homme on ekspluatatsioonimaterjalides kontrolltöö. sellise pika keerulise nimega õppeaine taga peitub tegelikult kütuseõpetus. konspektis olen leheküljel 37, kokku on materjali veidi üle 200 lehekülje (kole sõnakordus, sorry). tõsiasjad, et mulle ei meeldi üldse keemia ega konspektidega töötamine, on muidugi eriti õppimistsoodustavad. edasitöötamist vältides olen see-eest kõik lemmikute alla leibeldatud eesti blogid läbi lugenud, bloggeriprofiili uuendanud, eileõhtused krõpsud ära söönud, ostetud trendi veidi lehitsenud... tõin päeval kristiinest koju kaks pudelit starterit aga silm vajub ikkagi jube järjekindlalt kinni. üldse pole isu end harida täna noh, kuramus.
täna hakkasin mõtlema, et milline ma võiks välja näha, kui ma oleks, nagu õeraaski, kunagi ammusel ajal endale breketid lasknud panna. ma isegi ei mäleta, millal see meiepere breketiteteema aktuaalne olla võis, õel olid igastahes hästi lühikesed juuksed ja lühijuuste aeg oli meil vist umbes siis, kui mina neljandas ja tema kolmandas klassis olime. järelikult mingi 11 aastat tagasi? või midagi sinnakanti. iseenesest ei oleks mul see saavutaud ilus naeratus tõenäoliselt just eriti kaua püsinud, sest mingid nõmeprobleemsed tarkusehambad pressivad küljepealt täiega rida kokku :( kihvik, nagu praegu, oleksin vist niikuinii. ma tean, et millalgi tuleb nende tagumiste tarkadega midagi ette võtta, aga ei taha selle peale veel mõelda (hmmm, natuke sama suhtumine nagu õppimisegagi :D) sest otsest piina nad mulle ei põhjusta. tegelt tahaks ma jubedalt ilusat naeratust. väikesena oli suur kikuvahe, täna on lihtsalt kõik kikud omapidi puseriti, ei ole kunagi eriline suuresuuga naerataja olnd. isegi siis, kui ma praegu peaksin suutma oma tahte ja jõu ja rahad kuidagi kokku koguda, siis oleks ilusa naeratuse saamine tõeliselt pikaajaline piin ja põrgu. vähemalt 6 hammast tuleks tõenäoliselt ellimineerida ja mingi paar aastat breketitega eputada (muidugi nii üleval kui all).... uhh, jube mõeldagi. pigem jään ainult unistajaks.
risto teatas täna et ta ostab endale 700 kroonise motorola ja homme hakkab lõpuks kevad. no palju õnne :D
täna hakkasin mõtlema, et milline ma võiks välja näha, kui ma oleks, nagu õeraaski, kunagi ammusel ajal endale breketid lasknud panna. ma isegi ei mäleta, millal see meiepere breketiteteema aktuaalne olla võis, õel olid igastahes hästi lühikesed juuksed ja lühijuuste aeg oli meil vist umbes siis, kui mina neljandas ja tema kolmandas klassis olime. järelikult mingi 11 aastat tagasi? või midagi sinnakanti. iseenesest ei oleks mul see saavutaud ilus naeratus tõenäoliselt just eriti kaua püsinud, sest mingid nõmeprobleemsed tarkusehambad pressivad küljepealt täiega rida kokku :( kihvik, nagu praegu, oleksin vist niikuinii. ma tean, et millalgi tuleb nende tagumiste tarkadega midagi ette võtta, aga ei taha selle peale veel mõelda (hmmm, natuke sama suhtumine nagu õppimisegagi :D) sest otsest piina nad mulle ei põhjusta. tegelt tahaks ma jubedalt ilusat naeratust. väikesena oli suur kikuvahe, täna on lihtsalt kõik kikud omapidi puseriti, ei ole kunagi eriline suuresuuga naerataja olnd. isegi siis, kui ma praegu peaksin suutma oma tahte ja jõu ja rahad kuidagi kokku koguda, siis oleks ilusa naeratuse saamine tõeliselt pikaajaline piin ja põrgu. vähemalt 6 hammast tuleks tõenäoliselt ellimineerida ja mingi paar aastat breketitega eputada (muidugi nii üleval kui all).... uhh, jube mõeldagi. pigem jään ainult unistajaks.
risto teatas täna et ta ostab endale 700 kroonise motorola ja homme hakkab lõpuks kevad. no palju õnne :D
jaa, ma ka üldse ei taha mõelda selle peale, et tarkusekikud on vaja välja tõmmata :S arst "lohutas", et väljatõmbamine ise pole midagi, aga pärast on paras põrgu. jeei.
Postitage kommentaar
<< tagasi