nokitsesin pool õhtut ja sain sellele elamisele siin päris okei lahenduse endaarust. pilt on isetehtud, prantsusmaa reisilt, ühe väikelinna lillepeenrast täpsemalt. natuke võtsin privaatsust tagasi, kaotasin lingid-pildid, aga muidu kõik nagu ikka. bloggeril suutsin veidi kopsu üle maksa ajada niiet ma ei oska üldse öelda, millal antud postitus ja kodu uus väljanägemine üldse netiavarusi näevad. ehk siis kui mootor jälle oma juhtmed sõlmest lahti suudab harutada :)
aga kuna stuudioüks ja mu salaarmastus dancehall algajatele kolis mu kooli (ja proovi) aegadele, siis jäi see mitmekuune tee pooleli. novembrit alustasin juba uues kohas. olen praeguseks kaks korda stiletto dance-lounges hüplemas käinud ja ei saa öelda, et ei meeldiks. kuigi parkimistingimused on kergelt öeldes sitad ning trenni soenduseks tuleb neljandale korrusele traavida, on lounge ise mõnus ja hubane. treeningsaal pole just hiiglaslik aga treeneritel siiski mikrivärgid ümber pea, et ikka kõik kuuleksid. mina, muidugi, ei mõista seda mikrijuttu ja teiseks trenniks ronisin esiritta et pigem treeneri huultelt lugeda. niisiis esimene trenn oli tants meets india, huvitav, aga tagareast ei ampsand nagu päris läbi kõigest, teine trenn oli liikumine-liikumine-liikumine ja lõppu hevihaardkoor venitusjõutrenni. teine meeldis rohkem, sest nägin täpsemalt, mida treener tegi ja enda tegemisi sain ka õige mugavalt peeglist jälgida, sest kedagi polnd ees. aga trenne on seal õige mitu, mille vahel valida, niiet on veel ruumi testida ja katsetada.
mingi nädal või paar tegin oma elu esimese kasiinokülastuse. kuidagi väga juhuslikult tuli see. aga ei võitnud, ei kaotanud, tegelikult isegi ei mänginud. sain aint dokumenti näidata ja siis läksime soojast õue tagasi. tuulevarjuks kõlbab küll :D
ahjaa, leidsin paar nädalat tagasi kristiinest oma ükssarviku. tegelikult isegi kaks. minu väikesed ükssarvikud. nii ilusad, haruldased, meeldejäävad, tumelillat värvi ja põneva mustriga. aga ükssarvikuteks muutuvad need pisikesest seetõttu, et nad on ülenii seemisnahast, sisemine tald vajab harjumist ja kallid teised. aga kurjam... nad on ikka niiiii ilusad.
aga kuna stuudioüks ja mu salaarmastus dancehall algajatele kolis mu kooli (ja proovi) aegadele, siis jäi see mitmekuune tee pooleli. novembrit alustasin juba uues kohas. olen praeguseks kaks korda stiletto dance-lounges hüplemas käinud ja ei saa öelda, et ei meeldiks. kuigi parkimistingimused on kergelt öeldes sitad ning trenni soenduseks tuleb neljandale korrusele traavida, on lounge ise mõnus ja hubane. treeningsaal pole just hiiglaslik aga treeneritel siiski mikrivärgid ümber pea, et ikka kõik kuuleksid. mina, muidugi, ei mõista seda mikrijuttu ja teiseks trenniks ronisin esiritta et pigem treeneri huultelt lugeda. niisiis esimene trenn oli tants meets india, huvitav, aga tagareast ei ampsand nagu päris läbi kõigest, teine trenn oli liikumine-liikumine-liikumine ja lõppu hevihaardkoor venitusjõutrenni. teine meeldis rohkem, sest nägin täpsemalt, mida treener tegi ja enda tegemisi sain ka õige mugavalt peeglist jälgida, sest kedagi polnd ees. aga trenne on seal õige mitu, mille vahel valida, niiet on veel ruumi testida ja katsetada.
mingi nädal või paar tegin oma elu esimese kasiinokülastuse. kuidagi väga juhuslikult tuli see. aga ei võitnud, ei kaotanud, tegelikult isegi ei mänginud. sain aint dokumenti näidata ja siis läksime soojast õue tagasi. tuulevarjuks kõlbab küll :D
ahjaa, leidsin paar nädalat tagasi kristiinest oma ükssarviku. tegelikult isegi kaks. minu väikesed ükssarvikud. nii ilusad, haruldased, meeldejäävad, tumelillat värvi ja põneva mustriga. aga ükssarvikuteks muutuvad need pisikesest seetõttu, et nad on ülenii seemisnahast, sisemine tald vajab harjumist ja kallid teised. aga kurjam... nad on ikka niiiii ilusad.
Postitage kommentaar
<< tagasi