1) ma ei viitsi enam oma tööd teha. ma isegi ei mäleta millal ma viimati kaudselt õigel ajal tööle jõudsin ja millal ma viimati tundsin et olen tööalaselt midagi korda saatnud ja muidu tubli. suurem osa tööajast olen puhketoas, jämmin niisama kuskil ringi, lõõbin kolleegidega ja kaklen (verbaalselt) ühe jobuga. mõnikord kirjan arveid või prindin paar CMRi. aga ma ei viitsi endale lisatööd või ülesandeid küsida ega uut tööd otsida sest praegune olukord on jaburalt mugav ja pealegi majanduslangus ei soosi töökohavahetust. lisaks veel pisiasjad et ma ei oska end uude ja paremasse kohta maha müüa.
2) mu audi ei taha enam minuoma olla. seda näitab viimase poole aasta jooksul juhtunud jamade loetelu. peale seda, kui ta revalis hoolduses käis on tal vahetatud terve ringitäis pidureid, mittekäivitumisega seoses tehtud nädalaega diagnostikaid ja lõpuks tellitud saksamaalt uus ning otseloomalikult roppkallis kellablokk, katki läinud ja ära parandatud ja nüüd vist jälle katki läinud aknapesuvedelikuvoolik (TÕELISELT ebavajalik viga eesti detsoobrikuus kus ainult sajab ja ilma töötavate kojameeste ning aknapesuvedelikuta linnapeale sõitma minek = surm), ta on olnud pool nädalat meetrise lumekihi all lukutaga, ta viskab igal hommikul oma vahetamata aku pärast kulli ja kirja et kas minna käima või mitte ning nüüd siis veel see tänahommikune jämm ehksiis ....
3) tänahommikul äratas mind ema kõne kes peaaegu karjus mulle kuidas politsei helistas ja mu autokene on täiesti ära mõlgitud ja MIS MÕTTES ma üldse pargin sellistes kohtades ja mis mul mõttes on ja kuidas jne jne jne. ikka pisaraid ja itaalia perekonda kohe reedehommikusse. pooltundi hiljem selgus et keegi tore inimene on öösel/hommikul teinud erakordselt hoogsa hit&run'i, mille tulemusena mu autokenese esitiib on mõlkis ja kriibitud, värvi natsa maas kapotilt ja kraapsud esistangel, tuli tükkideks pärnumnt ääres ning kõik tuld autoküljes hoidvad kinnitused puruks. seega suurepärane audiloom on nüüd silver ükssilm. muidu oleks okei aga pime on ja suunanäitamisel oleks mul nagu närvihaige kellapomm istumise all. tänu suurepärasele õnnetusepõhjustajale, kes eelistas jääda anonüümseks, pean ma kogu selle jama muidugi ise kinni maksma. jah, just sellesama raha eest mida mul ei ole. pool päeva uurisin erinevaid remondikohti ja varuosafirmasid ja romulaid. et kust mida ja mis hinnaga saaks. selgus, et kõik harjumaa romulad on muidugi minu autosid täis. aint et miks need autod seal romulas on? no otseloomulikult seetõttu, et nad on sõitnud vastu posti, seina, teist autot vms. mitte eriti üllatavalt, kasutades selleks rünnakuks oma esimest otsa. seega tulede konsentratsioon läheneb lennates nullile nendes asutustes. fakk jee.
4) seoses punktiga 3 tahtsin ma täna rämedat möllu ja hullu läbu ja maiteamidakõikeveel aga miskipärast läksid kõik mu hullud mölluplaanid täiega vett vedama. võtsin sõber sauza ja tutvustasin ta sõprade sidrunimahla ja koolaga ning võtsin sõber haigeliisu ja tema läpaka ja vaatasime terve öö seepe ja lõppu ühe romantilise komöödia mis mu melanhooliaseemnele paar ämbritäit vett peale kallas. nüüd ma siin jämmin voodis oma melanhooliavõsaga koos. kolm sauzat hingeall aga kaine nagu väike pärdik ning halan täiesti korralikul peokellaajal suure teki all oma kaisulambale (mis on tegelt pigem padi) oma raskest ja mõttetust elust.
5) miskipärast ma arvasin et seekord on asjad natuke teistmoodi. aga otseloomulikult ma eksisin. always a bridesmaid, never a bride. aint et ma pole isegi pruutneitsi olnd ju, kui nüüd järgi mõelda. võiks nagu üle saada asjadest juba.
6) mu trenniarve tähtaeg on umbes homme. sellest, mitu korda ma novembris selle täiesti arvestatava kuutasu eest reaalselt trenni ka jõudsin, ei taha ma hetkel üldse mõelda. ma arvan see number on kuskil vahemikus null kuni üks. a ma pole päris kindel, võibolla hoopis miinusega.
ma väga loodan et kuidagi juhtub midagi väga maagilist ja homme on märgatavalt parem päev...
2) mu audi ei taha enam minuoma olla. seda näitab viimase poole aasta jooksul juhtunud jamade loetelu. peale seda, kui ta revalis hoolduses käis on tal vahetatud terve ringitäis pidureid, mittekäivitumisega seoses tehtud nädalaega diagnostikaid ja lõpuks tellitud saksamaalt uus ning otseloomalikult roppkallis kellablokk, katki läinud ja ära parandatud ja nüüd vist jälle katki läinud aknapesuvedelikuvoolik (TÕELISELT ebavajalik viga eesti detsoobrikuus kus ainult sajab ja ilma töötavate kojameeste ning aknapesuvedelikuta linnapeale sõitma minek = surm), ta on olnud pool nädalat meetrise lumekihi all lukutaga, ta viskab igal hommikul oma vahetamata aku pärast kulli ja kirja et kas minna käima või mitte ning nüüd siis veel see tänahommikune jämm ehksiis ....
3) tänahommikul äratas mind ema kõne kes peaaegu karjus mulle kuidas politsei helistas ja mu autokene on täiesti ära mõlgitud ja MIS MÕTTES ma üldse pargin sellistes kohtades ja mis mul mõttes on ja kuidas jne jne jne. ikka pisaraid ja itaalia perekonda kohe reedehommikusse. pooltundi hiljem selgus et keegi tore inimene on öösel/hommikul teinud erakordselt hoogsa hit&run'i, mille tulemusena mu autokenese esitiib on mõlkis ja kriibitud, värvi natsa maas kapotilt ja kraapsud esistangel, tuli tükkideks pärnumnt ääres ning kõik tuld autoküljes hoidvad kinnitused puruks. seega suurepärane audiloom on nüüd silver ükssilm. muidu oleks okei aga pime on ja suunanäitamisel oleks mul nagu närvihaige kellapomm istumise all. tänu suurepärasele õnnetusepõhjustajale, kes eelistas jääda anonüümseks, pean ma kogu selle jama muidugi ise kinni maksma. jah, just sellesama raha eest mida mul ei ole. pool päeva uurisin erinevaid remondikohti ja varuosafirmasid ja romulaid. et kust mida ja mis hinnaga saaks. selgus, et kõik harjumaa romulad on muidugi minu autosid täis. aint et miks need autod seal romulas on? no otseloomulikult seetõttu, et nad on sõitnud vastu posti, seina, teist autot vms. mitte eriti üllatavalt, kasutades selleks rünnakuks oma esimest otsa. seega tulede konsentratsioon läheneb lennates nullile nendes asutustes. fakk jee.
4) seoses punktiga 3 tahtsin ma täna rämedat möllu ja hullu läbu ja maiteamidakõikeveel aga miskipärast läksid kõik mu hullud mölluplaanid täiega vett vedama. võtsin sõber sauza ja tutvustasin ta sõprade sidrunimahla ja koolaga ning võtsin sõber haigeliisu ja tema läpaka ja vaatasime terve öö seepe ja lõppu ühe romantilise komöödia mis mu melanhooliaseemnele paar ämbritäit vett peale kallas. nüüd ma siin jämmin voodis oma melanhooliavõsaga koos. kolm sauzat hingeall aga kaine nagu väike pärdik ning halan täiesti korralikul peokellaajal suure teki all oma kaisulambale (mis on tegelt pigem padi) oma raskest ja mõttetust elust.
5) miskipärast ma arvasin et seekord on asjad natuke teistmoodi. aga otseloomulikult ma eksisin. always a bridesmaid, never a bride. aint et ma pole isegi pruutneitsi olnd ju, kui nüüd järgi mõelda. võiks nagu üle saada asjadest juba.
6) mu trenniarve tähtaeg on umbes homme. sellest, mitu korda ma novembris selle täiesti arvestatava kuutasu eest reaalselt trenni ka jõudsin, ei taha ma hetkel üldse mõelda. ma arvan see number on kuskil vahemikus null kuni üks. a ma pole päris kindel, võibolla hoopis miinusega.
ma väga loodan et kuidagi juhtub midagi väga maagilist ja homme on märgatavalt parem päev...
Postitage kommentaar
<< tagasi