esiteks tunnistaks ausalt üles, et jah, ma ei oska absoluutselt aega planeerida. kunagi ei ole osanud. ja nii ma siis praegu kõigun kahe äärmuse vahel. kas minna hulluks, juua ära kõik täna soetatud energiajoogid (5tk) ja vajadusel vudida öösel tammeka kõrvale waynes'i lisakohvisüsti järgi ja üritada midagi valmis kirjutada, mis tundub umbes 92% ulatuses võimatu sest õiget kirjutamistunnet ei ole ja täpselt ei tea ka millest kirjutama peaks. või minna homme kooli, kirjutada taaskord pool päeva Millestki ja hullult rahulikult, võtta taotlus dekanaadist välja ja see sügisepoole uuesti ära viia.

esimese variandi pluss oleks see, et võibolla oleks see mingil määral tehtav ja juunis saaks lõpuaktuse ja kleidi ja soengu ja lilli ja värki. miinus oleks see et ma suren tõenäoliselt ära umbes poole kirjutamise peal sest mingi ulmeline kevadväsimus on peal ja ma jään niigi pidevalt poole lause pealt magama. teise variandi pluss oleks see, et võibolla suudan niimoodi rahulikult tehes isegi sellise käki valmis kirjutada, millel mingine teaduslik väärtus oleks ja hindeks tuleks rohkem kui "kaks". ja kuna mul on siiski mingi vähemalt kolmandik (?) käkki juba valmis kirjutatud siis oleks nagu mingisugunegi mott olemas. et algus on ju olemas, mis see lõpp siis ära pole. et teeks seekord korraliku kirjutamiskalenderplaani ja bakataks nii, nagu päriselt peab eks. miinus oleks et siis ei saa lõpuaktust ja kleiti ja soengut ja lilli ja värki. ja olen sunnitud endas täiega pettuma sest ma ei saanud taaskord püstitatud eesmärkidega õigeaegselt hakkama. ja vanemad on pettunud sest pole aktusele lilli tuua ja vanavanematest ma üldse ei räägi. niiet pfft. ja tuleb tunnistada, et endiselt ei motiveeri üldse. kõrvalt näen et kõigil nagu valmib aga mina ei saa üldse vedama oma loominguga.

masendav ja muserdav, nutt tuleb kurku...