läksime õega tülli taaskord. mingi täiesti mõttetu asja pärast aga noh, mis parata. ma endiselt süüdistan iseloomude sobimatust. mõnedel inimestel ei olegi määratud koos harmoonias eksisteerida. ja seetõttu ei kavatse ma kunagi hakata pesa punuma mingiste tiigerlõvidega. õnneks seetõttu mu meestevalik maailmas eriti ei kahane, välistada tuleb ainult 1986 ja 1974 ja igaksjuhuks ka 1998 ja 1962 aastate lõvitähtkuju vastassoo esindajad. koogitükk ju.
emaga läksime ka nats kriipima ükspäev. jälle mingi mõttetu asja pärast. tegelt oli mõlemal juhtumil kaks ühist nimetajat. mina ja ajahetk, kui ma tahan, et keegi mind ei torgiks. õe juhtumi puhul ma olin kõvaketta ära pannud ja arvuti ka peaaegu kinni ja pesin hambaid kindla plaaniga kohe vupsti voodi tekiall olla (nagu näha, olukord oli niivõrd kirgiküttev, et pole siiamaani sinnani jõudnud). ja siis tema tuleb vannituppa nuiama et ma talle heroes'i uusi osi annaks kõvakettalt. peale õige mitmekordset, väga sunnitud rahulikku selgitamist et sorri, ei, ma täna ei viitsi, kõvaketta panin juba ära ning nüüd ma pesen hambad ära ja lähen tuttu, seisis ta endiselt seal ja tahtis väga neid osi saada. arumaisaa, alles sai nädalaega järgmist osa oodata ja nüüd hakkab igalpool verd kohe voolama kui KOHE uusi tagavaraks võtta pole. aga ma ju tean teda. kui ta midagi ei saa, ja sellel mittesaamisel pole mingit põhjust a la kõik maailma hülgepojad surevad momentaalselt ära, siis 5sekundit hiljem olen MINA halb õde, mina teda kunagi ei aita, mina mitte midagi ei taha jagada, mina olen lapsik, loll, jäärapäine ja maiteamidakõikeveel. lõpuks andis alla ja läks oma tuppa. või nii ma arvasin. sest õigemini mindi MINU tuppa, et minu voodi ette maha istuda ja kui ma hambad lõpuks ära saan pestud ja oma tuppa jõuan, siis edasi nuiata. ma endiselt ei viitsind ja tolleks hetkeks olin juba kergelt öeldes väga ärritatud ja seega ma ütleks et targem annab järele ning ta sai oma osad. ja minu närvid ka. õhhh, olgu õnnelik.
ema juhtumi puhul ma lebotasin toas jälle, surfisin netis ja MSNisin ja valmistusin kuhugi minema. põhimõtteliselt the usual. kõigepealt pidi ta demonstratiivselt mu toa nurka koristama. sest muu tuba on suht käekotte täis. no pole olnud koristamisehoogu ja vaba põrandapinda on kahetsusväärselt palju, mis parata:) siis tuli uuris et mis ma teen. no krt, mis küsimus see siuke on. omi asju teen! kulutan vaba aega! ja sisi tuli et kuuuuuule, teeme sul selle deklaratsiooni ära? nats häiriv oli et mu mulli sisse niimoodi roniti a no okei, teeme. nojah, siis mu safaribrauser ei tahtnud tulu deklareerida. mõtlesin et okei, fain, whatever. proovisin veel. ikka ei tahtnud. no mida on, urrrr. ema kõrvalt veel õpetas et vajuta siia ja täida seda. no ma saan ise ka hakkama ju! võtsime siis tulirebase appi, tema tahtis veidi rohkem tulu deklareerida. ehksiis deklareerisime seal toredasti ja siis viimases aknas, ERROR. ei deklareeri. et mingi kood kuskil on sisestamata. misasjaaaa? urrr-rrrrr! tagasi nupp ei funkanud, sain juba nats kurjaks. pidin otsast peale tegema. jälle lõpus error. urr. no siis ma lõpuks käratasin et ei huvitagi see krdi tuludeklaratsioon mind, mul kiire juba, sest meenus see kokkulepitud minek. ja kuna ema oli ikkagi sõna otses mõttes väga lähedal seisev isik siis ta vist ka ehmatas ja sai nats kurjaks mu ägedushetke peale ja nii krõbistasime seal kahekesi kiirelt paar sõna. ja siis tuhisesime eri kohtadesse jahtuma. mis, nagu ikka, läks kärmelt.
aga pikk jutt lühidaks - mind ei tasu torkida, kui ma olen vaikselt omaette, ja siuke nägu peas, et ma ei taha et mind torgitakse või suletud ukse taga. aga kui sellistel juhtudel torkida, siis pigem väga delikaatselt ja kindlasti omal vastutusel. lisaks arvestage igaks juhuks tõsiasjaga et midagi kuskil võib kuhugi lennata. kui mitte reaalselt, siis mul mõtteis küll. reaalselt on vist ainult korra juhtunud, eelmises töökohas:D a õnneks mul on nüüd uus ilus mobiil ja teda ma lennukooli saata ei kavatse.
aga ma töötan selle kallal. risto suutis paari aastaga oma stoliselt rahuliku olekuga mu tulesädemlikust isiksusest suurema, selle tulisema, osa ära kustutada ja praegu eks ma üritan endast parima anda et ülejäänud ka võimalikult tasaseks muudetud saaks. sest vihastamine on ikka üks mõttetu asi tuleb tõdeda. mul on veel pikk tee minna aga õpin kuni elan ja arenen kuni õpin niiet kõik ok :)
emaga läksime ka nats kriipima ükspäev. jälle mingi mõttetu asja pärast. tegelt oli mõlemal juhtumil kaks ühist nimetajat. mina ja ajahetk, kui ma tahan, et keegi mind ei torgiks. õe juhtumi puhul ma olin kõvaketta ära pannud ja arvuti ka peaaegu kinni ja pesin hambaid kindla plaaniga kohe vupsti voodi tekiall olla (nagu näha, olukord oli niivõrd kirgiküttev, et pole siiamaani sinnani jõudnud). ja siis tema tuleb vannituppa nuiama et ma talle heroes'i uusi osi annaks kõvakettalt. peale õige mitmekordset, väga sunnitud rahulikku selgitamist et sorri, ei, ma täna ei viitsi, kõvaketta panin juba ära ning nüüd ma pesen hambad ära ja lähen tuttu, seisis ta endiselt seal ja tahtis väga neid osi saada. arumaisaa, alles sai nädalaega järgmist osa oodata ja nüüd hakkab igalpool verd kohe voolama kui KOHE uusi tagavaraks võtta pole. aga ma ju tean teda. kui ta midagi ei saa, ja sellel mittesaamisel pole mingit põhjust a la kõik maailma hülgepojad surevad momentaalselt ära, siis 5sekundit hiljem olen MINA halb õde, mina teda kunagi ei aita, mina mitte midagi ei taha jagada, mina olen lapsik, loll, jäärapäine ja maiteamidakõikeveel. lõpuks andis alla ja läks oma tuppa. või nii ma arvasin. sest õigemini mindi MINU tuppa, et minu voodi ette maha istuda ja kui ma hambad lõpuks ära saan pestud ja oma tuppa jõuan, siis edasi nuiata. ma endiselt ei viitsind ja tolleks hetkeks olin juba kergelt öeldes väga ärritatud ja seega ma ütleks et targem annab järele ning ta sai oma osad. ja minu närvid ka. õhhh, olgu õnnelik.
ema juhtumi puhul ma lebotasin toas jälle, surfisin netis ja MSNisin ja valmistusin kuhugi minema. põhimõtteliselt the usual. kõigepealt pidi ta demonstratiivselt mu toa nurka koristama. sest muu tuba on suht käekotte täis. no pole olnud koristamisehoogu ja vaba põrandapinda on kahetsusväärselt palju, mis parata:) siis tuli uuris et mis ma teen. no krt, mis küsimus see siuke on. omi asju teen! kulutan vaba aega! ja sisi tuli et kuuuuuule, teeme sul selle deklaratsiooni ära? nats häiriv oli et mu mulli sisse niimoodi roniti a no okei, teeme. nojah, siis mu safaribrauser ei tahtnud tulu deklareerida. mõtlesin et okei, fain, whatever. proovisin veel. ikka ei tahtnud. no mida on, urrrr. ema kõrvalt veel õpetas et vajuta siia ja täida seda. no ma saan ise ka hakkama ju! võtsime siis tulirebase appi, tema tahtis veidi rohkem tulu deklareerida. ehksiis deklareerisime seal toredasti ja siis viimases aknas, ERROR. ei deklareeri. et mingi kood kuskil on sisestamata. misasjaaaa? urrr-rrrrr! tagasi nupp ei funkanud, sain juba nats kurjaks. pidin otsast peale tegema. jälle lõpus error. urr. no siis ma lõpuks käratasin et ei huvitagi see krdi tuludeklaratsioon mind, mul kiire juba, sest meenus see kokkulepitud minek. ja kuna ema oli ikkagi sõna otses mõttes väga lähedal seisev isik siis ta vist ka ehmatas ja sai nats kurjaks mu ägedushetke peale ja nii krõbistasime seal kahekesi kiirelt paar sõna. ja siis tuhisesime eri kohtadesse jahtuma. mis, nagu ikka, läks kärmelt.
aga pikk jutt lühidaks - mind ei tasu torkida, kui ma olen vaikselt omaette, ja siuke nägu peas, et ma ei taha et mind torgitakse või suletud ukse taga. aga kui sellistel juhtudel torkida, siis pigem väga delikaatselt ja kindlasti omal vastutusel. lisaks arvestage igaks juhuks tõsiasjaga et midagi kuskil võib kuhugi lennata. kui mitte reaalselt, siis mul mõtteis küll. reaalselt on vist ainult korra juhtunud, eelmises töökohas:D a õnneks mul on nüüd uus ilus mobiil ja teda ma lennukooli saata ei kavatse.
aga ma töötan selle kallal. risto suutis paari aastaga oma stoliselt rahuliku olekuga mu tulesädemlikust isiksusest suurema, selle tulisema, osa ära kustutada ja praegu eks ma üritan endast parima anda et ülejäänud ka võimalikult tasaseks muudetud saaks. sest vihastamine on ikka üks mõttetu asi tuleb tõdeda. mul on veel pikk tee minna aga õpin kuni elan ja arenen kuni õpin niiet kõik ok :)
Postitage kommentaar
<< tagasi