seekord sai asi põhjalikult ette võetud. eelmiste aastate kavakoostaja marko oli natuke singapuris ja seega hakkasin ise mitmesajast filmist koosnevat filmiloetelu läbi töötama ja huvitekitanud filminimesid ja linastumisaegu üles kirjutama. sõelusin, mis ma sõelusin, aga lõpuks jäi sõelale vist 16 filmi, millest muidugi 4 olid kohe naksnaksnaks väljamüüdud. festivali algseisuga oli rahakotis pileteid 12 teose jagu. viimane pühapäev oli esialgu vaba, lõpuks sai sinna eksprompt üks film siiski sisse lükatud ja seega lõpptulemuseks seeaasta oli 13 kinokülastust + 1 kontsert (michael nyman koos empsiga kaarlis). kuna mul läks selle postituse kirjutamiseks aega umbes 600 aastat (paar päeva), siis maitea, kõigepealt tasuks teha paar võileiba ja suur tass kakaod, ja kui huvi veel on, siis minu filmimuljeid lugema asuda :)
esimene film seekord oli "paprika", mis linastus reedeöösel 23:59.
pöffi sisututvustus: Jaapani anime-meistri Satoshi Koni neljas täispikk animafilm ühendab unelmad ja tõelisuse nauditavaks visuaalseks paraadiks tänapäeva animatsiooni võimalustest. 2D ja 3D animatsiooni oskuslik kombineerimine on vormiks kaasakiskuvale fantastikaloole, milles võluv doktor Atsuko püüab saada jälile ühest psühhoterapeutilisest uurimisasutusest varastatud unenäomasinale. Masina abil saab tungida patsiendi unenägudesse ja ka mõjutada tema otsuseid. Muidugi himustavad sellist teadusesaavutust korrumpeerunud poliitikud ja omakasu ihkavad tõusikud. Seega tulebki atraktiivsel Atsukol veelgi kütkestavama varimina Paprikana sukelduda unenägudemaailma, et sealtkaudu masina varastaja avastada.PAPRIKAT võib vaadata köitva psühhoanalüütilise põnevikuna, samas on see ka omamoodi hoiatusfilm tehnika arenguga kaasnevate ohtude eest. Film põhineb Tsutsui Yasutaka ulmelool ja on kindlasti mõistetavam pigem täiskasvanutele kui pere noorimatele liikmetele.
ma filmi ajal mõtlesin alatasa et see on üks sürrimaid asju, mida pika aja jooksul näind olen. päris filmi alguses tundus et olen ikka ämbrisse astunud, kui ühe stseeni ajal üks peategelastest ekraanil silmnähtavalt ärritus ja karjus ja tekst mis all tõlkeks jooksis oli totaalne nonsens tantsivatest külmkappidest ja tänaval lendlevast konfetipurust. muidugi mida film edasi seda selgemaks sai et nonsensil oli ikka point ka taga. väga huvitav ja parajalt kõhe teos, mulle meeldis. mis EI meeldinud oli see, et olin valinud endale koha kõigist teistest kinolistest veidi eemale, ja OTSE MUIDUGI tuli mingi oss oma nelja pilkuga minu kõrvale ja kukkus kulistama. avas vaiksete kohtade peal pudeleid ja lõpuks hakkas luksuma kah. mitte et terve kino mind nähtava halvakspanuga vaatas kui mu "kaaslane" järjekordse pudeli tooliall ümber ajas. väga must huumor :)
teine film oli "arktikalugu", mis linastus laupäeva päeval. selle filmiga oli üldse selline naljakas lugu, et läksin hommikul valgeid kleite ära viima, ja siis äkki vaatasin et kuramus, filmi alguseni on ainult 1,5h! et mis ma ikka koju enam rallima lähen. ja läksingi hoopis AG extrasse ja exit sporti ja ostsin endale JÄLLE igasugust kola kokku. sest tegelt oli ju vaja uusi teksaseid ja kolme uut pluusi ja valget jopet :) reservi jätsin ühed DC must-hõbedased tossud, mida mul on ka vägavägaväga vaja, aga mille jalgaproovimisel mul päris õiget tunnet ei tekkinud, niiet pean neid veel vaatama minema ja seekord teistvärvi sokkidega. papusid on muidugi alati vaja, selles ma ei kahtlegi, aga traagika on muidugi selles, et tegin just magasinikorteri viimase üürimakse, uus korter koos korterikaaslastega terendab silmapiiril (koos ca 3500kroonise kuumaksega), järgmine nädalavahetus soometama ja jõulushoppama ja palgapäev on alles enne uusaastat. appikeneee, praegu oleks niiväga vaja seda paari tonni, mis iisraeli tõttu saamata jäid :D aga tagasi filmilainetele...
pöffi sisututvustus: See dokumentaalfilm meeldib nendele, kes jumaldasid "Pingviinide paraadi" aga ka nendele, kellele lihtsalt loodus meeldib. Suurejooneline ARKTIKALUGU räägib väikestest loomapoegadest, morsast Seelast ja jääkarust Nanust, ning nende sirgumisest karmides arktikatingimustes. Arktika, mis kunagi oli jääkarudele ja morskadele maailma parimaks koduks, on inimese põhjustatud kliimasoojenemise tõttu sulama hakanud ning loomadel, kes seal alati elanud on, muutub ellujäämine üha raskemaks. Filmile loeb ingliskeelset teksti peale kuulus räppar ja laulja Queen Latifah, nii et tegemist ei ole tavalise loodusfilmiga.
väga nunnu teos! nagu väga väga väga nunnu :) pisikesed loomalapsed on ju iga normaalse tütarlapse nõrk koht. mis siis et nad söövad hüljeseid või merikarpe või morskasid. päris palju sain targemaks kah, näiteks et arktika on sellepärast sellise nimega, et kreeka keeles on arktos karu, ja arktika on kõõõõige põhjapoolsem punkt meie maakeral kui mõmmikud end hästi tunnevad. okei, suur vanker (ehksiis mingi suur karu vms) on ka arktika kohal. eks igaleühele oma põhjendus.enne filmi tutvustas arktikamaailma veidi keegi loodusteadlane, kes läks oma jutu ja joonistamisega niiii hoogu, et sai pidama alles 40 minutit hiljem. mistõttu muidugi järgmine film hilines kõvasti ja kinos oli maksimaalne trügimine ja üleüldine paanika. aga ilusad joonised olid ja lahe jutt. näiteks lõpulause, mis oli midagi stiilis, et jääkarusid kliima soojenemine ei morjenda, sest nad on targad loomad ja teavad, et norras on väga maitsevad naftapuurijad :)
üleüldisest paanikast sain teada seetõttu, et ka järgmine film oli mul ilusti kavva võetud. teoseks siis "prantsusekeel algajatele" ja filmi sisututvustus järgmine: Hendrik on armunud Valeriesse. Valerie läheb Prantsusmaale vahetusõpilaseks. See ei ole hea. Sest Hendriku arvates on nii prantsuse keel kui ka kogu prantsuse teema suht nõme. Aga armastus nõuab ohvreid ning Hendrik sebib ennast ka vahetusõpilaseks. On ainult üks väike aga. Ta ei oska prantsuse keelt.
Frankofiilidele kohustuslik, frankofoobidele kohustuslik, parandamatutele romantikutele kohustuslik, hea huumorimeelega vaatajatele rangelt soovitatav!
ma kuidagi ootasin enamat, siuke piinlik lastefilm oli mu meelest enamik ajast. eks ta muidugi oli nostalgiline - lastelaagrid ja asjad, mängud, piknikud, diskod, esimesed armumised :)) natuke meenutas mulle mu 8. klassi rotarylaagrit soomes, natuke kooriga pereööbimistega tehtud reise (sealses vahetusprogrammis olid ka peres ööbimised), natuke suvist hispaania kursust. jaahhh, toredad ajad :) nalja sai ikka kaa omajagu, mu absoluutne lemmikkoht oli, kui peategelane majutati saksa-inglisekeeleoskamatusse peresse, ja poisile pakuti hommikusöögi kõrvale klaasikest veini maitsmiseks. võinohh, üritati pudelit peale suruda, et ta sealt endale klaasi valaks. peale pikka kahtlemist otsustas ta pudeli vastu võtta ja noh, mis ta sellega ikka teha oskas, valas aga piima asemel müslile ja asus krõmpsutama. pere vaatas nagu maailmaimet ja terve saal kõõksus naerda :D
pühapäeval tõi margus mu vene teatri ette ära ja tuli eesti klassikat ehksiis "sügisball", mida ma lihtsalt veel näinud ei olnud.
pöffi sisututvustus: SÜGISBALL näitab, kuidas proovivad argieluga toime tulla kuus magalaelanikku, kes otsivad elus õnne ja armastust. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult.
Üksluise eluga vanapoiss, meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähendes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud oma enese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt. Filmi relvadeks on empaatiavõime ja must huumor.
huvitav film oli. siuke rahulik, kohati kergelt veniv ja inimeste mõttemaailma lahkav, võiks öelda. mis ma sellest ikka kirjutan, kõik keda huvitab on juba näinud ju. seanss oli suht väljamüüdud ja saal väljamaalasi täis. hmmm, säts it, ei jätnud väga siukest hullu muljetamisehimu. muidugi pool filmist ma mõtlesin sellest, kuhu mardi sünnipäeva pildid panna ja teinepool et kelle ma endale kahefilmivahelist nelja tundi sisustama organiseerin ja nende kahe mõtte vahepeal, et huvitav kuidas ma oma auto juurde jõuan ja KUI jõuan, kas ma siis sõidukonditsioonis juba olen. jah, palju huvitavaid mõtteid :)
igastahes esimene telefonikõne kandis kohe vilja ja seega sai ohvriks valitud ergo, kes siis muga kaheksas randevuutas. lõunamenüü oli seekord smoothie ja ceasari salat kanaga. njämm, ja hull ports oli ka muidugi. kõht ilusti täis enne õhtust sprinti. istusime ja ajasime juttu ja alguses mõtlesime minu kahe filmi vahele veel ühe teose (khmjanuuspõldlähebtartussekhm) pigistada, aga kui heleri helistas ja väljavalitud algusajaks ühe väikese istumise foorumi pätrikkusse umbes täpselt selle filmi algusajaks planeeris, jäi see plaan sujuvalt ära. niisiis hoopis õnnitlesime ja istusime veel ja siis põgenesin taas juba armsaks saanud vene teatrisse.
õhtune film oli prantsuskeelne "lask".
pöffi sisututvustus: Fred on noor arst, kelle esimesest ilmumisest ekraanile on selge, et tema elus ei ole kõik nii, nagu ta tahaks. Tal on okkaline suhe oma isaga, eksmees on juba leidnud teise, töö haiglas on ainult vormiline ajatäide. Fred on kunagine meister täpsuslaskmises, nii ta võtabki oma kaheraudse, läheb metsa ja pistab pikemalt mõtlemata püssitoru endale kurku. Samal hetkel, kui Fred otsustab päästikule vajutada, segavad tema surmaiha kaks tülitsevat teismelist kaugel metsarajal ning äkilise vihasööstu ajel tulistab enesetapja hoopis üht poistest. Oma käitumisest ja poisi haavatasaamisest šokeeritud naine on sunnitud tasapisi oma senist enesepilti ümber hindama, seda enam, et ohver määratakse haiglas tema hooldealuseks.
korduv äratundmisrõõm a la tüüpiline festivali film, mida telekast ei vaataks aga samas haigutama ei ajanud ja seega igav ei olnd. kuigi jah, põlve tulistatud kuulihaav ei ole nagu eriti my cup of tea mida lähedalt vaadata. peategelane nägi imelik välja (näojooned olid kuidagi sellised... omapärased. mingi looma nägu oli, orav vms) ja tema elu eesmärk või üleüldine mõttemaailm jäi mu jaoks suht kaugeks. lahtine lõpp oli, maiteagi, no nats ikka häiriv. oleks nagu tahtnud teada, mis sellest põetajast lõpuks sai või kas poiss sai ikka terveks ja nii... aga sellised mõtlemapanevad need festivaliasjad vist olema peaksidki.
kui mu järjest kehvenev mälu nüüd ei valeta, siis järgmisena vaatasin esmaspäeva õhtul koos kristeliga ainukest filmi, mida ma ise välja ei valinud. seekord siis prantsusmaine (oli vist?) kostüümidraama "viimane armuke".
pöffi sisututvustus: Igavesti provokatiivne Catherine Breillat võtab seekord käsile 19. sajandi kirjandusklassika. Barbey d'Aurevilly 1850. aastail kirjutatud romaani ekraniseering VIIMANE ARMUKE on rajufeministlik käsitlus femme fatale'i müüdist, keda kehastab Hispaania kurtisaan Vellini (Asia Argento). Vellini pidurdamatud kirehood tekitavad pingeid amoraalse keigari Ryno (androgüünlikult kaunis Fu'ad Ait Aattou) ja tema lihtsameelse kallima (Mesquida) vahel.
Pidevalt kirevaid kostüüme ja parukaid vahetades mängib Argento hiilgavalt kurtisaan Vellinit (kes peaks olema vana ja inetu, ent näeb välja pööraselt ahvatlev). See on Argento jaoks seni värvikaim rollimäng: tema hooletu hüvastijätt hüljatud abielumehega on üks unustamatumaid stseene tänavu ekraanile jõudnud filmides.
Yorgos Arvantise suurepärase kaameratööga õnnistatud film väldib melodramaatilisust range kainusega ja väldib nii emotsionaalseid kui ka lihalikke liialdusi. VIIMANE ARMUKE on ohjeldamatu kostüümidraama, mis kujutab endast seni viimast peatükki Breillat' võrratult intelligentses epopöas seksi ja ühiskonna vastasmõjudest.
üks film üle pika pika pika pika pika aja, mille mitte ükski peategelane minule ei sümpatiseerinud. hispaanlannast kurtisaanineiu oli kole ja ei armastanud end raseerida ja lõhkus vabal ajal igasuguste meeste abielusid ja pidevalt taidles mööda põrandat ringi roomata ja soengud olid tal ka imelikud ja hambad veel kõveramad kui minul. tema orgasme nägin ka filmi jooksul mingi kolm korda vähemalt, ausalt, ühest oleks piisanud. meespeategelane oli küll ilus, aga jooksis vudinal oma piltilusa naise juurest selle hispaania tsiki juurde niipea, kui viimane silmapiirile sattus ja ühesõnaga truudusest oli asi ikka maru kaugel kahjuks. ja siis veel üritas halva asja juures head nägu teha ja kõigile kinnitada et ausõna, rohkem ei tee, armastan ikka oma naist jne. täielik tropp. ja mehe (ryno või misiganes ta nimi oligi) piltilus naine oli lihtsalt hingelt üks väga naiivne laps. mässis end vabatahtlikult intriigisevõrku sisse ja ei viitsinud end enam välja mässida vaid lohises terve filmi kaasa. kahju hakkas, aga pigem selline vastumeelne kahjutunne. aga kleidid olid vahepeal suuremas osas ilusad ja paar tegelaskuju olid sellised toredad, selle noore ilusa tsiki vanaema näiteks. aga jah, vulgaarne ja kõikenäitav seks ja diibid eluteemalised vestlused selle ajal ei ole nagu päris kõige lemmikum filmiteema :P
oot aga misasja, mis hüvastijätt? mis abielumehega? kurat, kas ma käisin mingit teist filmi vaatamas või? :D
teisipäeval vaatasin kõigepealt kosmose suures ja totaalselt väljamüüdud saalis sellist filmi, nagu "2 päeva pariisis", mis festivali lõpuks ka publiku lemmiku tiitli pälvis.
pöffi sisututvustus: Pariis on, statistika järgi, üks kõige enam filmilindile jäädvustatud linnu. Võrratu "Amelie" kasutas üleni ära romantilise armunute linna müüdi, Julie Delpy kirjutatud, lavastatud, produtseeritud ja monteeritud KAKS PÄEVA PARIISIS aga pigistab viimase välja tollest vabameelsest, flirtivast ja hoolimatult südameid purustavast linnast.
Delpy ise mängib Marioni, lühinägelikku, kuid siiski edukat fotograafi, kes on oma ameeriklasest boyfriendi Jackiga just teel puhkuselt Veneetsias tagasi USAsse tööle. Vahepeatus tehakse Pariisis, kus Jack ka kiiresti kultuurišoki saab, sest pole võimalik sammugi astuda, ilma et ilmuks lagedale mõni Marioni vana peika ja hakkaks tema naist joviaalselt suudlema.
Prantslastel pole au- ega häbitunnet, nendib Jack. Ta on nii konservatiivne ja üle mõistuse armukade, mõtleb Marion. Tuttav lugu. Kuidas lahendada olukord, kus inimene, kelle kaisus igal hommikul ärkad, tundub ühtäkki võõras, kellega pole enam millestki rääkida?
Võib-olla polekski tegemist teab mis vaatamisväärsusega, kuid Delpy poleks lõikavalt irooniline ja halastamatult aus mitte ainult suhtestereotüüpide, kultuurierinevuste, rahvuste, sugude, temperamentide, ideede ja põhimõtete suhtes, vaid ka iseenda suhtes.
Kuna viimasel ajal on popp rääkida filmitegemisest kui staaridele taskukohasest teraapiast ja eneseabist, siis võib arvata küll, et Delpy sai ühe kriisi elus ületatud. Ja teraapiana mõjub see film kõigile neile, kes salaja lugenud oma kallima telefonist sõnumeid, süüdistanud teda flirdis ettekandja, taksojuhi, uksehoidjaga, ja üritanud hüsteeriliselt viimases hädas vastutust teise kaela veeretada.
minu seekordne lemmikfilm. hea kerge vaadata, mõnus huumor, toredad tegelaskujud ja ei ühtegi igavat hetke. ei jõudnud ühe nalja peale naermist veel lõpetadagi kui juba järgmine selga lajatati. mulle meeldis naispeategelase jutustav ja elurõõmus maneer ja meespeategelase pidev hädaldamine ja küünilisus ja sarkasm. pariisi taksojuhid olid hirmutavad ja samas pakkusid veidi äratundmisrõõmu (ja -muret?) ning marioni (naispeategelase) vanemad olid nii armsalt koomilised, kui nad üritasid jackiga (meespeategelase) prantsusekeeles suhelda ja kuidas jack üritas vastu prantsusekeeles suhelda ja kuidas ta tegelt midagi aru ei saanud ja no kuigi vahepeal läks asi ikka nats draamaks ära kaa siis lõpp oli ikkagi armas ja film kokkuvõttes lõbus. mulle meeldis, väga tore!
peale filmilõppu sain kokku teaduskonnavend (:D) tarmoga, tirisin ta endaga kaasa väikese söögile (JÄLLE) kaheksasse, kus ma 20 minuti jooksul ahmisin sisse kanawrapi ja vist strawberry fields forever'i ja siis jalutasime kiire sammuga kinomajja vaatama "igavesti eikusagil"
pöffi sisututvustus: See on film kolmest mehest, kes jäävad liiklusõnnetuse tõttu keset metsa lõksu sõiduautosse, mille uksed ei avane ja klaasid on purunematud. Nii saavad kitsastes tingimustes kokku kehvapoolne koomik, kelle lapsepõlvemälestustes on tähtis koht vahekorral klassivennaga, abielukriisis ajaloolane ja tema antidepressante tarbiv napsilemb naisevend. Ja mälestusi, füüsilisi ja hingelisi põkkumisi jätkub kauemaks. Ka tavapärased kehamured leiavad ausat ja asjatundlikku kajastamist. Küsimus, millega režissöör meid järgmisena üllatab, tekib seda filmi vaadates enam kui korra. Abiks on siin ka külaline lähedalasuvast lastelaagrist, kellel on hädalistega oma plaan…
Austria režissöör Antonin Svoboda oleks võinud oma tegelased lukustada ükskõik kuhu ja see oleks filmi sisu muutnud ilmselt vaid nüanssides. Ühelt poolt on see tavapärane lugu inimestest, kes peavad olema teineteisega koos, teisest küljest aga piisavalt huvitavate karakteritega ja põnevate pööretega, et kuni lõpuni välja vedada. Mõtlema paneb, autokinost lahkudes kiirust alandama aga ilmselt mitte. Aga see ei pruukinud ka filmi eesmärk olla.
tore film. neli põhitegelast aga neist piisas kah. film oli saksakeelne ja vahepeal ma lasin saksakeeles pädeval tarmol endale mingeid asju tõlkida. miskipärast. põhjust ma ei mäleta. aaaaa, mul istus maailma suurima peaga mees ees ja ma ei näinud lugeda eestikeelseid v.a. väga ebamugavas asendis muidugi :)) aga puänte täis huumorifilm oli küll. kuna ma söömises just väga kiire ei ole (nagu umbes kõik mu sõbrad vist teavad), siis jõudsime kinno suht väga täpselt ja istekohti oli valida nii umbkaudu neli. kaks neist kõige tagumises reas, kuhu end siis ka sättisime. ja vahepeal see tagumine rida siis rappus, mitte mingite perverssete tegevuste tõttu, mida seal oleks võinud harrastada, onju, aga naerust. see ütleb filmi kohta ka nii mõndagi. aga laste normaalses psüühikas hakkasin küll tõsiselt kahtlema lõpuks. filmi tegevuse põhipaiga lähedal oli mingine lastelaager, kus kasvasid mingised rüblikud, kes joonistamistunnis joonistasid verd ja pealuusid. väga kõhe. ja natuke tekitas segadust tõsiasi, et nad seal peale ohjeldamatut shampusetarbimist endiselt üllatavalt kained olid. ei aga okei film oli, tõesti.
siis oli kaks päeva pöffipausi, millest ma kirjutan järgmises sissekandes onju :)
neljapäeval oli mul täpselt üks film. see hakkas kell 10 ja ma läksin seda vaatama otse töölt. valus värdjas :D filmi nimi oli "noor yakuza" ja see osutus dokumentaaliks.
pöffi sisututvustus: Yakuza pole ainult gängsterid, mustad ülikonnad ning automaadivalangud mõne Jaapani tipprežissööri ultravägivaldsest menufilmist. Traditsionaalsest õnnemängust nime saanud "Ya Ku Za" tähendab otsetõlkes "mittemillegi jaoks kõlbamatu" ja "halb" käsi, märkides seadust eiravatesse organiseeritud grupeeringutesse kuuluvate suhet avaliku korraga.
Hoolimata faktist, et yakuzasid peetakse peamiseks vastutajaks Aasias vohava prostitutsiooni, narko- ja relvakaubanduse eest, on tegu ääretult huvitava ja vastandliku kultuurinähtusega. Erinevatel perekondadel oma avalikud kontorid, nad osalevad heategevuses, andes esimesena sotsiaalabi Kobe maavärinas kannatanutele ning nad peavad detailideni kinni grupihierarhiast ning sisemisest aukoodeksist.
Teisalt on Jaapan tuntud kui ühiskonnast irdunud noorte maa. Sestap otsustab ema 20-aastase logardist ning ülekäte läinud Naoki saata aastaks mafioosode juurde koolitada, et poeg õpiks kombeid ning iseseisvalt hakkama saama. Kardin poetub yakuzade salapärase maailma ees ning Naoki peab tegema oma valiku.
"Noor yakuza" heidab esmaskordselt pilgu Jaapani avalikuks saladuseks peetava yakuza-maffia igapäevaellu. Kuigi Jean Pierre Limosin sõlmis filmi tehes kokkuleppe, et seadust eiravad teod jäävad jäädvustamata, on tegu ääretult huvitava ning meeldejääva sissevaatega Aasia organiseeritud kuritegevuse filosoofiasse ning kultuuri.
"Yakuzad on kui kaduvad samuraid" tõdeb üks gängsteribossidest Tokio kumisevate hiphoprütmide taustal. Seetõttu ongi "Noor yakuza" suurepärane võimalus kogeda osakest ühest Tõusva Päikse Maa kultuurinähtusest enne selle lahustumist fiktsioonil põhineva mängufilmikino stereotüüpides.
kuigi ma läksin filmi vaatama nähtavasti mäluauguga ja arvasin nägevat verd, lendavaid ajusid, jäsemeid ja inimesi, siis tuli umbes filmitutvustuse kuulamisel meelde et jah, tõesti, pidi olema siuke natsa dokumentaal, ja et kokkuleppel yakuzadega ei näegi mingit jälkust. huvitav kas ma olin siis meeldivalt või ebameeldivalt üllatunud? igastahes veidi oleks võind ikka verd või värki ka olla, poole filmi pealt hakkas uni silma tikkuma, sest nii rahumeelne teos oli. nädalaega pöffitamist muidugi natsa väsitab ju kah. aga iseenesest see yakuzade värk tundus päris omamoodi põnev ja oli kahjugi, et seda ainult ühest, sellest diplomaatiliselt korrektsest küljest, näidati. selle konkreetse maffia pealik tundus, kuigi väga käredahäälne, igati mõistlik mees olema ja alluvad olid tal ka kõik normaalsed. kuigi jah, mingi mees pandi lõpuks kallaletungi eest vangi ja mingi mees viidi natsa haiglasse ja mingi mees põgenes üldse yakuzade juurest ära. aga sellest kõigest räägiti ja terve filmi peale oli tervelt 1 püssilask. päris metsik. muidu stseenid, kus kogu see maffiakamp mööda tänavat liikusid olid spetsid. mehed mustades ülikondades suure kambana ja kõik rahvas tõmbub kõrvale ja teeb teed. vot see on retsept onju :) aga nüüd kohalik politsei enam nii ei luba, kui juba 4 mustade ülikondadega mees koos liigub, siis nad pekstakse laiali. tobe lugu, tavaliselt ärimeestel peaks ju ka ülikonnad tööpäeviti seljas olema? mudiugi see jaapani hiphop oli omamoodi naljakalt lahe kogu selle tõsise filmi taustal
yakuzafilmilt läksin seekord otse koju magama ja laupäeval tegin uhke lõpusprindi - vaatasin 30min vahedega ära 3 filmi. esimene oli sõpruses ja kandis nime "särts ja sära".
pöffi sisututvustus: Mitmed alaealiste tantsutrupid harjutavad osariigi meistrivõistlusteks selles libadokumentaal-tantsufilmis, mille arenedes rullub meie ees lahti uskumatu galerii veidrikke - ülearenenud sotsiaalse närviga tantsuõpetaja Mr. Jonathon (Ben Miller), tema põhikonkurent, "daamilikku kasvatust" propageeriv Miss Elizabeth (Jane Hall), neurootilised lapsevanemad ja lapsed ise, kes keset kogu tohuvabohu tihti üldse aru ei saa, mis toimub.
RAZZLE DAZZLE on tehtud nii tõetruult, et veidi vähem rafineeritud iroonianärviga võibki toimuvat mõneks ajaks uskuma jääda. Dokumentaalfilmi stiilis üles võetud sündmused varjavad reaalsuseillusiooni taga kümneid peeneid torkeid erinevate inimtüüpide ja inimlike valskuste pihta. Käime koos "võttegrupiga" kaasa kogu konarliku eelvoorude tee, et lõpuks finaalis näha, kas peale jääb Mr. Jonathoni hariduslik tantsuideoloogia või Miss Elizabethi ideaaltüdrukute eskadron.
Filmi tantsumaailm tundus režissöör Darren Ashtonile piisavalt kunstlik selleks, et proovida libadokumentaali formaati, sest "ei peagi reaalsusele ise väga palju juurde lisama". Kaamera matkib dokumentaalfilmidele omaseid tehnilisi vigu - nihkes kadreeringuid ja paigast ära fookust. Õnnestunult, sest Berliini filmifestivalil tulid mitmed inimesed temalt küsima, mis tegelastest pärast filmi edasi sai.
jälle lahelahelahe film. mingihetk nägin dokumentaali nendest USA minimissidest ja see tundus nii jabur ja see film oli midagi analoogset ehksiis minitantsuvõistlustest ja tekitas huvi. ma kirjutasin siia pika sisukokkuvõtte kaa aga siis pärast korjasin pöffi lehelt neid sisututvustusi ja kuna mu sisukokkuvõte oli põhimõtteliselt ümberjutustus pöffi lehelt siis pole nagu mõtet end kordama hakata onju. igastahes mulle väga meeldis see film. tantsu oli palju ja tants on ju lahe, lisaks need üledramatiseeritud tüüpilised tegelased ja kogu see keskpärase dokfilmi mulje, mis koguaeg kaasas käis ja see pidev huumor mis igaltpoolt läbi tungis. hea meelelahutus ja minuarust oli täiesti piisavalt kreisi tegelastekompott ühe meeldiva laupäeva jaoks.
järgmisena vaatasin kinomajas (vist?) dokfilmi "kindlused", mille avaminutitel kõrvalistunud daam süüdistas mind filmipiraatluses kui ma telefoniga mingit sõnumit kellelegi kirjutasin. päris halva tunde tekitas, kammoon, kas ma näen välja nagu mingi hull piraat? võinoh, okei, ärgem sellele vastakem, aga ise mingit filmi ma saali salvestama küll ei roni.
pöffi sisututvustus: Raske on ette kujutada võistlust, mille eesmärgiks on ehitada 10 meetri kõrgune inimpüramiid ning lasta surmahirmu trotsival 7-aastasel lapsel selle otsa lipp heisata. Just taolise, adrenaliinist pakatava traditsionaalse rahvakultuuri juurde kuuluva spordialaga tegelevad Kataloonia linnade erinevad kogukonnad.
Gereon Wetzeli kaasahaarav ning vaataja ühtmoodi tooli naelutav ning sealt adrenaliini tõttu välja hüppama panev dokumentaalfilm CASTELLS jälgib läbi aasta kahe omavahel rivaalitseva võistkonna "Colla Joves'e" ning "Colla Vella" mõõduvõtmist väikelinna Valls'i väljakutel. Mõlemad meeskonnad on oma õnnestumises kindlad ning erineva kõrgusega püramiidid kerkivad edukalt nii treeningsaalis ning ka võistlustel. Ent kui lähenemas on otsustav matš saab mõlema võistkonna peamiseks komistuskiviks tüdrukutirts, kes oma elu püramiidi otsa ronimisega kaalule panna ei taha. Kumb jääb peale, kas kogukond või tüdruk ning kumma päralt on võit?
CASTELLS annab ühtmoodi nauditavalt edasi nii inimpüramiidide kui kultuurinähtuse loomise fenomeni, ehitajate ja osalejate hulljulgust kui ka kataloonlaste paeluvat ning mängulist isiksust, mida rõhutab filmi rahvamuusikal põhinev heliriba. Intervjueeritavad armastavad ühtmoodi võrdselt oma spordiala ja kaamerat, mis paneb vaataja ennastunustavalt kaasa elama "Colla Joves'e" ja "Colla Vella" kaotustele ja võitudele.
pool filmi ajast ma tundsin end ülisolvatuna kõrvalistuja ütlemisest, veerand filmist tundsin end ülihäirituna kellegi poolt kinno kaasa võetud imiku nutulalinast ja teine veerand filmist mõtlesin et kuhu ma järgmise filmi ajaks oma auto viin. film oli iseenesest kataloonia piirkonna inimpüramiidide võistlusest. päris hirmutav asi tundus. ehitasid seal 3/8 ja 2/5 ja 5/9 jne. all oli alati suur pundar inimesi, kes moodustasid nö "esimese korruse" ja siis vastavalt kas kahe või kolme või misiganeskaupa (vt esimene nr) ehitati neid inimtorne vastav arv korruseid (vt teine nr) ja mingitel juhtudel oli selle inimtorni keskel veel ühe inimesega torn kus siis lihtsalt mingi rahvas seisis teineteise õlgadel ja üritas võimalikult kaua püsti püsida kui ümbritsev ja toetav inimtorn end vaikselt nende ümbert lahti harutas. muidugi enamasti ei püsind ja siis sai vaadata kuidas mingid inimesed lihtsalt kukkusid maha kuskilt hästi kõrgelt. mina ei tahaks küll sellise asjaga tegeleda ja ma loodan, et ükski mu tuttav ka kunagi mingit hullu ideed ei saa :)
PS! mingit lipuheiskamist ma seal küll ei näinud ja muusika mulle tegelt väga meeldis. lahedalt positiivne.
viimane laupäevane film oli kumus ja kandis nime "klooster: hr vig ja nunn".
pöffi sisututvustus: Vahel juhtub, et ühes filmis on olemas kõik, mis ühes filmis olema peab. Harvem juhtub see dokumentaalfilmidega, mis oma olemusega püüavad meile edasi anda päris asju, tundeid, värve ja lõhnu. Selles ülimalt südamlikus loos on kõik olemas: lugu, pinge, mitmekihilised karakterid, värvid, lõhnad, helid, raskused, nukrused, rõõmud ja helgused. Suurepärane peategelane, sümpaatne ja siiras, ent samuti vahel äge ja torisev vana mees härra Vig oma pika elukoorma, harjumuste ja värvikate mõtetega püüab ellu viia oma Suurt Ideed - ehitada enda vanasse lagunenud Hesbjergi mõisahoonesse üks päris klooster, päris nunnadega ja muude päris asjadega, mis ühes kloostris olema peavad. Ja kui ühel särtsakal mehel juba selline Suur Idee on, siis peab see ka teoks saama.
Selleks sõidab härra Vig isiklikult Moskvasse ja palub, et patriarhaat saadaks nunnad tema juurde kloostrit rajama. Temal on suur unistus, nunnad toovad reaalsuse… Ta saab endale vägeva kaaslase õde Ambrosija. Härra Vig ei ole ei allaandja ega niisama jätja, tema missioon luua midagi ajatut annab talle elujõu ja töötahte, kuni ilusa lõpuni…
Filmi siirus, mõned kaadrid, näiteks langev tolm vanas mõisahoones ja kergete helidega muusika on lihtsalt nii ilusad, et tahaks nutma puhkeda.
See on film, milles kellelgi pettuda on ilmselt pea võimatu.
oli taaskord dokumentaal hullust taani vanamehest, kes ostis kunagi 350K taani krooni eest mingi mõisa ja siis mingihetk otsustas et ilgelt on vaja sinna mõisa õigeusuklooster tekitada. nii talle siis saadetigi moskvast mõned nunnad ja nende tegemisi see film siis kajastaski. hr vig oli lahe vanamees, naljaka habeme ja ninafetišiga (ema ta ei armastanud, sest emal oli jube kole nina). venemaalt saadetud nö "peanunnaga" läks ta kohe raksu ja nii nad siis turtusid seal üksteise peale kuni jaksu oli. kõige naljakam koht filmis oli kui see režisöör (naine) midagi talle rääkis, ja siis vig vastas et kurat küll, teil naistel on koguaeg mingit probleemid. kaameratagant tuli hääl et kuuuuule, ei ole ju! ja siis vig ütles et jaaah, muidugi ei ole, teil on ju need... "tunded" või asjad. huumor. kuna keegi niikuinii seda filmi kunagi ei näe, siis ma võin samahästi öelda, et hr vig suri filmi lõpus ära. kuigi mul polnud temaga erilist sümpaatiat tekkinud, siis kui tema lahkumistseremooniat näidati, siis kiskus küll pisara lahti. kuigi ma kõvasti selle vastu võidelda üritasin.. sisukirjeldus kirjeldab seda filmi paremini kui ma ise oskan niiet lugege parem see veelkord läbi :P
pühapäevaöösel sai ergoga kokku lepitud et läheb tsekib ka mingi filmi ära. kuna negatiivse mõtlemise kunsti viimase seansi magasime konkreetselt maha (st mina magasin, ergo koristas kodus), siis valisin pöffi lõpetamiseks juba esialgses kavas olnud hispaania filmi "osaleja".
pöffi sisututvustus: Majandusõppejõud Martin Circo Martin (Leonardo Sbaraglia) on täiesti tavaline nooremapoolne ja keskpärase tööga mees. Ta osales just telemängus, kus ta võitis suurima auhinna teleajaloos: igasuguseid asju 500 miljoni peseeta (enam kui kolme miljoni euro) väärtuses. Õnn on aga täis õnnetust, sest õige pea avastab Martin, et jõukas olla on päris kulukas ja et ta on tõmmatud kahtlastesse ning segastesse majandusskeemidesse.
Hispaania meelelahutuskino tulevikulootuse Rodrigo Cortési põnevik OSALEJA on ilmselt kiireim film PÖFFi ajaloos. Ilma naljata! See film on nõnda tempokas, et näiteks Karlovy Vary filmifestival hoiatas Cortés seansside eel vaatajaid, et nad oma toolist ilmtingimata kinni hoiaksid, muidu nad lihtsalt kukuvad suure hooga nendelt maha. Musta huumoriga vürtsitatud põnevusfilm on omamoodi modernse tarbijaühiskonna satiir, mille trumbiks on tugevad tehnilised ja visuaalsed lahendused.
see oli üks keeruline teos. esimene asi, mis ergo mulle peale filmi lõppu ütles oli, et tema ei võta nüüd kunagi laenu või vähemalt üritab seda järgmised väga kaua aega vältida. huumor muidugi selles, et 2 tundi varem oli hoolikalt kristiinesse korterit nillinud :P minujaoks tegi filmi eriti raskeks see, et unustasin prillid autosse ja inglisekeelsed subtiitrid olid küll loetavad, aga enamasti valgel taustal ja tulid ja kadusid totaalse müstifikatsioonkiirusega :D eestikeelsed olid imepisikesed ja seega minujaoks sama kasulikud kui morsekood kurtidele. film käis nagu ameerika mägi muidu, tempo üles-tempo alla, raha tuli-raha läks, inimesed tulid-inimesed läksid, asjad tulid-asjad läksid, lõpuks läks peategelane hulluks ja kõik said surma :D okei mitte kõik, peategelane küll. põhimõtteliselt point oli siis selles, et tüüp võitis topult asju mingis telemängus, ja et neid asju üleval pidada ja riigile vajalikke makse maksta siis pidi ta ropult mingeid laene võtma ja lõpuks oligi põhimõtteliselt panga lükata-tõmmata. ise läheks ka lolliks ju :) muidu lemmiktegelane filmist oli üks vanatädike, kes töötas teleka mõjul. lülitasid teleka välja, jäi magama, lülitasid sisse, tegi silmad lahti. heheh.
vot selline oligi mu selleaastane filmielamuste kogum. kes läbi lugesid, palju õnne, saite kindlasti ropult kasulikku informatsiooni. kes läbi ei lugend, palju õnne, nägite lihtsalt et ma eriti palju kirjutasin. millalgi lähiajal teen ühe väikese sissekande vahepealsetest mitte-PÖFF-tegemistest kah, õnneks on neidki olnud. aga nüüd lähen viskan paar CMRi laopoistele hambusse ja lähen jätkan kodus eileöist missiooni "tuba korda 2007".
esimene film seekord oli "paprika", mis linastus reedeöösel 23:59.
pöffi sisututvustus: Jaapani anime-meistri Satoshi Koni neljas täispikk animafilm ühendab unelmad ja tõelisuse nauditavaks visuaalseks paraadiks tänapäeva animatsiooni võimalustest. 2D ja 3D animatsiooni oskuslik kombineerimine on vormiks kaasakiskuvale fantastikaloole, milles võluv doktor Atsuko püüab saada jälile ühest psühhoterapeutilisest uurimisasutusest varastatud unenäomasinale. Masina abil saab tungida patsiendi unenägudesse ja ka mõjutada tema otsuseid. Muidugi himustavad sellist teadusesaavutust korrumpeerunud poliitikud ja omakasu ihkavad tõusikud. Seega tulebki atraktiivsel Atsukol veelgi kütkestavama varimina Paprikana sukelduda unenägudemaailma, et sealtkaudu masina varastaja avastada.PAPRIKAT võib vaadata köitva psühhoanalüütilise põnevikuna, samas on see ka omamoodi hoiatusfilm tehnika arenguga kaasnevate ohtude eest. Film põhineb Tsutsui Yasutaka ulmelool ja on kindlasti mõistetavam pigem täiskasvanutele kui pere noorimatele liikmetele.
ma filmi ajal mõtlesin alatasa et see on üks sürrimaid asju, mida pika aja jooksul näind olen. päris filmi alguses tundus et olen ikka ämbrisse astunud, kui ühe stseeni ajal üks peategelastest ekraanil silmnähtavalt ärritus ja karjus ja tekst mis all tõlkeks jooksis oli totaalne nonsens tantsivatest külmkappidest ja tänaval lendlevast konfetipurust. muidugi mida film edasi seda selgemaks sai et nonsensil oli ikka point ka taga. väga huvitav ja parajalt kõhe teos, mulle meeldis. mis EI meeldinud oli see, et olin valinud endale koha kõigist teistest kinolistest veidi eemale, ja OTSE MUIDUGI tuli mingi oss oma nelja pilkuga minu kõrvale ja kukkus kulistama. avas vaiksete kohtade peal pudeleid ja lõpuks hakkas luksuma kah. mitte et terve kino mind nähtava halvakspanuga vaatas kui mu "kaaslane" järjekordse pudeli tooliall ümber ajas. väga must huumor :)
teine film oli "arktikalugu", mis linastus laupäeva päeval. selle filmiga oli üldse selline naljakas lugu, et läksin hommikul valgeid kleite ära viima, ja siis äkki vaatasin et kuramus, filmi alguseni on ainult 1,5h! et mis ma ikka koju enam rallima lähen. ja läksingi hoopis AG extrasse ja exit sporti ja ostsin endale JÄLLE igasugust kola kokku. sest tegelt oli ju vaja uusi teksaseid ja kolme uut pluusi ja valget jopet :) reservi jätsin ühed DC must-hõbedased tossud, mida mul on ka vägavägaväga vaja, aga mille jalgaproovimisel mul päris õiget tunnet ei tekkinud, niiet pean neid veel vaatama minema ja seekord teistvärvi sokkidega. papusid on muidugi alati vaja, selles ma ei kahtlegi, aga traagika on muidugi selles, et tegin just magasinikorteri viimase üürimakse, uus korter koos korterikaaslastega terendab silmapiiril (koos ca 3500kroonise kuumaksega), järgmine nädalavahetus soometama ja jõulushoppama ja palgapäev on alles enne uusaastat. appikeneee, praegu oleks niiväga vaja seda paari tonni, mis iisraeli tõttu saamata jäid :D aga tagasi filmilainetele...
pöffi sisututvustus: See dokumentaalfilm meeldib nendele, kes jumaldasid "Pingviinide paraadi" aga ka nendele, kellele lihtsalt loodus meeldib. Suurejooneline ARKTIKALUGU räägib väikestest loomapoegadest, morsast Seelast ja jääkarust Nanust, ning nende sirgumisest karmides arktikatingimustes. Arktika, mis kunagi oli jääkarudele ja morskadele maailma parimaks koduks, on inimese põhjustatud kliimasoojenemise tõttu sulama hakanud ning loomadel, kes seal alati elanud on, muutub ellujäämine üha raskemaks. Filmile loeb ingliskeelset teksti peale kuulus räppar ja laulja Queen Latifah, nii et tegemist ei ole tavalise loodusfilmiga.
väga nunnu teos! nagu väga väga väga nunnu :) pisikesed loomalapsed on ju iga normaalse tütarlapse nõrk koht. mis siis et nad söövad hüljeseid või merikarpe või morskasid. päris palju sain targemaks kah, näiteks et arktika on sellepärast sellise nimega, et kreeka keeles on arktos karu, ja arktika on kõõõõige põhjapoolsem punkt meie maakeral kui mõmmikud end hästi tunnevad. okei, suur vanker (ehksiis mingi suur karu vms) on ka arktika kohal. eks igaleühele oma põhjendus.enne filmi tutvustas arktikamaailma veidi keegi loodusteadlane, kes läks oma jutu ja joonistamisega niiii hoogu, et sai pidama alles 40 minutit hiljem. mistõttu muidugi järgmine film hilines kõvasti ja kinos oli maksimaalne trügimine ja üleüldine paanika. aga ilusad joonised olid ja lahe jutt. näiteks lõpulause, mis oli midagi stiilis, et jääkarusid kliima soojenemine ei morjenda, sest nad on targad loomad ja teavad, et norras on väga maitsevad naftapuurijad :)
üleüldisest paanikast sain teada seetõttu, et ka järgmine film oli mul ilusti kavva võetud. teoseks siis "prantsusekeel algajatele" ja filmi sisututvustus järgmine: Hendrik on armunud Valeriesse. Valerie läheb Prantsusmaale vahetusõpilaseks. See ei ole hea. Sest Hendriku arvates on nii prantsuse keel kui ka kogu prantsuse teema suht nõme. Aga armastus nõuab ohvreid ning Hendrik sebib ennast ka vahetusõpilaseks. On ainult üks väike aga. Ta ei oska prantsuse keelt.
Frankofiilidele kohustuslik, frankofoobidele kohustuslik, parandamatutele romantikutele kohustuslik, hea huumorimeelega vaatajatele rangelt soovitatav!
ma kuidagi ootasin enamat, siuke piinlik lastefilm oli mu meelest enamik ajast. eks ta muidugi oli nostalgiline - lastelaagrid ja asjad, mängud, piknikud, diskod, esimesed armumised :)) natuke meenutas mulle mu 8. klassi rotarylaagrit soomes, natuke kooriga pereööbimistega tehtud reise (sealses vahetusprogrammis olid ka peres ööbimised), natuke suvist hispaania kursust. jaahhh, toredad ajad :) nalja sai ikka kaa omajagu, mu absoluutne lemmikkoht oli, kui peategelane majutati saksa-inglisekeeleoskamatusse peresse, ja poisile pakuti hommikusöögi kõrvale klaasikest veini maitsmiseks. võinohh, üritati pudelit peale suruda, et ta sealt endale klaasi valaks. peale pikka kahtlemist otsustas ta pudeli vastu võtta ja noh, mis ta sellega ikka teha oskas, valas aga piima asemel müslile ja asus krõmpsutama. pere vaatas nagu maailmaimet ja terve saal kõõksus naerda :D
pühapäeval tõi margus mu vene teatri ette ära ja tuli eesti klassikat ehksiis "sügisball", mida ma lihtsalt veel näinud ei olnud.
pöffi sisututvustus: SÜGISBALL näitab, kuidas proovivad argieluga toime tulla kuus magalaelanikku, kes otsivad elus õnne ja armastust. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult.
Üksluise eluga vanapoiss, meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähendes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud oma enese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt. Filmi relvadeks on empaatiavõime ja must huumor.
huvitav film oli. siuke rahulik, kohati kergelt veniv ja inimeste mõttemaailma lahkav, võiks öelda. mis ma sellest ikka kirjutan, kõik keda huvitab on juba näinud ju. seanss oli suht väljamüüdud ja saal väljamaalasi täis. hmmm, säts it, ei jätnud väga siukest hullu muljetamisehimu. muidugi pool filmist ma mõtlesin sellest, kuhu mardi sünnipäeva pildid panna ja teinepool et kelle ma endale kahefilmivahelist nelja tundi sisustama organiseerin ja nende kahe mõtte vahepeal, et huvitav kuidas ma oma auto juurde jõuan ja KUI jõuan, kas ma siis sõidukonditsioonis juba olen. jah, palju huvitavaid mõtteid :)
igastahes esimene telefonikõne kandis kohe vilja ja seega sai ohvriks valitud ergo, kes siis muga kaheksas randevuutas. lõunamenüü oli seekord smoothie ja ceasari salat kanaga. njämm, ja hull ports oli ka muidugi. kõht ilusti täis enne õhtust sprinti. istusime ja ajasime juttu ja alguses mõtlesime minu kahe filmi vahele veel ühe teose (khmjanuuspõldlähebtartussekhm) pigistada, aga kui heleri helistas ja väljavalitud algusajaks ühe väikese istumise foorumi pätrikkusse umbes täpselt selle filmi algusajaks planeeris, jäi see plaan sujuvalt ära. niisiis hoopis õnnitlesime ja istusime veel ja siis põgenesin taas juba armsaks saanud vene teatrisse.
õhtune film oli prantsuskeelne "lask".
pöffi sisututvustus: Fred on noor arst, kelle esimesest ilmumisest ekraanile on selge, et tema elus ei ole kõik nii, nagu ta tahaks. Tal on okkaline suhe oma isaga, eksmees on juba leidnud teise, töö haiglas on ainult vormiline ajatäide. Fred on kunagine meister täpsuslaskmises, nii ta võtabki oma kaheraudse, läheb metsa ja pistab pikemalt mõtlemata püssitoru endale kurku. Samal hetkel, kui Fred otsustab päästikule vajutada, segavad tema surmaiha kaks tülitsevat teismelist kaugel metsarajal ning äkilise vihasööstu ajel tulistab enesetapja hoopis üht poistest. Oma käitumisest ja poisi haavatasaamisest šokeeritud naine on sunnitud tasapisi oma senist enesepilti ümber hindama, seda enam, et ohver määratakse haiglas tema hooldealuseks.
korduv äratundmisrõõm a la tüüpiline festivali film, mida telekast ei vaataks aga samas haigutama ei ajanud ja seega igav ei olnd. kuigi jah, põlve tulistatud kuulihaav ei ole nagu eriti my cup of tea mida lähedalt vaadata. peategelane nägi imelik välja (näojooned olid kuidagi sellised... omapärased. mingi looma nägu oli, orav vms) ja tema elu eesmärk või üleüldine mõttemaailm jäi mu jaoks suht kaugeks. lahtine lõpp oli, maiteagi, no nats ikka häiriv. oleks nagu tahtnud teada, mis sellest põetajast lõpuks sai või kas poiss sai ikka terveks ja nii... aga sellised mõtlemapanevad need festivaliasjad vist olema peaksidki.
kui mu järjest kehvenev mälu nüüd ei valeta, siis järgmisena vaatasin esmaspäeva õhtul koos kristeliga ainukest filmi, mida ma ise välja ei valinud. seekord siis prantsusmaine (oli vist?) kostüümidraama "viimane armuke".
pöffi sisututvustus: Igavesti provokatiivne Catherine Breillat võtab seekord käsile 19. sajandi kirjandusklassika. Barbey d'Aurevilly 1850. aastail kirjutatud romaani ekraniseering VIIMANE ARMUKE on rajufeministlik käsitlus femme fatale'i müüdist, keda kehastab Hispaania kurtisaan Vellini (Asia Argento). Vellini pidurdamatud kirehood tekitavad pingeid amoraalse keigari Ryno (androgüünlikult kaunis Fu'ad Ait Aattou) ja tema lihtsameelse kallima (Mesquida) vahel.
Pidevalt kirevaid kostüüme ja parukaid vahetades mängib Argento hiilgavalt kurtisaan Vellinit (kes peaks olema vana ja inetu, ent näeb välja pööraselt ahvatlev). See on Argento jaoks seni värvikaim rollimäng: tema hooletu hüvastijätt hüljatud abielumehega on üks unustamatumaid stseene tänavu ekraanile jõudnud filmides.
Yorgos Arvantise suurepärase kaameratööga õnnistatud film väldib melodramaatilisust range kainusega ja väldib nii emotsionaalseid kui ka lihalikke liialdusi. VIIMANE ARMUKE on ohjeldamatu kostüümidraama, mis kujutab endast seni viimast peatükki Breillat' võrratult intelligentses epopöas seksi ja ühiskonna vastasmõjudest.
üks film üle pika pika pika pika pika aja, mille mitte ükski peategelane minule ei sümpatiseerinud. hispaanlannast kurtisaanineiu oli kole ja ei armastanud end raseerida ja lõhkus vabal ajal igasuguste meeste abielusid ja pidevalt taidles mööda põrandat ringi roomata ja soengud olid tal ka imelikud ja hambad veel kõveramad kui minul. tema orgasme nägin ka filmi jooksul mingi kolm korda vähemalt, ausalt, ühest oleks piisanud. meespeategelane oli küll ilus, aga jooksis vudinal oma piltilusa naise juurest selle hispaania tsiki juurde niipea, kui viimane silmapiirile sattus ja ühesõnaga truudusest oli asi ikka maru kaugel kahjuks. ja siis veel üritas halva asja juures head nägu teha ja kõigile kinnitada et ausõna, rohkem ei tee, armastan ikka oma naist jne. täielik tropp. ja mehe (ryno või misiganes ta nimi oligi) piltilus naine oli lihtsalt hingelt üks väga naiivne laps. mässis end vabatahtlikult intriigisevõrku sisse ja ei viitsinud end enam välja mässida vaid lohises terve filmi kaasa. kahju hakkas, aga pigem selline vastumeelne kahjutunne. aga kleidid olid vahepeal suuremas osas ilusad ja paar tegelaskuju olid sellised toredad, selle noore ilusa tsiki vanaema näiteks. aga jah, vulgaarne ja kõikenäitav seks ja diibid eluteemalised vestlused selle ajal ei ole nagu päris kõige lemmikum filmiteema :P
oot aga misasja, mis hüvastijätt? mis abielumehega? kurat, kas ma käisin mingit teist filmi vaatamas või? :D
teisipäeval vaatasin kõigepealt kosmose suures ja totaalselt väljamüüdud saalis sellist filmi, nagu "2 päeva pariisis", mis festivali lõpuks ka publiku lemmiku tiitli pälvis.
pöffi sisututvustus: Pariis on, statistika järgi, üks kõige enam filmilindile jäädvustatud linnu. Võrratu "Amelie" kasutas üleni ära romantilise armunute linna müüdi, Julie Delpy kirjutatud, lavastatud, produtseeritud ja monteeritud KAKS PÄEVA PARIISIS aga pigistab viimase välja tollest vabameelsest, flirtivast ja hoolimatult südameid purustavast linnast.
Delpy ise mängib Marioni, lühinägelikku, kuid siiski edukat fotograafi, kes on oma ameeriklasest boyfriendi Jackiga just teel puhkuselt Veneetsias tagasi USAsse tööle. Vahepeatus tehakse Pariisis, kus Jack ka kiiresti kultuurišoki saab, sest pole võimalik sammugi astuda, ilma et ilmuks lagedale mõni Marioni vana peika ja hakkaks tema naist joviaalselt suudlema.
Prantslastel pole au- ega häbitunnet, nendib Jack. Ta on nii konservatiivne ja üle mõistuse armukade, mõtleb Marion. Tuttav lugu. Kuidas lahendada olukord, kus inimene, kelle kaisus igal hommikul ärkad, tundub ühtäkki võõras, kellega pole enam millestki rääkida?
Võib-olla polekski tegemist teab mis vaatamisväärsusega, kuid Delpy poleks lõikavalt irooniline ja halastamatult aus mitte ainult suhtestereotüüpide, kultuurierinevuste, rahvuste, sugude, temperamentide, ideede ja põhimõtete suhtes, vaid ka iseenda suhtes.
Kuna viimasel ajal on popp rääkida filmitegemisest kui staaridele taskukohasest teraapiast ja eneseabist, siis võib arvata küll, et Delpy sai ühe kriisi elus ületatud. Ja teraapiana mõjub see film kõigile neile, kes salaja lugenud oma kallima telefonist sõnumeid, süüdistanud teda flirdis ettekandja, taksojuhi, uksehoidjaga, ja üritanud hüsteeriliselt viimases hädas vastutust teise kaela veeretada.
minu seekordne lemmikfilm. hea kerge vaadata, mõnus huumor, toredad tegelaskujud ja ei ühtegi igavat hetke. ei jõudnud ühe nalja peale naermist veel lõpetadagi kui juba järgmine selga lajatati. mulle meeldis naispeategelase jutustav ja elurõõmus maneer ja meespeategelase pidev hädaldamine ja küünilisus ja sarkasm. pariisi taksojuhid olid hirmutavad ja samas pakkusid veidi äratundmisrõõmu (ja -muret?) ning marioni (naispeategelase) vanemad olid nii armsalt koomilised, kui nad üritasid jackiga (meespeategelase) prantsusekeeles suhelda ja kuidas jack üritas vastu prantsusekeeles suhelda ja kuidas ta tegelt midagi aru ei saanud ja no kuigi vahepeal läks asi ikka nats draamaks ära kaa siis lõpp oli ikkagi armas ja film kokkuvõttes lõbus. mulle meeldis, väga tore!
peale filmilõppu sain kokku teaduskonnavend (:D) tarmoga, tirisin ta endaga kaasa väikese söögile (JÄLLE) kaheksasse, kus ma 20 minuti jooksul ahmisin sisse kanawrapi ja vist strawberry fields forever'i ja siis jalutasime kiire sammuga kinomajja vaatama "igavesti eikusagil"
pöffi sisututvustus: See on film kolmest mehest, kes jäävad liiklusõnnetuse tõttu keset metsa lõksu sõiduautosse, mille uksed ei avane ja klaasid on purunematud. Nii saavad kitsastes tingimustes kokku kehvapoolne koomik, kelle lapsepõlvemälestustes on tähtis koht vahekorral klassivennaga, abielukriisis ajaloolane ja tema antidepressante tarbiv napsilemb naisevend. Ja mälestusi, füüsilisi ja hingelisi põkkumisi jätkub kauemaks. Ka tavapärased kehamured leiavad ausat ja asjatundlikku kajastamist. Küsimus, millega režissöör meid järgmisena üllatab, tekib seda filmi vaadates enam kui korra. Abiks on siin ka külaline lähedalasuvast lastelaagrist, kellel on hädalistega oma plaan…
Austria režissöör Antonin Svoboda oleks võinud oma tegelased lukustada ükskõik kuhu ja see oleks filmi sisu muutnud ilmselt vaid nüanssides. Ühelt poolt on see tavapärane lugu inimestest, kes peavad olema teineteisega koos, teisest küljest aga piisavalt huvitavate karakteritega ja põnevate pööretega, et kuni lõpuni välja vedada. Mõtlema paneb, autokinost lahkudes kiirust alandama aga ilmselt mitte. Aga see ei pruukinud ka filmi eesmärk olla.
tore film. neli põhitegelast aga neist piisas kah. film oli saksakeelne ja vahepeal ma lasin saksakeeles pädeval tarmol endale mingeid asju tõlkida. miskipärast. põhjust ma ei mäleta. aaaaa, mul istus maailma suurima peaga mees ees ja ma ei näinud lugeda eestikeelseid v.a. väga ebamugavas asendis muidugi :)) aga puänte täis huumorifilm oli küll. kuna ma söömises just väga kiire ei ole (nagu umbes kõik mu sõbrad vist teavad), siis jõudsime kinno suht väga täpselt ja istekohti oli valida nii umbkaudu neli. kaks neist kõige tagumises reas, kuhu end siis ka sättisime. ja vahepeal see tagumine rida siis rappus, mitte mingite perverssete tegevuste tõttu, mida seal oleks võinud harrastada, onju, aga naerust. see ütleb filmi kohta ka nii mõndagi. aga laste normaalses psüühikas hakkasin küll tõsiselt kahtlema lõpuks. filmi tegevuse põhipaiga lähedal oli mingine lastelaager, kus kasvasid mingised rüblikud, kes joonistamistunnis joonistasid verd ja pealuusid. väga kõhe. ja natuke tekitas segadust tõsiasi, et nad seal peale ohjeldamatut shampusetarbimist endiselt üllatavalt kained olid. ei aga okei film oli, tõesti.
siis oli kaks päeva pöffipausi, millest ma kirjutan järgmises sissekandes onju :)
neljapäeval oli mul täpselt üks film. see hakkas kell 10 ja ma läksin seda vaatama otse töölt. valus värdjas :D filmi nimi oli "noor yakuza" ja see osutus dokumentaaliks.
pöffi sisututvustus: Yakuza pole ainult gängsterid, mustad ülikonnad ning automaadivalangud mõne Jaapani tipprežissööri ultravägivaldsest menufilmist. Traditsionaalsest õnnemängust nime saanud "Ya Ku Za" tähendab otsetõlkes "mittemillegi jaoks kõlbamatu" ja "halb" käsi, märkides seadust eiravatesse organiseeritud grupeeringutesse kuuluvate suhet avaliku korraga.
Hoolimata faktist, et yakuzasid peetakse peamiseks vastutajaks Aasias vohava prostitutsiooni, narko- ja relvakaubanduse eest, on tegu ääretult huvitava ja vastandliku kultuurinähtusega. Erinevatel perekondadel oma avalikud kontorid, nad osalevad heategevuses, andes esimesena sotsiaalabi Kobe maavärinas kannatanutele ning nad peavad detailideni kinni grupihierarhiast ning sisemisest aukoodeksist.
Teisalt on Jaapan tuntud kui ühiskonnast irdunud noorte maa. Sestap otsustab ema 20-aastase logardist ning ülekäte läinud Naoki saata aastaks mafioosode juurde koolitada, et poeg õpiks kombeid ning iseseisvalt hakkama saama. Kardin poetub yakuzade salapärase maailma ees ning Naoki peab tegema oma valiku.
"Noor yakuza" heidab esmaskordselt pilgu Jaapani avalikuks saladuseks peetava yakuza-maffia igapäevaellu. Kuigi Jean Pierre Limosin sõlmis filmi tehes kokkuleppe, et seadust eiravad teod jäävad jäädvustamata, on tegu ääretult huvitava ning meeldejääva sissevaatega Aasia organiseeritud kuritegevuse filosoofiasse ning kultuuri.
"Yakuzad on kui kaduvad samuraid" tõdeb üks gängsteribossidest Tokio kumisevate hiphoprütmide taustal. Seetõttu ongi "Noor yakuza" suurepärane võimalus kogeda osakest ühest Tõusva Päikse Maa kultuurinähtusest enne selle lahustumist fiktsioonil põhineva mängufilmikino stereotüüpides.
kuigi ma läksin filmi vaatama nähtavasti mäluauguga ja arvasin nägevat verd, lendavaid ajusid, jäsemeid ja inimesi, siis tuli umbes filmitutvustuse kuulamisel meelde et jah, tõesti, pidi olema siuke natsa dokumentaal, ja et kokkuleppel yakuzadega ei näegi mingit jälkust. huvitav kas ma olin siis meeldivalt või ebameeldivalt üllatunud? igastahes veidi oleks võind ikka verd või värki ka olla, poole filmi pealt hakkas uni silma tikkuma, sest nii rahumeelne teos oli. nädalaega pöffitamist muidugi natsa väsitab ju kah. aga iseenesest see yakuzade värk tundus päris omamoodi põnev ja oli kahjugi, et seda ainult ühest, sellest diplomaatiliselt korrektsest küljest, näidati. selle konkreetse maffia pealik tundus, kuigi väga käredahäälne, igati mõistlik mees olema ja alluvad olid tal ka kõik normaalsed. kuigi jah, mingi mees pandi lõpuks kallaletungi eest vangi ja mingi mees viidi natsa haiglasse ja mingi mees põgenes üldse yakuzade juurest ära. aga sellest kõigest räägiti ja terve filmi peale oli tervelt 1 püssilask. päris metsik. muidu stseenid, kus kogu see maffiakamp mööda tänavat liikusid olid spetsid. mehed mustades ülikondades suure kambana ja kõik rahvas tõmbub kõrvale ja teeb teed. vot see on retsept onju :) aga nüüd kohalik politsei enam nii ei luba, kui juba 4 mustade ülikondadega mees koos liigub, siis nad pekstakse laiali. tobe lugu, tavaliselt ärimeestel peaks ju ka ülikonnad tööpäeviti seljas olema? mudiugi see jaapani hiphop oli omamoodi naljakalt lahe kogu selle tõsise filmi taustal
yakuzafilmilt läksin seekord otse koju magama ja laupäeval tegin uhke lõpusprindi - vaatasin 30min vahedega ära 3 filmi. esimene oli sõpruses ja kandis nime "särts ja sära".
pöffi sisututvustus: Mitmed alaealiste tantsutrupid harjutavad osariigi meistrivõistlusteks selles libadokumentaal-tantsufilmis, mille arenedes rullub meie ees lahti uskumatu galerii veidrikke - ülearenenud sotsiaalse närviga tantsuõpetaja Mr. Jonathon (Ben Miller), tema põhikonkurent, "daamilikku kasvatust" propageeriv Miss Elizabeth (Jane Hall), neurootilised lapsevanemad ja lapsed ise, kes keset kogu tohuvabohu tihti üldse aru ei saa, mis toimub.
RAZZLE DAZZLE on tehtud nii tõetruult, et veidi vähem rafineeritud iroonianärviga võibki toimuvat mõneks ajaks uskuma jääda. Dokumentaalfilmi stiilis üles võetud sündmused varjavad reaalsuseillusiooni taga kümneid peeneid torkeid erinevate inimtüüpide ja inimlike valskuste pihta. Käime koos "võttegrupiga" kaasa kogu konarliku eelvoorude tee, et lõpuks finaalis näha, kas peale jääb Mr. Jonathoni hariduslik tantsuideoloogia või Miss Elizabethi ideaaltüdrukute eskadron.
Filmi tantsumaailm tundus režissöör Darren Ashtonile piisavalt kunstlik selleks, et proovida libadokumentaali formaati, sest "ei peagi reaalsusele ise väga palju juurde lisama". Kaamera matkib dokumentaalfilmidele omaseid tehnilisi vigu - nihkes kadreeringuid ja paigast ära fookust. Õnnestunult, sest Berliini filmifestivalil tulid mitmed inimesed temalt küsima, mis tegelastest pärast filmi edasi sai.
jälle lahelahelahe film. mingihetk nägin dokumentaali nendest USA minimissidest ja see tundus nii jabur ja see film oli midagi analoogset ehksiis minitantsuvõistlustest ja tekitas huvi. ma kirjutasin siia pika sisukokkuvõtte kaa aga siis pärast korjasin pöffi lehelt neid sisututvustusi ja kuna mu sisukokkuvõte oli põhimõtteliselt ümberjutustus pöffi lehelt siis pole nagu mõtet end kordama hakata onju. igastahes mulle väga meeldis see film. tantsu oli palju ja tants on ju lahe, lisaks need üledramatiseeritud tüüpilised tegelased ja kogu see keskpärase dokfilmi mulje, mis koguaeg kaasas käis ja see pidev huumor mis igaltpoolt läbi tungis. hea meelelahutus ja minuarust oli täiesti piisavalt kreisi tegelastekompott ühe meeldiva laupäeva jaoks.
järgmisena vaatasin kinomajas (vist?) dokfilmi "kindlused", mille avaminutitel kõrvalistunud daam süüdistas mind filmipiraatluses kui ma telefoniga mingit sõnumit kellelegi kirjutasin. päris halva tunde tekitas, kammoon, kas ma näen välja nagu mingi hull piraat? võinoh, okei, ärgem sellele vastakem, aga ise mingit filmi ma saali salvestama küll ei roni.
pöffi sisututvustus: Raske on ette kujutada võistlust, mille eesmärgiks on ehitada 10 meetri kõrgune inimpüramiid ning lasta surmahirmu trotsival 7-aastasel lapsel selle otsa lipp heisata. Just taolise, adrenaliinist pakatava traditsionaalse rahvakultuuri juurde kuuluva spordialaga tegelevad Kataloonia linnade erinevad kogukonnad.
Gereon Wetzeli kaasahaarav ning vaataja ühtmoodi tooli naelutav ning sealt adrenaliini tõttu välja hüppama panev dokumentaalfilm CASTELLS jälgib läbi aasta kahe omavahel rivaalitseva võistkonna "Colla Joves'e" ning "Colla Vella" mõõduvõtmist väikelinna Valls'i väljakutel. Mõlemad meeskonnad on oma õnnestumises kindlad ning erineva kõrgusega püramiidid kerkivad edukalt nii treeningsaalis ning ka võistlustel. Ent kui lähenemas on otsustav matš saab mõlema võistkonna peamiseks komistuskiviks tüdrukutirts, kes oma elu püramiidi otsa ronimisega kaalule panna ei taha. Kumb jääb peale, kas kogukond või tüdruk ning kumma päralt on võit?
CASTELLS annab ühtmoodi nauditavalt edasi nii inimpüramiidide kui kultuurinähtuse loomise fenomeni, ehitajate ja osalejate hulljulgust kui ka kataloonlaste paeluvat ning mängulist isiksust, mida rõhutab filmi rahvamuusikal põhinev heliriba. Intervjueeritavad armastavad ühtmoodi võrdselt oma spordiala ja kaamerat, mis paneb vaataja ennastunustavalt kaasa elama "Colla Joves'e" ja "Colla Vella" kaotustele ja võitudele.
pool filmi ajast ma tundsin end ülisolvatuna kõrvalistuja ütlemisest, veerand filmist tundsin end ülihäirituna kellegi poolt kinno kaasa võetud imiku nutulalinast ja teine veerand filmist mõtlesin et kuhu ma järgmise filmi ajaks oma auto viin. film oli iseenesest kataloonia piirkonna inimpüramiidide võistlusest. päris hirmutav asi tundus. ehitasid seal 3/8 ja 2/5 ja 5/9 jne. all oli alati suur pundar inimesi, kes moodustasid nö "esimese korruse" ja siis vastavalt kas kahe või kolme või misiganeskaupa (vt esimene nr) ehitati neid inimtorne vastav arv korruseid (vt teine nr) ja mingitel juhtudel oli selle inimtorni keskel veel ühe inimesega torn kus siis lihtsalt mingi rahvas seisis teineteise õlgadel ja üritas võimalikult kaua püsti püsida kui ümbritsev ja toetav inimtorn end vaikselt nende ümbert lahti harutas. muidugi enamasti ei püsind ja siis sai vaadata kuidas mingid inimesed lihtsalt kukkusid maha kuskilt hästi kõrgelt. mina ei tahaks küll sellise asjaga tegeleda ja ma loodan, et ükski mu tuttav ka kunagi mingit hullu ideed ei saa :)
PS! mingit lipuheiskamist ma seal küll ei näinud ja muusika mulle tegelt väga meeldis. lahedalt positiivne.
viimane laupäevane film oli kumus ja kandis nime "klooster: hr vig ja nunn".
pöffi sisututvustus: Vahel juhtub, et ühes filmis on olemas kõik, mis ühes filmis olema peab. Harvem juhtub see dokumentaalfilmidega, mis oma olemusega püüavad meile edasi anda päris asju, tundeid, värve ja lõhnu. Selles ülimalt südamlikus loos on kõik olemas: lugu, pinge, mitmekihilised karakterid, värvid, lõhnad, helid, raskused, nukrused, rõõmud ja helgused. Suurepärane peategelane, sümpaatne ja siiras, ent samuti vahel äge ja torisev vana mees härra Vig oma pika elukoorma, harjumuste ja värvikate mõtetega püüab ellu viia oma Suurt Ideed - ehitada enda vanasse lagunenud Hesbjergi mõisahoonesse üks päris klooster, päris nunnadega ja muude päris asjadega, mis ühes kloostris olema peavad. Ja kui ühel särtsakal mehel juba selline Suur Idee on, siis peab see ka teoks saama.
Selleks sõidab härra Vig isiklikult Moskvasse ja palub, et patriarhaat saadaks nunnad tema juurde kloostrit rajama. Temal on suur unistus, nunnad toovad reaalsuse… Ta saab endale vägeva kaaslase õde Ambrosija. Härra Vig ei ole ei allaandja ega niisama jätja, tema missioon luua midagi ajatut annab talle elujõu ja töötahte, kuni ilusa lõpuni…
Filmi siirus, mõned kaadrid, näiteks langev tolm vanas mõisahoones ja kergete helidega muusika on lihtsalt nii ilusad, et tahaks nutma puhkeda.
See on film, milles kellelgi pettuda on ilmselt pea võimatu.
oli taaskord dokumentaal hullust taani vanamehest, kes ostis kunagi 350K taani krooni eest mingi mõisa ja siis mingihetk otsustas et ilgelt on vaja sinna mõisa õigeusuklooster tekitada. nii talle siis saadetigi moskvast mõned nunnad ja nende tegemisi see film siis kajastaski. hr vig oli lahe vanamees, naljaka habeme ja ninafetišiga (ema ta ei armastanud, sest emal oli jube kole nina). venemaalt saadetud nö "peanunnaga" läks ta kohe raksu ja nii nad siis turtusid seal üksteise peale kuni jaksu oli. kõige naljakam koht filmis oli kui see režisöör (naine) midagi talle rääkis, ja siis vig vastas et kurat küll, teil naistel on koguaeg mingit probleemid. kaameratagant tuli hääl et kuuuuule, ei ole ju! ja siis vig ütles et jaaah, muidugi ei ole, teil on ju need... "tunded" või asjad. huumor. kuna keegi niikuinii seda filmi kunagi ei näe, siis ma võin samahästi öelda, et hr vig suri filmi lõpus ära. kuigi mul polnud temaga erilist sümpaatiat tekkinud, siis kui tema lahkumistseremooniat näidati, siis kiskus küll pisara lahti. kuigi ma kõvasti selle vastu võidelda üritasin.. sisukirjeldus kirjeldab seda filmi paremini kui ma ise oskan niiet lugege parem see veelkord läbi :P
pühapäevaöösel sai ergoga kokku lepitud et läheb tsekib ka mingi filmi ära. kuna negatiivse mõtlemise kunsti viimase seansi magasime konkreetselt maha (st mina magasin, ergo koristas kodus), siis valisin pöffi lõpetamiseks juba esialgses kavas olnud hispaania filmi "osaleja".
pöffi sisututvustus: Majandusõppejõud Martin Circo Martin (Leonardo Sbaraglia) on täiesti tavaline nooremapoolne ja keskpärase tööga mees. Ta osales just telemängus, kus ta võitis suurima auhinna teleajaloos: igasuguseid asju 500 miljoni peseeta (enam kui kolme miljoni euro) väärtuses. Õnn on aga täis õnnetust, sest õige pea avastab Martin, et jõukas olla on päris kulukas ja et ta on tõmmatud kahtlastesse ning segastesse majandusskeemidesse.
Hispaania meelelahutuskino tulevikulootuse Rodrigo Cortési põnevik OSALEJA on ilmselt kiireim film PÖFFi ajaloos. Ilma naljata! See film on nõnda tempokas, et näiteks Karlovy Vary filmifestival hoiatas Cortés seansside eel vaatajaid, et nad oma toolist ilmtingimata kinni hoiaksid, muidu nad lihtsalt kukuvad suure hooga nendelt maha. Musta huumoriga vürtsitatud põnevusfilm on omamoodi modernse tarbijaühiskonna satiir, mille trumbiks on tugevad tehnilised ja visuaalsed lahendused.
see oli üks keeruline teos. esimene asi, mis ergo mulle peale filmi lõppu ütles oli, et tema ei võta nüüd kunagi laenu või vähemalt üritab seda järgmised väga kaua aega vältida. huumor muidugi selles, et 2 tundi varem oli hoolikalt kristiinesse korterit nillinud :P minujaoks tegi filmi eriti raskeks see, et unustasin prillid autosse ja inglisekeelsed subtiitrid olid küll loetavad, aga enamasti valgel taustal ja tulid ja kadusid totaalse müstifikatsioonkiirusega :D eestikeelsed olid imepisikesed ja seega minujaoks sama kasulikud kui morsekood kurtidele. film käis nagu ameerika mägi muidu, tempo üles-tempo alla, raha tuli-raha läks, inimesed tulid-inimesed läksid, asjad tulid-asjad läksid, lõpuks läks peategelane hulluks ja kõik said surma :D okei mitte kõik, peategelane küll. põhimõtteliselt point oli siis selles, et tüüp võitis topult asju mingis telemängus, ja et neid asju üleval pidada ja riigile vajalikke makse maksta siis pidi ta ropult mingeid laene võtma ja lõpuks oligi põhimõtteliselt panga lükata-tõmmata. ise läheks ka lolliks ju :) muidu lemmiktegelane filmist oli üks vanatädike, kes töötas teleka mõjul. lülitasid teleka välja, jäi magama, lülitasid sisse, tegi silmad lahti. heheh.
vot selline oligi mu selleaastane filmielamuste kogum. kes läbi lugesid, palju õnne, saite kindlasti ropult kasulikku informatsiooni. kes läbi ei lugend, palju õnne, nägite lihtsalt et ma eriti palju kirjutasin. millalgi lähiajal teen ühe väikese sissekande vahepealsetest mitte-PÖFF-tegemistest kah, õnneks on neidki olnud. aga nüüd lähen viskan paar CMRi laopoistele hambusse ja lähen jätkan kodus eileöist missiooni "tuba korda 2007".
Postitage kommentaar
<< tagasi