaskord ääremärkuse koht - ma jäin grupist maha ja sõitsin selle tee koos meie hääleseadjaga bussis, noh jah, upsii/
ma (ja meie koor üldiselt) ei ole harjunud hulle turiste mängima. ehk palavusega jutu kuulamisele eelistaksime pigem rannas vees lebotamist või shoppamist või laulmist. neid asju, mida hästi oskame:P mulle meeldib ja maailmas ringi vaadata ja asju näha. aga raudselt ma kõigesse ei viitsi süveneda mida giid äärmiselt huvitavaks peab. ja samuti ei tee ma ahh ja ohh ja naeratavat nägu kui sisemus ei hõiska. ehk lühike kokkuvõte - ma loodan, et sellist ringkäiku väga palju enam ei tule, sest sellest pole nagunii eriti kasu:)
oliivimäel külastasime üht kirikut. ja proovisime "peace upon jerusalemmaga" ära ka akustika. pastor läks nii ähmi täis, et jagas meile kõigile infobrüzüüre ja postkaarte, mida muidu raha eest osta sai. lahe emotsioon:) /nii peale seda kirikut sain grupiga kokku jälle :D/
jalutuskäigu ajal külastasime jerusalemmas ka nutumüüri. päris hull kuidas inimesed sellistesse asjadesse usuvad. et selle juures tuleb nutta ja palvetada ja sinna müüri oma sooviga paber suruda. ning lahkuda tema juures müürile selga pööramata. noh, eks ma siis paotasin ka sinna ühe soovi - õigepea ole näha, kas see ka täitub:)
õhtuks jõudsime oma järgmise 2 päeva ööbimispaika. kibbutzi. ma väga kartsin seda. ja kartsin, et siin tulebki see reisi kass peale kui esimesed pered fantastilised ja luksuslikkude kodudega ja see on eriti arenenud kolhoosisüsteemiga koht. aga ilmselt minu kartused on mind okeimaks teinud, sest olen suht neutraalne koha osas. siin on isegi päris viisakas. me majas on ilusti kõik korras ja puhas (mis on kõige olulisem) ja näe, isegi wifisse sain lihtsalt sisse:) elame liiviga vanapaari juures, kelle lapsed on kibbutzist kõik välja kolinud. mees töötab heast tahtest oma pensionipõlves veel füssa õpsina, naine on raamatupidaja. täitsa armsad;) piinasin neid enne ka kõiksugu küsimustega kibbutzide süsteemi kohta. kõigele ma vastust ei saanud, sest nende inglise keel oli veidi piiratud, aga nad on ka oma 70ndate lõpus nii et respekt. igaljuhul kehtib siin veel raha jagamise võrdsusprintsiib, aga laste eraldamine vanematest on maha hääletatud (samas on olemas võimalus 15-18aastastel minna eraldi elama lastele eraldatud majadesse. põhjusest ma täpselt aru ei saanud, aga igaljuhul saavad nad minimaalse sisustuse ja tingimustega toas omakeskis ca 4-5kesi elada nagu ennemuiste asjad käisid).
meid majutava vanapaari lapsed elasid selle näeme-3ks-tunniks süsteemi järgi. ja nad tunnistasid, et eks see veidi häiris küll. aga küla on 500inimeseline, tegeleb paberi ja metallitööstusega ja näeb välja nagu mingi muretu ja hoopis omas rütmis elav paik. söömas käime keset küla suures sööklas ja igal sammul on tunda seda ühtus ja kogukonna tunnet. hooldekodu, söökla, teater, polikliinik jms. ja paljudel ei olegi vaja üldse kaugemale oma külast minna.
mis on naljakas, et külas sees kimatakse ringi vanade golfiautodega. ja igale poole jõuab 2-5 minutiga. naljakas:P
esmaspäev, November 05, 2007 / 23:57
esmaspäev algas õige varakult. juba kolmveerand kaheksa ootas meid kibbutzi söökla, et seejärel alustada ekskursiooni jordaania piiri aladele, mägedesse, süüria&liibüa piiri juurde ja siis tagasi ajaloolise gallilei järve äärde.
...meie giid ütles, et kõikide naabritega on neil "so-so peace". aga see on parem kui sõda. näitena tooks siis selle kui 90date üks jordaania sõdur piiri ääres iisraeli poolel jalutas kohas, mida kutsutakse rahu saar. ja siis järsku miski ta peas keeras ära ja ta avas eemal seisvate inimeste pihta tule. ehk siis täpsemini 7 alaealise neiu pihta, kes surma said.
..edasi suundusime mägedesse mööda väga kitsast ja käänulist kuristikuäärset teed, nii et isegi nelkul võttis seest kõhedaks. tulid veits hispaania hondarribia bussijuhid meelde, kes peaaegu
alati võitlesid meid koju viies sellega, et mitte küllili kalduda ja samas mitte vastu seina bussi ära rihtida. aga tänane trip oli isegi hullem - kõrgus oli teine. pealegi tee kõrval igal pool sildid "danger, mines" ehk see on territoorium, kuhu ei tahaks kogemata bussiga välja sõita:P
...antud piirkond pidi olema rikastatud ka vulkaanidega (hetkel kõik mitteaktiivsed) ja tihtipeale pidi siin olema maavärinaid. eile jerusalemmas ka giid ütles, et nad just ootavad maavärinat, sest kõikide eelduste kohaselt peaks see varsti tulema.
...gallilei järv on siis ajaloost tuntud kui paik, kus jeesus tegi imesid (kõndis vee peal, tervendas inimesi) jms. selle ääres saime ka veidi päikest ja vaba aega nautida (kahjuks muidugi ilmselgelt nii hilja, et päike enam peale ei hakanud...aga ikkagi.
...ja väga tähelepanu väärne on ka näiteks see, et kogu see jordaania oru ala siin on ca 100 aastat tagasi olnud soo. kuhu tulid inimesed ja suure tööga kogu põllumajanduse jms üles ehitasid. jutu kohaselt maeti sood eukalüptipuu okstega ja nii tekis hea pinnas külade ja põldude jaoks.
praegu saabusime oma õhtuselt kontsertilt. 2,5h sai seekord inimestele emotsiooni edasi antud. seekord olime ainus koor kes esines. nüüd aga tuttu, sest ca 8st tripime edasi naatsareti suunas ja siis juba jerusalemma.
teisipäev, November 06, 2007 / 23:56
veel üks päev iisraelis õhtusse veeretatud. homme ongi veel, siis hakkame öösel koju trippima. meid ootavad kolmap vastu neljapäeva ööd uhked turvaprtseduurid lennujaamas (ega niisama ei pea olema HILJEMALT kell 3 lennujaamas kui lennuk läheb alles kell 7 hommikul. ega need turvajad endale niisama vestluskaaslasi otsi:P)
igaljuhul lahkusime hommikul 8 paiku oma kibbutzist. tuli välja, et nad on üks maailma mainekama meeäri üleval hoidja kaaa, nii et meie pere kinkis meile suured meepakid. nelkule, kes joob peale tee ka kohvi meega, oli see nagu õnnitus:) pidavat olema nii, et nad isegi kasvatavad mesilaste kuningannasid oma spessjal tõust ja üle maailma käiakse neid ostmas.
kuna minuga juhtub alati asju, ei saa ka see reis teisiti minna. nimelt aitasin liivil esinemiskotti rollerilt kätte saada ja muutusin ise oma kohvriga peale seda hooletuks. nii et 25kilo mul üle varba sõitis. ehk siis praeguseks on mu parema jala teisest varbast saanud kaks korda suurem veidi punane/sinine asjandus, mis eriti ei liigu ja eriti ei taha, et tema peale astutakse. naatsareti ekskursiooni pidasin vastu, õhtuse esinemise tegin ka kõrgetel kontsadel väikese pingutusega ära. isegi tantsud said läbi hambakrigina kaasa tehtud. aga lühikese jeruusalemma sihtseeingu otsustasin veeta music centeris ajakirja lugedes ja kohvitades. no mul juhtub noh:P peaaegu juba hakkan vasakut jalga korda saama ja nüüd siis..böö:P
..igaljuhul, suundusime hommikul edasi naatsaretti, kus maarja magdaleenale ilmutas piibli järgi ingel, et ta saab lapse. olime selles samas kirikus ka korra ja hoolimata "keep silence" siltidest proovisime kahekoorilise ave mariga ka akustika ära. nii et rahvas tuli pisar silmis tänama. oli jälle ägä:)
edasi väike vürtsishoping ning sõit jeruusalemma. seekord vaatasin sisenedes linna hoolikamalt. päris äärmusest äärmusesse elatakse siin. on väga rikkad mäeveerul asuvad majad, ja kõik ülejäänud on siis väga vaesed. mõtlesin just endamisi, et see oleks eriti hea kultuurishokk kui nüüd viimaseks pereks oleks mingi vaene üliõpilane. roni 5ndale korrusele, no air-conditioning, no bathroom, räpasus ja oled üksi peres ka....natuke kartsin seda tänast hostingut.
peale viimast (juhuu!), väsitava päeva tõttu rasket ja edukat (rahvas jälle nuttis kui laulsime seda heebreakeelset lugu,mis eile bussis õppisime - ahjaa, saime eile bussis selle dirigendi kirjutatud noodi ühe looga, mida mägedes olles õppisime ja siis duettides laulsime) kontserti oleme nüüd lõpuks oma hostiperes. väga armas 17 aastane tüdruk hostib meid, kes järgmine aasta peab sõjaväega liituma. ja vastupidiselt mu kartustele, elame me väga ilusas läbi kahe korruse käivas korteris, kust on vapustav vaade linnale, mis on puhas ja suur ja väga meeldiva pere oma ja mis asub 2 tänavat presidendi residentsist. juhuuu:) lucky us ma ütlen:)
aga nüüd tuttu, et homme dead sea ääres jõuaks ka lällutada ja peale seda pidime minema jeruusalemma peale oma hosti ja ta sõpradega kohalikku elu nautima. saab huvitav olema:)
neljapäev, November 08, 2007 / 04:18
kolmapäev. meie viimane iisraelikas. hommikul tõusime taaskord mingi pool 7, et varakult surnu mere äärde trippimist alustada. naljakas, et meie pere oli vähemalt tund kui mitte rohkemgi veel varem täies koosseisus üleval (sh 3, 11, 14 ja 17-aastased lapsed). ja neil on streik, seega vanemad lapsed ei pea kooli minema. võiks kaua magada ja mõnuleda. mina küll sellist luksust käest ei annaks:)
igaljuhul surnumeri siis. vesi oli palju paksem kui tavaliselt harjunud oled. ja käsi vette pannes oli kohe tunda pisikesi soolatükikesi sõrmede vastu hõljumas. aga lahe oli kuidas vesi hoidis sind pooleldi veepinnal, seega rõõm ka neile, kes ujuda ei oska:) järgmiseks proovisime mudaravi mõnusid. ehk mina ja maili läksime eeskujulikult mudaauku istuma. alguses ma mõtlesin sinna küll seista, aga kui mingi 2sekiga bikiinideni muda sisse vajusin, siis plaanid muutusid:P
surnumere äärest tulles väike shoping vanalinna turul. mind see eriti ei paelunud, oleks selle asemel päevitanud. aga meil valitseb kooris demokraatia ja shoping edestas päevitamist 1 häälega, seega shopping it was. kuna ma sellistel turgudel palju käinud "nice girl, come to my shop. where are you from. do you want to marry me" jnejne, siiis olen võtnud üle IWlt Sipora shtumise ja ei suhtle nendega enam. Soliidsusest võiks ju miskit vastu öelda, a siis nad küsivad veel ja veel ja veel ja..oeh. neid on ju niii palju. igaljuhul mulle ei istu see pealesunnitud suhtlemine-kauplemine. seetõttu mitmed kaupmehed pahandasid ja väitsid, et olen ülbe ja et oleme ilmselt liiviga kuulmisprobleemiga, aga see ei heidutanud teps mitte. tänu oma nn ülbusele suutsin liivit abistada ka kulinate-salli ostul total 160lt 70le kauplemisega, mis on ülitubli saavutus:)
peale turul käiku suundusime meid hostiva kooriga workshoppi tegemas ja seejärel peretütrega linnapeale. esmalt proovisime kohalikku sööki. niivõrd-kuivõrd, sest kohalikust iisraelis ei pidanud olema. kõik on kusagilt sisserännanud. juudid üldjuhul kas pärsia või ida-euroopa poolt. võtsima siis suuna pärsia, täpsemalt iraagi toidu suunas. oli päris huvitav kogemus ja kõht sai rohkem kui täis.
edasi meeldiv jalutuskäik citycenterisse, kohtumine martha&liisaga ja sobiliku koha leidmine, kus üks latte ja kokteil teha. pean tunnistama, et mojitosid siin teha ei osata. nad võivad peaaegu mingi samalaadse maitsega vahva kokteili kokku keerata, aga mojitost asi kaugel. muidu oli vahva õhtupoolik. sain veel teada, et jeruusalemmas inimesed ei tea kus mis asub ja kuidas orienteeruda ja kella nad vist ka väga ei tunne:) Ja see oli natuke häiriv, et kogu linn oli täis suurte relvadega sõjaväelasi. See võib olla küll turvalisuse eesmärgil, aga kui mõelda Peace Islandile Jordaania piiri ääres, kus need neiud tapeti, siis miks ei võiks sama asi juhtuda linnas, et keegi ära keerab ja su pihta tule avab.
...aa, vahemärkuseks niipalju et siin hakkas ka külmemaks minema. Surnumere ääres oli endiselt täna 32, aga jeruusalemmas ca 20, õhtul 15. Hakatakse meid õigel ajal ilmselt külmema kliimaga juba harjutama:P
Keskööl suundusime Tel Avivi lennujaama. Mitte et sõitsime siia tunnikese ja meie lend läheb alles 7 ja check in algas alles nüüd (kell 4), pidime tulema siia nii vara, sest muidu oleks host fämilitel halb olnud. Kammoon, me oleks ise võinud ka taksod võtta ju öösel kell 3. Või kui ma oleks host, kord aastas, siis see üks öö kell 3 ärgata, et välitda seda, et minu külalised peaks lennujaamas magama, ei oleks küll liialt suur teene. Minu arust.
Igaljuhul. Oleme lennujaamas. Naljakas on kuulata kuidas mõningate vahedega lastakse üle lennujaama infot, et üheski terminalis ei tohi relvadega viibida.
Peale väikest selklemist lennujaamas otsustasime tuttu jääda. Ehk osad jalutasid ringi, teised valvasid kohvreid ja tudusid. Peale väikest lennujaama ülevaadet liitusin kohvrite valvajatega. Mobiil taskus, MAC ja minu&liivi reisidokumendid läpakakotis, võis peaaegu tuttu jääda. Ainuke asi, kuidas kaitsta oma suurimat vara - dokumente ja MACi. Kohvrisse nad ei mahtunud, nii ma siis lõpuks magasingi, läpakakott kaisus ja näpud lukke hoidmas, et keegi salahilju miskit pihta ei paneks. Ärkasin selle peale, et mingid ohmoodi üle meie kotivabriku ronisid et oma lennu järjekorrast ette trügida. Ja nüüd me siis üritame.check-inni jõuda. Turvakontroll on tugev - esimesed kaks läbijat on juba kõrvale tõmmatud kohvrit lahti pakkima. We'll see how it goes.
Koju tuttu tahaks :)
neljapäev, November 08, 2007 / 06:14
Päris huvitav turvakontroll oli. Muidugi me olime suht unesegased ka, tegime kõige ja kõigi üle nalja, aga meie jaoks taaskord huvitav kogemus.
Esmalt kontrollis üks kutt passi ja küsis kas ostsid midagi, said miskit kingiks jne. Meie tublid eestlased loetlesid kõik kingid üles ja said iga kingi kohta märgi kohvrile. Eriti usin Maili hakkas ka oma tundmatu puuvilja nime kirjeldama "somekind onf buuum…boom.."ja näitas kätega ringe. Selle peale pandi talle kohvrile hulganisti kleepse:P
Seejärel tuli asetada kohvrid masinasse, mis nad läbi vaatas ja suure lauluga välja sülitas. Nagu kohvrite suusahüpe. Antud masina juures sai su kohver kas uue sildi või ei. Sildiga kohvrid (ehk kui sa ütlesid et olid kinki saanud või kui masin näitas miskit kahtlast) saadeti läbiotsimisse, teised võisid otse jätkata.
Mina suundusin oma kinkide tõttu läbiotsimisse. Üks noor kutt avas uue kassa ja hakkas minuga tegelema. Küsinud et kas käisin tuttavatel külas ja kuulnud, et laulame kooris, hakkas jutt kohe väga jooksma, sest ta olevat tegelikult pianist. "lets check your honey, honey", "yeah, it's safe for you to eat it" "apparently you don't have any knife in your cd" jms oli kiire tulema. Ja ma sain suht lihtsalt läbi. Taaskord. Ainult e-maili jagamine oli asi, milles me ühelmeelel ei olnud. Vähemallt lubasin one day tagasi tulla.
Edasi check-in, seejärel käsipagasi kontroll ja turvaväravate tsoon, siis passikontroll, kus sattusime kergelt kibestunud naisterahva peale, seega kui hetkeks liikumisega unelema jäin, tuli sealt pikka iisraelikeelset sõimu lõpuga blondiin:P
Siis veel üks kontroll, et sa ikka passikontrolli läbisid. Ja nüüd ootame oma lendu ja sööme jätsi. Lõpuks:P Loodetavasti need miljon kleepsu, mis me kohvritele kleebiti päästavad need järgnevatest kontrollidest ja lahti lõhkumistest:) Riga/Tallinn, here we come:)
edit: sai lisatud veidi pilte jutu ilmestamiseks :)
kolmapäev, Oktoober 31, 2007 / 22:08
Hoogse päevaga sai seekord nädala selgroog murtud. Hommikul tegin rekordit - uskumatul kombel 45minsaga kohvri pakkimine (ilmselt seetõttu, et ma teadsin kohvrisse panna vaid neid asju, mida Liivi eile ette loetles, seega läkski kärmelt - mõte sai otsa ja viskasin lihtsalt sinna asju kuni see täis sai:P)
Väike rallitripp ja telemaja poole minek, et tsikikooriga Iisraeli kimada. Lahe oli muidugi see, et minu hommikuse 45min pakkimise tulemusena oli kohver nii täis saanud, et pidin juba kodus kasutama oma surun-keharaskusega-kinni taktikat tema sulgemiseks. Tavaliselt juhtub see reisilt naastes peale suuri shopinguid. Seekord jäävad need siis ära (või siis tuleb osad Eestiasjad Iisraeli ära kaotada:P) Muidugi eriti naljakas on see, et see kohver on ka päris raske. Ega ma sellele ju ei mõelnud, et kui mingi 4-5 linna vahel tripime, pean igasse hosti perre ka seda kohvrit ise vedama ja kui issi selle suht surnult trepist alla tiris, siis võib kujutada ette väikest tüdrukut suure kohvriga Tel Avivis järsu 3.korrusele viiva trepi ees seisma ja mõtlemas, kuidas üles ronida ja siis viisakalt ütlemas "tegelikult mulle meeldib ju väljas lageda taeva all magada" :PAga paari tunni pärast oleme Riias, siis saab ametliku kohvrirekordi ka ära fikseerida:D
neljapäev, November 01, 2007 / 09:14
Ei oldki väga raske kohver - 25 kilo vaid. Ikkgai imestan, mis seal siis on. Rahvariided 5kilo, muud asjad ei tohiks kaaluda:P
Aga noh, eks näis kuidas need kodud hakkavad olema (loodame et jala ei pea kuhugi minema). Igaljuhul pikk lennutrip seljatatud. Sai nii mugavalt kui võimalik üle 3 tooli lebotatud ja Liivit padjana kasutatud - on üks ära hellitatud?
On:P Aga see uni oli parasjagu piisav, et veel tudu tahta. Jõudsime siis Tel Avivi ja oma esimesse perre. Tegelikult on siin kolm linna kõrvuti nii et me elame GivaTime'is ja kohe üle tänava on uus linn. Ja GivaTime tundub üks uuemaid linnaosasid. Meie kodu on nunts ja pere ka lahe - tervituseks tehti meile juustukooki (missest et kõht oli täis, ei saanud ju öelda et kamoon, me ei söö. Väga hea oli). Sooja on päris palju, nii et hommikul kell 8 pika varruka ja teksadega ringi patserdades hakkas elupalav. I'll go for a skirt afterwards:)Ja nüüd siis tudutaim. Minu&Liivi pesaks eraldati eriti turvaline pommituba. Ehk siis kui siin vahepeal on pommitamised, siis neis uutes majades on korteritel teatud tugevdatud sõrestiku ja lisaventilatsiooniga toad, kuhu peitu pugeda. Ma küll ei saa aru, kuidas ikkagi tornmajas üks osa peaks lihtsalt püsti jääma, aga ma ei ole ehitaja ju ka ja sellegipoolest olen tänulik, et mu turvalisusele mõeldi:)
reede, November 02, 2007 / 00:13
p2ev tel avivis. mis k6ige rohkem silma hakkas on mystiliselt hullult m6lgitud autod. kraapsud ja m6lgid on isegi sellistes kohtades, mille tekkimine kergelt 8eldes veidi segane. n2iteks piilarite peal ja keset pagasniku luuki... autosid on siin linnas yldse mastist masti - sada aastat vanad parsad, mille liikumisv6ime s6jahaavu arvestades kergelt 8eldes h2mmastust tekitab, ja k6rval seisab tutikas chrysler millel veel esimesed ristsed saamata. meie esimene host-family elab keskmisest uhkemas/uuemas lasnam2e tyypi elamurajoonis, mille majaaluses garaazhis parkinud autode kogu v2ljendas elukvaliteedi taset antud hoones suhteliselt ilmekalt. kui maja ymbruses valitses rooste, tolm ja m6lgid, siis garaazhis elasid salongil6hnalised kriipsuvabad
masinad. t6en2oliselt on nende tulevik sama must kui eakamatel liigikaaslastel. peale v2ikest "power-nap"-i hommikul tehti meile lunch ja visati koos esinemisriietega konservatooriumisse 2ra. tundsime t6elist iisraeli elustiili - lili & elo, kellega seal kl 14 kohtuma pidime, hilinesid vapralt pool tundi, nagu nad ka eelnevalt ennustasid. martha & liisa aga meiega kokkusaamisele ei j6udnudki, rahvustevahelised suhtlemisprobleemid vist :D k2isime neljakesi linna uuristamas ja valisime sihtkohas biitshi. hull m8ll k6nd oli aga p2rale me j6udsime. leidsime eest paar tuttavat n2gu ja nautisime ilma.mm 6htul oli proov ja siis oli veel proovi ja siis oli mammut-kontsert! v6inoh, tegelt ei olnudki v2ga pikk (iisraeli koor 3 lugu + 1 yhislugu + 6ige mitu meiepoolset teost) aga v2hemalt mulle (kirjutise autor seekord liivi) tundus poolep2evane. ja kaugelt vaadates v2hemalt pool publikust juba poole kontserdi peal tukkus :) nele v2idab et mitte aga noh.... rahvustevahelised suhtlemisprobleemid :D kontsert ise tundus p2ris lahe, peale mitut lugu oli v2222ga hea ja kordal2inud tunne, liikumisseaded tulid ka nii m6nusalt v2lja. ei tore koor on ja tore laulda koos nendega. kvaliteet siiski.
nyyd igastahes tudutaim, tervitused soojast iisraeli 88st;
ךןןהן & מקךק (hiljem muidugi selgus et nimed kirjutatakse hoooopis teistmoodi).
reede, November 02, 2007 / 18:45
nonii. reede käes. hommikul läksime tagasi konservatooriumise, et teha n.ö näidisproov. ehk me tegime noodistlugemist jms nagu oma tavapärast proovi ainult et see toimus laval ja mingi suur seltskond jälgis kõike ja tegi waaaauu ja oooooh. natsa laulsid kaasa ka et põnevam oleks.
ahhetatakse et ilusti laulavad ja näevad ilusad välja ka. no seda me enam ammu ei imesta - tsikikoor ju:P ja karola on meie isiklik tumedapäine päris hilton:D
tel avivist trippisime järgmisse kohta. seekord oleme maakohas - veidi vaesem ja farmide lõhn levib üle õhu jnejne. osad külad elavad veel kibbutz(?) süsteemi järgi. mina totu neid sõnu ilmselgelt ei tea, aga süsteem on järgmine, et kogu teenitud tulu jaotatakse külas võrdselt ja sellest siis elataksegi. mõelda, et pead 5000 inimesega võrdselt raha jagama. kui ka keegi ei viitsi töötada, ikka pead. it could be no shopping and parties at all, apua:P
ja siis on siin lähedal üks küla, kus on ca 1000 inimest ja nad kõik pärinevad kahest perest, kes selle küla lõid. ehk siis saad vanaks, abiellud onupojaga, ehitate vanemate kõrvale maja (või noh ruumi vähe, siis võib teie punker ka katusele tekkida). siis sinu poeg abiellub sinu õe tütrega jnejne. päris jube. ja see küla pidi olema väga vaene ja omavahel ka tülitsema, seega for no reason võib mõni päev mõni laps surra oma onu püssikuuli läbi, sest jääb kogemata tulevahetusele ette. ja kõigil on suva. ja tülitsetakse edasi. ja elatakse siiski koos. ja lapsed sünnivad tihtipeale puudega, sest suguluspered on ju läbi ajaloo teada kui nõrkade järglaste sigitajad. how sick is that?
igaljuhul..oleme jõudnud oma teise hostfämilisse. esimene oli väga sheff, seega me veidi kartsime, et kui järgnevad ei ole nii meeldivad, siis võib tekkida koduigatsus jnejne. ma lubasin ka esimesele perele, et kui meile järgmises ei meeldi, võivad nad meid õhtul oma ukse taga kohata:P seekord meid lahutati liiviga. sest peresid oli vähem ja mõned paarid jaotati kolmandateks teistega kokku. ja loomulikult sattusie meie selle skalpelli alla. liivi on kahe väikse ja armsa uue lauljaga koos, mina maili&andraga ehk siis koori kõige suuremad lällakad on kõik koos:P vähmalt nii teised räägivad, et kui juba see trio, siis....:D noh, aint liivi veel puudu.pühapäev, November 04, 2007 / 00:14
/siin oli nele päevakirjeldus, mis minu reisiplaanidesse ei kuulunud. minu kadi ja elina päev oli nagu minu ainukesest postitusest näga = äratus + kohalik rand + söök./õige pea asusime teele ühte gibbutzi kontserti andma. taaskord rahvas sillas. ma väga ei imesta ka, sest tegime kohaliku kooriga ka 3 ühislaulu (kes on siin piirkonnas mingi ilgelt kõva koor) ja noh tuli ellekas meelde küll. et koor kõlab okeilt, aga nende vahel laulda on appike. minu kõrval, mõlemal pool, lauldi kindlasti viise, mis mu noodist puudusid. ja õigetes kohtades lauldi vägavägamustalt ja ujuti. täitsa jube. "las laps laulab kõvasti, nii et teised ka ei saa õigesti laulda" sündroom. selliste asjade eest ma kunagi etvsse põgenesing:P /jälle ääremärkus - aldid laulsid küll väga ilusti/
igajuhul oli edukas kontsert. homme tripime jeruusalemma ekskursioonile. lõpuks tuleb siis hakata varjama jalgu ja õlgi jms. oeh. kahju. looodame, et ei ole väga palav:)
....ja ma väga loodan, et homme oleme jällle liiviga peres.muidu tuleb mäss:P
pühapäev, November 04, 2007 / 10:08
Üks asi jäi õhtul märkimata. Gibbutzide kohta. Nüüd nad hakkavad küll vanast süsteemist vaikselt üle saama,aga kunagi käisid asjad järgnevalt:
..tulles tagasi võrdsusprintsiipide juurde,siis näiteks gibbutz otsustas,mida sa võid õppida ja rahastas seda. Kui tahtsid saada muusikuks või õpetajaks ja gibbutz seda ei vajanud,siis sa pidid tegema hoopis seda,mis neile kasulik oli. Näiteks õppima loomakasvatust. Juhuu.
...teine asi,mis mind imestama pani,on laste kasvatamine. Lapsed elavad ühes suures magalakohas ja kasvavad seal. Igal pealelõunal saavad nad 3ks tunniks vanematele külla minna ja that's it. Ülejäänud aja nad elavad ilma vanemliku hooleta ja abita. Ainult üks lapsevanem vahetustega valvab öösiti nende järele. Sellise süsteemiga kaasneb palju vägivalda ja ahistamist vanemate laste poolt ja paljud lapsed saavad eluks kaasa psüühilised häired. Päris hull.eriti kuna lapsepõlv on üks olulisemaid mõjutajaid edasiseks eluks. Minu lapsepõlv juba Eesti tüüpilisega võrreldes mega sheff ja arendav,sellisest ei maksa rääkidagi.
Mis puutub pühadesse,siis puhkepäev on laupäev ja pühasid tähistatakse ka oma reeglite järgi. Ntx ei tohi autoga sõita. Ja kõik järgivad seda. Kui sa eksid selle reegli vastu,vaadatakse sulle viltu. Ja kui satud eriti usklikku küla läbima,võidakse vabalt sind kividega loopida või su pihta tulistada. Sellest tingituna ei kasuta politsei ja kiirabi ka neil päevadel undercover masinaid või eramasinaid,kui vaja erakorralist väljasõitu teha. Et ellu jääda.
Ma küsisin seepeale,et a mis siis kui sul vaja suure kohvriga lennujaama minna. Loomulikult lennukid ei sõida siis.ja suht miski ei tööta.
Khmm.jälle midagi teistsugust igaljuhul. Taaskord midagi,millele mõelda, kui tundub et sul kehvasti läheb - nii kehvasti ikka mitte kui elu nende kommete järgi oleks.
pühapäev, November 04, 2007 / 23:55
täna edasi jeruusalemma tuurile. sai jalutatud oliivimäest alla jeesuse viimset jalutuskäiku mööda ja lõpetatud see jalutuskäik eriti pühas vanalinnas. /taaskord ääremärkuse koht - ma jäin grupist maha ja sõitsin selle tee koos meie hääleseadjaga bussis, noh jah, upsii/
ma (ja meie koor üldiselt) ei ole harjunud hulle turiste mängima. ehk palavusega jutu kuulamisele eelistaksime pigem rannas vees lebotamist või shoppamist või laulmist. neid asju, mida hästi oskame:P mulle meeldib ja maailmas ringi vaadata ja asju näha. aga raudselt ma kõigesse ei viitsi süveneda mida giid äärmiselt huvitavaks peab. ja samuti ei tee ma ahh ja ohh ja naeratavat nägu kui sisemus ei hõiska. ehk lühike kokkuvõte - ma loodan, et sellist ringkäiku väga palju enam ei tule, sest sellest pole nagunii eriti kasu:)oliivimäel külastasime üht kirikut. ja proovisime "peace upon jerusalemmaga" ära ka akustika. pastor läks nii ähmi täis, et jagas meile kõigile infobrüzüüre ja postkaarte, mida muidu raha eest osta sai. lahe emotsioon:) /nii peale seda kirikut sain grupiga kokku jälle :D/
jalutuskäigu ajal külastasime jerusalemmas ka nutumüüri. päris hull kuidas inimesed sellistesse asjadesse usuvad. et selle juures tuleb nutta ja palvetada ja sinna müüri oma sooviga paber suruda. ning lahkuda tema juures müürile selga pööramata. noh, eks ma siis paotasin ka sinna ühe soovi - õigepea ole näha, kas see ka täitub:)õhtuks jõudsime oma järgmise 2 päeva ööbimispaika. kibbutzi. ma väga kartsin seda. ja kartsin, et siin tulebki see reisi kass peale kui esimesed pered fantastilised ja luksuslikkude kodudega ja see on eriti arenenud kolhoosisüsteemiga koht. aga ilmselt minu kartused on mind okeimaks teinud, sest olen suht neutraalne koha osas. siin on isegi päris viisakas. me majas on ilusti kõik korras ja puhas (mis on kõige olulisem) ja näe, isegi wifisse sain lihtsalt sisse:) elame liiviga vanapaari juures, kelle lapsed on kibbutzist kõik välja kolinud. mees töötab heast tahtest oma pensionipõlves veel füssa õpsina, naine on raamatupidaja. täitsa armsad;) piinasin neid enne ka kõiksugu küsimustega kibbutzide süsteemi kohta. kõigele ma vastust ei saanud, sest nende inglise keel oli veidi piiratud, aga nad on ka oma 70ndate lõpus nii et respekt. igaljuhul kehtib siin veel raha jagamise võrdsusprintsiib, aga laste eraldamine vanematest on maha hääletatud (samas on olemas võimalus 15-18aastastel minna eraldi elama lastele eraldatud majadesse. põhjusest ma täpselt aru ei saanud, aga igaljuhul saavad nad minimaalse sisustuse ja tingimustega toas omakeskis ca 4-5kesi elada nagu ennemuiste asjad käisid).
meid majutava vanapaari lapsed elasid selle näeme-3ks-tunniks süsteemi järgi. ja nad tunnistasid, et eks see veidi häiris küll. aga küla on 500inimeseline, tegeleb paberi ja metallitööstusega ja näeb välja nagu mingi muretu ja hoopis omas rütmis elav paik. söömas käime keset küla suures sööklas ja igal sammul on tunda seda ühtus ja kogukonna tunnet. hooldekodu, söökla, teater, polikliinik jms. ja paljudel ei olegi vaja üldse kaugemale oma külast minna.
mis on naljakas, et külas sees kimatakse ringi vanade golfiautodega. ja igale poole jõuab 2-5 minutiga. naljakas:P
esmaspäev, November 05, 2007 / 23:57
esmaspäev algas õige varakult. juba kolmveerand kaheksa ootas meid kibbutzi söökla, et seejärel alustada ekskursiooni jordaania piiri aladele, mägedesse, süüria&liibüa piiri juurde ja siis tagasi ajaloolise gallilei järve äärde. ...meie giid ütles, et kõikide naabritega on neil "so-so peace". aga see on parem kui sõda. näitena tooks siis selle kui 90date üks jordaania sõdur piiri ääres iisraeli poolel jalutas kohas, mida kutsutakse rahu saar. ja siis järsku miski ta peas keeras ära ja ta avas eemal seisvate inimeste pihta tule. ehk siis täpsemini 7 alaealise neiu pihta, kes surma said.
..edasi suundusime mägedesse mööda väga kitsast ja käänulist kuristikuäärset teed, nii et isegi nelkul võttis seest kõhedaks. tulid veits hispaania hondarribia bussijuhid meelde, kes peaaegu
alati võitlesid meid koju viies sellega, et mitte küllili kalduda ja samas mitte vastu seina bussi ära rihtida. aga tänane trip oli isegi hullem - kõrgus oli teine. pealegi tee kõrval igal pool sildid "danger, mines" ehk see on territoorium, kuhu ei tahaks kogemata bussiga välja sõita:P...antud piirkond pidi olema rikastatud ka vulkaanidega (hetkel kõik mitteaktiivsed) ja tihtipeale pidi siin olema maavärinaid. eile jerusalemmas ka giid ütles, et nad just ootavad maavärinat, sest kõikide eelduste kohaselt peaks see varsti tulema.
...gallilei järv on siis ajaloost tuntud kui paik, kus jeesus tegi imesid (kõndis vee peal, tervendas inimesi) jms. selle ääres saime ka veidi päikest ja vaba aega nautida (kahjuks muidugi ilmselgelt nii hilja, et päike enam peale ei hakanud...aga ikkagi....ja väga tähelepanu väärne on ka näiteks see, et kogu see jordaania oru ala siin on ca 100 aastat tagasi olnud soo. kuhu tulid inimesed ja suure tööga kogu põllumajanduse jms üles ehitasid. jutu kohaselt maeti sood eukalüptipuu okstega ja nii tekis hea pinnas külade ja põldude jaoks.
praegu saabusime oma õhtuselt kontsertilt. 2,5h sai seekord inimestele emotsiooni edasi antud. seekord olime ainus koor kes esines. nüüd aga tuttu, sest ca 8st tripime edasi naatsareti suunas ja siis juba jerusalemma.
teisipäev, November 06, 2007 / 23:56
veel üks päev iisraelis õhtusse veeretatud. homme ongi veel, siis hakkame öösel koju trippima. meid ootavad kolmap vastu neljapäeva ööd uhked turvaprtseduurid lennujaamas (ega niisama ei pea olema HILJEMALT kell 3 lennujaamas kui lennuk läheb alles kell 7 hommikul. ega need turvajad endale niisama vestluskaaslasi otsi:P)
igaljuhul lahkusime hommikul 8 paiku oma kibbutzist. tuli välja, et nad on üks maailma mainekama meeäri üleval hoidja kaaa, nii et meie pere kinkis meile suured meepakid. nelkule, kes joob peale tee ka kohvi meega, oli see nagu õnnitus:) pidavat olema nii, et nad isegi kasvatavad mesilaste kuningannasid oma spessjal tõust ja üle maailma käiakse neid ostmas.
kuna minuga juhtub alati asju, ei saa ka see reis teisiti minna. nimelt aitasin liivil esinemiskotti rollerilt kätte saada ja muutusin ise oma kohvriga peale seda hooletuks. nii et 25kilo mul üle varba sõitis. ehk siis praeguseks on mu parema jala teisest varbast saanud kaks korda suurem veidi punane/sinine asjandus, mis eriti ei liigu ja eriti ei taha, et tema peale astutakse. naatsareti ekskursiooni pidasin vastu, õhtuse esinemise tegin ka kõrgetel kontsadel väikese pingutusega ära. isegi tantsud said läbi hambakrigina kaasa tehtud. aga lühikese jeruusalemma sihtseeingu otsustasin veeta music centeris ajakirja lugedes ja kohvitades. no mul juhtub noh:P peaaegu juba hakkan vasakut jalga korda saama ja nüüd siis..böö:P
..igaljuhul, suundusime hommikul edasi naatsaretti, kus maarja magdaleenale ilmutas piibli järgi ingel, et ta saab lapse. olime selles samas kirikus ka korra ja hoolimata "keep silence" siltidest proovisime kahekoorilise ave mariga ka akustika ära. nii et rahvas tuli pisar silmis tänama. oli jälle ägä:)edasi väike vürtsishoping ning sõit jeruusalemma. seekord vaatasin sisenedes linna hoolikamalt. päris äärmusest äärmusesse elatakse siin. on väga rikkad mäeveerul asuvad majad, ja kõik ülejäänud on siis väga vaesed. mõtlesin just endamisi, et see oleks eriti hea kultuurishokk kui nüüd viimaseks pereks oleks mingi vaene üliõpilane. roni 5ndale korrusele, no air-conditioning, no bathroom, räpasus ja oled üksi peres ka....natuke kartsin seda tänast hostingut.
peale viimast (juhuu!), väsitava päeva tõttu rasket ja edukat (rahvas jälle nuttis kui laulsime seda heebreakeelset lugu,mis eile bussis õppisime - ahjaa, saime eile bussis selle dirigendi kirjutatud noodi ühe looga, mida mägedes olles õppisime ja siis duettides laulsime) kontserti oleme nüüd lõpuks oma hostiperes. väga armas 17 aastane tüdruk hostib meid, kes järgmine aasta peab sõjaväega liituma. ja vastupidiselt mu kartustele, elame me väga ilusas läbi kahe korruse käivas korteris, kust on vapustav vaade linnale, mis on puhas ja suur ja väga meeldiva pere oma ja mis asub 2 tänavat presidendi residentsist. juhuuu:) lucky us ma ütlen:) aga nüüd tuttu, et homme dead sea ääres jõuaks ka lällutada ja peale seda pidime minema jeruusalemma peale oma hosti ja ta sõpradega kohalikku elu nautima. saab huvitav olema:)
neljapäev, November 08, 2007 / 04:18
kolmapäev. meie viimane iisraelikas. hommikul tõusime taaskord mingi pool 7, et varakult surnu mere äärde trippimist alustada. naljakas, et meie pere oli vähemalt tund kui mitte rohkemgi veel varem täies koosseisus üleval (sh 3, 11, 14 ja 17-aastased lapsed). ja neil on streik, seega vanemad lapsed ei pea kooli minema. võiks kaua magada ja mõnuleda. mina küll sellist luksust käest ei annaks:)
igaljuhul surnumeri siis. vesi oli palju paksem kui tavaliselt harjunud oled. ja käsi vette pannes oli kohe tunda pisikesi soolatükikesi sõrmede vastu hõljumas. aga lahe oli kuidas vesi hoidis sind pooleldi veepinnal, seega rõõm ka neile, kes ujuda ei oska:) järgmiseks proovisime mudaravi mõnusid. ehk mina ja maili läksime eeskujulikult mudaauku istuma. alguses ma mõtlesin sinna küll seista, aga kui mingi 2sekiga bikiinideni muda sisse vajusin, siis plaanid muutusid:Psurnumere äärest tulles väike shoping vanalinna turul. mind see eriti ei paelunud, oleks selle asemel päevitanud. aga meil valitseb kooris demokraatia ja shoping edestas päevitamist 1 häälega, seega shopping it was. kuna ma sellistel turgudel palju käinud "nice girl, come to my shop. where are you from. do you want to marry me" jnejne, siiis olen võtnud üle IWlt Sipora shtumise ja ei suhtle nendega enam. Soliidsusest võiks ju miskit vastu öelda, a siis nad küsivad veel ja veel ja veel ja..oeh. neid on ju niii palju. igaljuhul mulle ei istu see pealesunnitud suhtlemine-kauplemine. seetõttu mitmed kaupmehed pahandasid ja väitsid, et olen ülbe ja et oleme ilmselt liiviga kuulmisprobleemiga, aga see ei heidutanud teps mitte. tänu oma nn ülbusele suutsin liivit abistada ka kulinate-salli ostul total 160lt 70le kauplemisega, mis on ülitubli saavutus:)
peale turul käiku suundusime meid hostiva kooriga workshoppi tegemas ja seejärel peretütrega linnapeale. esmalt proovisime kohalikku sööki. niivõrd-kuivõrd, sest kohalikust iisraelis ei pidanud olema. kõik on kusagilt sisserännanud. juudid üldjuhul kas pärsia või ida-euroopa poolt. võtsima siis suuna pärsia, täpsemalt iraagi toidu suunas. oli päris huvitav kogemus ja kõht sai rohkem kui täis.
edasi meeldiv jalutuskäik citycenterisse, kohtumine martha&liisaga ja sobiliku koha leidmine, kus üks latte ja kokteil teha. pean tunnistama, et mojitosid siin teha ei osata. nad võivad peaaegu mingi samalaadse maitsega vahva kokteili kokku keerata, aga mojitost asi kaugel. muidu oli vahva õhtupoolik. sain veel teada, et jeruusalemmas inimesed ei tea kus mis asub ja kuidas orienteeruda ja kella nad vist ka väga ei tunne:) Ja see oli natuke häiriv, et kogu linn oli täis suurte relvadega sõjaväelasi. See võib olla küll turvalisuse eesmärgil, aga kui mõelda Peace Islandile Jordaania piiri ääres, kus need neiud tapeti, siis miks ei võiks sama asi juhtuda linnas, et keegi ära keerab ja su pihta tule avab....aa, vahemärkuseks niipalju et siin hakkas ka külmemaks minema. Surnumere ääres oli endiselt täna 32, aga jeruusalemmas ca 20, õhtul 15. Hakatakse meid õigel ajal ilmselt külmema kliimaga juba harjutama:P
Keskööl suundusime Tel Avivi lennujaama. Mitte et sõitsime siia tunnikese ja meie lend läheb alles 7 ja check in algas alles nüüd (kell 4), pidime tulema siia nii vara, sest muidu oleks host fämilitel halb olnud. Kammoon, me oleks ise võinud ka taksod võtta ju öösel kell 3. Või kui ma oleks host, kord aastas, siis see üks öö kell 3 ärgata, et välitda seda, et minu külalised peaks lennujaamas magama, ei oleks küll liialt suur teene. Minu arust.
Igaljuhul. Oleme lennujaamas. Naljakas on kuulata kuidas mõningate vahedega lastakse üle lennujaama infot, et üheski terminalis ei tohi relvadega viibida.
Peale väikest selklemist lennujaamas otsustasime tuttu jääda. Ehk osad jalutasid ringi, teised valvasid kohvreid ja tudusid. Peale väikest lennujaama ülevaadet liitusin kohvrite valvajatega. Mobiil taskus, MAC ja minu&liivi reisidokumendid läpakakotis, võis peaaegu tuttu jääda. Ainuke asi, kuidas kaitsta oma suurimat vara - dokumente ja MACi. Kohvrisse nad ei mahtunud, nii ma siis lõpuks magasingi, läpakakott kaisus ja näpud lukke hoidmas, et keegi salahilju miskit pihta ei paneks. Ärkasin selle peale, et mingid ohmoodi üle meie kotivabriku ronisid et oma lennu järjekorrast ette trügida. Ja nüüd me siis üritame.check-inni jõuda. Turvakontroll on tugev - esimesed kaks läbijat on juba kõrvale tõmmatud kohvrit lahti pakkima. We'll see how it goes. Koju tuttu tahaks :)
neljapäev, November 08, 2007 / 06:14
Päris huvitav turvakontroll oli. Muidugi me olime suht unesegased ka, tegime kõige ja kõigi üle nalja, aga meie jaoks taaskord huvitav kogemus.
Esmalt kontrollis üks kutt passi ja küsis kas ostsid midagi, said miskit kingiks jne. Meie tublid eestlased loetlesid kõik kingid üles ja said iga kingi kohta märgi kohvrile. Eriti usin Maili hakkas ka oma tundmatu puuvilja nime kirjeldama "somekind onf buuum…boom.."ja näitas kätega ringe. Selle peale pandi talle kohvrile hulganisti kleepse:P
Seejärel tuli asetada kohvrid masinasse, mis nad läbi vaatas ja suure lauluga välja sülitas. Nagu kohvrite suusahüpe. Antud masina juures sai su kohver kas uue sildi või ei. Sildiga kohvrid (ehk kui sa ütlesid et olid kinki saanud või kui masin näitas miskit kahtlast) saadeti läbiotsimisse, teised võisid otse jätkata.
Mina suundusin oma kinkide tõttu läbiotsimisse. Üks noor kutt avas uue kassa ja hakkas minuga tegelema. Küsinud et kas käisin tuttavatel külas ja kuulnud, et laulame kooris, hakkas jutt kohe väga jooksma, sest ta olevat tegelikult pianist. "lets check your honey, honey", "yeah, it's safe for you to eat it" "apparently you don't have any knife in your cd" jms oli kiire tulema. Ja ma sain suht lihtsalt läbi. Taaskord. Ainult e-maili jagamine oli asi, milles me ühelmeelel ei olnud. Vähemallt lubasin one day tagasi tulla.
Edasi check-in, seejärel käsipagasi kontroll ja turvaväravate tsoon, siis passikontroll, kus sattusime kergelt kibestunud naisterahva peale, seega kui hetkeks liikumisega unelema jäin, tuli sealt pikka iisraelikeelset sõimu lõpuga blondiin:PSiis veel üks kontroll, et sa ikka passikontrolli läbisid. Ja nüüd ootame oma lendu ja sööme jätsi. Lõpuks:P Loodetavasti need miljon kleepsu, mis me kohvritele kleebiti päästavad need järgnevatest kontrollidest ja lahti lõhkumistest:) Riga/Tallinn, here we come:)
Postitage kommentaar
<< tagasi