kuigi "tea, et sellest ei tule mingit püsisuhet" ei ole just lause, mida ükski tütarlaps umbes kunagi kuulda tahaks, olen ma siiski väga rõõmus. sest neid mõnusaid hetki, mille meenutamiste najal kasvõi terve järgmine aasta üle elada, on mul hetkeseisuga küll ja veel natuke. olen siiamaani vooruse etalon ja ühegi lollusega ei ole (no okei, eriti ja mitte seoses selle asjaga) lähiminevikus hakkama saanud, ja seega ei ole need meenutused ka üldse negatiivsed, seksuaalsed või noh, tüüpilised. need olid väikesed pisasjad, mis sellest nii ideaalse mälestuse tegid. ma ei tea, mis see täpselt oli ja kas see veel kunagi kordub, aga ma väga ei hooli ka. (valetan tegelt, aga üritagem siiski kasvõi veidi enesepetmisega tegeleda, et eluga edasi minna) süda on vähemalt veidi aega totaalselt rahul.