ma sain eile õhtul endale sõbra. ta tuli kutsumata ja seadis end kiiresti õige koduselt sisse. tuli et jääda, vähemalt mõneks ajaks. mõnus, seepärast mulle niiväga meeldibki see sügise ja talve ristsugutishooaeg - sest tegemist on ohatiste kuldajastuga. ehksiis nädalaega vastiku maitsega valget rohtu ja ebamugavustunnet garanteeritud. on mida oodata, indeed.
täna on siis reedeõhtu. ja mul on umbes 3 tundi väga igav olnud. ei oska kellelegi helistada, sest tühjus MSNilistis reedab inimeste kiired ajad. ei viitsi proovima ka hakata, täna sai isegi telefoniarvele paras hulk sekundeid söögiks antud. rr teeb homme inglisekeeletesti ja ohverdas tänase õppimiseks. ma võiksin ka õppida aga selline tülpimus on peal, et üldse ei viitsi. kuigi tegemata asjade list on endiselt suht rammus ja millalgi peab ju need kõik ette võtma. aga ei taha, igavlen hoopis. igavus muidugi paisutab emotsiooni kaa, raske on olla, kurb kuidagi. viimasel ajal olen üldse meenutustes kinni tihti. olevik ei paku mulle midagi, tulevikku ma ei näe, aga seljataha jäänud nii mõnigi mõnus moment. tahaks olla lihtsalt kõiges veidi parem, veidi rohkem inimestele meeldida, veidi rohkem rõõmustada ja asju tehtud saada.
neljapäeval käisin lõunal ühest eesti tähtsas ehitises, mille nime ma siinkohal ei nimetaks. lõunaks teda pea-aegu ei saagi nimetada, oli teine rohkem nagu varajane õhtusöök, pärastlõunapoole. aga peaaegu-lõunal oli ka salakaval tagumine eesmärk, smuugeldada mu käekotist ühe toreda tüdruku sõbrannale hulgaliselt teatripileteid. plaan sai ka täide viidud, suht edukalt. aga lõunal pakuti kanapihvi ja ahjukartulit ja 5-kroonist rammusat kastmeportsu. ei jaksanud kõike ära süüa, pool jäi järele.
iga päev mõtlen nii paljudest asjadest, millest siia kirjutada, aga nii vähe püsivad arvutini jõudes kirjutamisväärsena. või üldse meeles. enamik kuidagi hajub ära kuhugi. istun siin ja imen sulepead põhimõtteliselt. kuigi sulepead, mida imeda, nagu eriti ei ole. tegelikult peaks hoopis fotoka üles otsima. huvitav, kuhu ta sai... viimati näitasin emale poes salaja pildistatud unistustesaapsusid ja siis ta äkki haihtus kuhugi. küsimus on aga... kuhu täpsemalt?
midagi nii kurba ei ole ma ammu näinud.
täna on siis reedeõhtu. ja mul on umbes 3 tundi väga igav olnud. ei oska kellelegi helistada, sest tühjus MSNilistis reedab inimeste kiired ajad. ei viitsi proovima ka hakata, täna sai isegi telefoniarvele paras hulk sekundeid söögiks antud. rr teeb homme inglisekeeletesti ja ohverdas tänase õppimiseks. ma võiksin ka õppida aga selline tülpimus on peal, et üldse ei viitsi. kuigi tegemata asjade list on endiselt suht rammus ja millalgi peab ju need kõik ette võtma. aga ei taha, igavlen hoopis. igavus muidugi paisutab emotsiooni kaa, raske on olla, kurb kuidagi. viimasel ajal olen üldse meenutustes kinni tihti. olevik ei paku mulle midagi, tulevikku ma ei näe, aga seljataha jäänud nii mõnigi mõnus moment. tahaks olla lihtsalt kõiges veidi parem, veidi rohkem inimestele meeldida, veidi rohkem rõõmustada ja asju tehtud saada.
neljapäeval käisin lõunal ühest eesti tähtsas ehitises, mille nime ma siinkohal ei nimetaks. lõunaks teda pea-aegu ei saagi nimetada, oli teine rohkem nagu varajane õhtusöök, pärastlõunapoole. aga peaaegu-lõunal oli ka salakaval tagumine eesmärk, smuugeldada mu käekotist ühe toreda tüdruku sõbrannale hulgaliselt teatripileteid. plaan sai ka täide viidud, suht edukalt. aga lõunal pakuti kanapihvi ja ahjukartulit ja 5-kroonist rammusat kastmeportsu. ei jaksanud kõike ära süüa, pool jäi järele.
iga päev mõtlen nii paljudest asjadest, millest siia kirjutada, aga nii vähe püsivad arvutini jõudes kirjutamisväärsena. või üldse meeles. enamik kuidagi hajub ära kuhugi. istun siin ja imen sulepead põhimõtteliselt. kuigi sulepead, mida imeda, nagu eriti ei ole. tegelikult peaks hoopis fotoka üles otsima. huvitav, kuhu ta sai... viimati näitasin emale poes salaja pildistatud unistustesaapsusid ja siis ta äkki haihtus kuhugi. küsimus on aga... kuhu täpsemalt?
midagi nii kurba ei ole ma ammu näinud.
Postitage kommentaar
<< tagasi