.
reede, Veebruar 22 ma <3 eestit

mu kallis kodumaa saab kohevarsti 90 aastaseks. ekspressist lugesin, et see pole mingi raugaiga, vaid kuna üks riigi-aasta on viis inimese-aastat, siis on ta meil alles nooruk, paras nolk noh, koerusi täis aga juba veidi õnneks elu näind ja teismeiga hakkab tasapisi seljataha jääma :) igastahes, kuna ma tema päris sünnipäeval vist ei ole väga arvuti läheduses ja hetkel on siuke kirjutamisehoog peal, siis mõtlesin et kirjutaks veidi selle riigiga, kus olen sündinud, kasvanud ja suurema osa oma elupäevadest veetnud, seotud mõtetest. võisiis õigem oleks, et mõtteist. sest neid oli poolteist ja nats veel.

niisiis, nats aega tagasi pesin vannitoas hambaid ja mõtlesin, et ikka super lahedalt kaasaegses riigis elan. kui tahad tulu deklareerida või telekat osta või sõbrale raha laenata või või lennupiletit broneerida või lotot mängida või maitea, midaiganes. sõida mingisse suvalise statoili, löö läpakas lahti ja terve internett rullub lahti su ees. koolis käiakse ja valitsus valitakse läbi interneti! keegi ei tea, millal pangad lahti on, sestet kõik eluks vajalikud pangatoimingud saab ära teha oma koduse arvuti taga. eesti on tore riik, sest ma ei tea ühtegi inimest, kellel ei oleks arvutit või ligipääsu internetile. vahepeal teadsin ühte tüdrukut, kellel polnud mobiiltelefoni, aga see probleem on nüüd ka juba ammune minevik. ma täiesti palavalt armastan tõsiasja, et ei pea end halliks mõtlema, kuipalju ühest kohast teise liikumiseks aega kulub, sest on olemas maagiline kodulinna veebilehekülg, mis kõik minueest valmis planeerib ja arvutab ja mulle jääb ainult lisada sinna juurde liivikoefitsent, sest mul lihtsalt ei lähe kunagi nii, nagu planeeritud. tiigrihüpperiik, nii armas!

ma armastan oma kodumaad ja oma kodulinna. mis siis, et hing ihkab veidikeseks kuhugi kaugemale, puhkama sellest rutiinist, asjade üle järgi mõtlema, prioriteete paika panema. aga ma tean, et ma tulen tagasi. sest see on minu kodu ja siin ma tunnen end hästi ja turvaliselt. jah, iga nädal on politseikroonika ja raporti saated küll, aga ometi julgen ma hämaras vanalinnas jalutada ja mitte hoida käekotti kahekümne küünega rinna vastas vaid hoida seda käeotsas ja jalutades mõelda omi mõtteid. okei, koguaeg see päris nii ka ei ole, aga vahest on, ja seda meeldivam on seda tõdeda.

muidugi ei saa ju üle ega ümber, et eestist on nii palju imeilusaid laule kirjutatud. eriti mina, kui üks korralik muusikainimene eksole. just mõtlesin siin; need sõnad, need viisid, see meeleolu. "sind surmani", "põhjamaa", "ärkamise aeg", "kodulaul", "mu isamaa, mu õnn ja rõõm"....... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, õnneks neid eestimaa-armastajaid-laulukirjutajaid on ikka omajagu olnud. tuleb tõdeda, et kui homme oleks laulupidu, siis ma vist nutaks kohe lahinal. selline kirjeldamatu riigiarmastus tärkas praegu. mu isamaa ja mu emakeel.

kui päeval tööl puhketoas ekspressi tavainimeste õnnitlussõnumeid riigile lugesin, siis tuli pea-aegu et pisar silma. nii lihtsad, armsad siirad. no on ju puhas rõõm elada riigis, kus elavad nii ilusad, toredad ja head inimesed.

siuke hoog siis oli praegu jah. eks homme (ja ka edaspidi, tulevikus) loen ja imestan millised hood peal käivad. aga nüüd panen silmad kinni ja loodan et peavalu läheb ära ja uni tuleb kiirelt, sest juba õhtul, peale kindlasti pingelist tööpäeva, sõidan saarele linnaelust puhkama. isegi voolavat vett ei lubatud seal, läheb põnevaks :)


.
hiljuti kirjutatud.
plahvatusohtlik e kastusjuhend
sõltlane ja pisiasjad
reede
söberitepäev
W06
naljakad isad
iseenda ülemus
roosikrants ja reaal
esmaspäev
walk away