ma isegi ei oska kirjeldada, mida ma täna tunnen. võtsin nädalavahetusel raske südamega vastu otsuse see aasta mitte kooli lõpetada. minu lohetamine on viinud asjad nii kaugele, et lõputöö teema deklareerimistähtaeg on esmaspäeval, ja mul ei ole isegi veel kindlat ideed, millest kirjutada. poolkindel idee on, aga selleks peaksin kontakteeruma paari ettevõttega ning uurima nende valmisolekut ühte vaest tudengit aidata. mis saab olema... huvitav igastahes. noh vähemalt mõte on olemas. ja tänu nädalavahetuse otsusele on rohkem kui 4 kuud aega seda teostada, juhuu.

kuigi mitte-lõpetamise-idee oli juba peas küpsenud, oli endiselt olemas võimalus, et rootsikool mind siiski oma õpilaste hulka tahab. mida, üllatus-üllatus, siiski ei juhtunud. läksin eile oma account'i lehele kontrollima ja seal see oligi, eitav vastus. kuigi ma olin seda juba oodanud, tegi see ikka maru kurvaks. tegi kurvaks, sest ma ei olnud nende jaoks piisavalt hea. veel rohkem tegi kurvaks, kui sain täna eestipoolselt kordinaatorilt kirja, kust võisin lugeda, et mina ja mari olimegi ainukesed kes chalmersist "ei" said. kas me oleme tõesti nii nirud üliõpilased või? :( no mina, jah okei, olen ikka alla keskmise tubli, aga mari tegi see aasta ligi 10 ainet uuesti ja tal oli vist ainult 1 kolm kui kandideerima asusime. täiesti arusaamatu mu jaoks, miks tema välja praagiti. jobud.. ja risto chalmersi vastuvõtupaberid irvitavad iga jumala päev näkku mulle seal kapi peal. lausa üllatav, kui kurb on olla, arvestades kui ükskõik mul sinna minemisest praeguseks juba oli. oehhh.

aga eile oli üks pisiasi, mis mind õige õnnelikuks tegi hetkeks. käisin nimelt kodus ja siis kuidagi sattusin vanemate muusikanurka sobrama. leidsin sealt musta ja tuttavliku plaadihoidja. tegin selle huvi pärast lahti ja seal olid minu plaadid mida ma polnud mingi 2 aastat näinud!! kõik minu winterchillid ja need viis plaati mis taavi mulle 20ndaks sünnipäevaks kõrvetas ja minu piraat OST'id ja hiphopi plaat mis risto mulle tegi kui me kooriga hollandisse läksime. ma küll ei ole neist ühtegi kuulata saanud, sest korteris mängib alati risto muusika ja auto kassetikasse ju ei lükka ühtegi plaati aga noh, see teadmine, et nad on jälle minuga, teeb mul juba tuju heaks. kuigi mitte nii heaks, kui võiks. teatud põhjustel.