mulle meeldib, et mõnikord on kõige mõnusamad päevad need, mille hommikul ei oskagi nagu mitte midagi oodata. näiteks täna. hommikul tegin tuuliga väikese jooksu, tööle hilinesin tundaega sest oli vaja sünnipäevameeldetuletusemeil kokku kirjutada. tööl sai kristina uue perekonna nime puhul kringlit ja kooki ja paar tundi hiljem juba minema põgeneda sest sisaski suurepärane kooriteos vajas proovitamist. proovitamine oli muidugi nats ebameeldiv sest pidi ettelaulma ja no tuli närv ja läksid sõnad veidi sassi ja no hõõruti terve proov seda ninaalla ja räägiti üht-teist reisi tühistamisest neile, kes isegi ladinakeelt ilusti välja ei taha hääldada. dirigent võib vahel ikka totaalne tropp olla, ausõna. poole proovi pealt tegin jälle tähtsat nägu ja põgenesin järvele, kus mind ootas minu sõber sinine kaherattaline kellega reedel tülli läksime. täna oli nii mul kui temal parem päev. välja ei suretanud ja õppisin tasa ja targu uuesti pöörama sest peale väikest õnnetustejada eelmises tunnis ei taha lenks eriti pööramiseks vajalikus koguses liikuda. tunni lõpuks tuli juba peaaegu (jälle :P) slaalom ja uberikud ning endiselt mittekastimahtuvad kaheksad. marvan et see koolipoolne 10 tundi on minujaoks küll ilmselgelt vähe :D aga igastahes... peale tundi sain kokku tannu ja kerli ja kristoga ja tegime väikese piljarditurniiri. minu ja kristo tiim seekord võitis 3:1 :) turniir oleks vast pikem ka olnud a pambasse kogunes pool eestis resideeruvatest venelastest ühte teatud jalkamängu vaatama ja kuna kristo oli hispaania poolt siis pidasime targemaks lahkuda. ja läksime hoopis piritale hakuna matatat vaatama. ehksiis taaskord päikeseloojang ja liivi on mingi veeliikuriga lahe peal - minu esimene kogemus kaatriga. nats pritsis (aga katus oli peal), nats raputas (aga iste oli pehme), nats sõitis isegi 90km/h aga igastahes tore oli. jube tore. ja seltskond oli ka tasemel. nüüd aga juba ongi öö käes. hommehommikul jälle jooksma ja siis asun asjalikuks. jätan oma viimased rahanatukesed erinevatesse toidupoodidesse ja lähen lõppude lõpuks vihterpallu tähistama tõsiasja, et juba kahekümneneljas ring jookseb. ma väga loodan et tuleb okei pidu aga samas nats kardan et äkki... ah ei, loodame parimat. lemmikud on igastahes lubanud kohale vedada end ja ega palju rohkem vaja ju polegi.