kuhu kadus see eesti ja see tallinn, mida ma väikesest peale nii palavalt olen armastanud? need rahulikud ja ilusad öised tänavad, kaunid linnavaated ja kuigi kinnised, siis sellegipoolest toredad ja heasüdamlikud eestlased? see mis praegu toimub, ei saa olla siin ju?! see on mingi muu riik ja mingid teised inimesed. nimelt kuulan kõvasti muusikat ja ei vaata telekat (kust muud enam ei tulegi peale rahvarahutuste videomaterjaliu nagu?!) ja kesklinna ei aja mind kaa keegi, sest siis võib tunduda, et kõik ongi nii reaalne ja päris, nagu telekast tundub. praegu, kui silmanurgast näen, siis ignoreerin tuttavlikke majavaateid taustal või armsaks saanud tänavanimesid ja mõtlen muid mõtteid. mul on kahju oma vanematest ja marthast, kes keset seda õuduste ala tööl peavad käima ja anettest, kelle koduaken oli varem ilusa vaatega toompeale, nüüd siis pakub hoopis vapustavat võimalust kogeda lähedalt rahvarahutusi. elisa ja jana ja jaani kodud roosikutsu tänaval pole ka sugugi kaugel epitsentrist, öised unenäod värskendavate pudelilennuhäältega, oi toredust. omast kodust kõigest paarisaja meetri kaugusel pandi r-kiosk põlema ja hävitati bussiootepaviljonid. hirmus hakkas. küll need idioot-huligaanid pärast kahetsevad kui külma ja tuule käes peavad busse ootama :( öösel jäin magama helikopteri uinutava puterdamise taustal. ilus oli see eesti, mida armastasin...