Reedel käisime Risto kursavenna Aare sünnipäeval Muugal. Mingi Karuohaka tänaval vms, ühe Viljapuu puiestee põiktänav igastahes. See on täiesti normaalne, et Muugal on kaks Viljapuu puiesteed – üks paarisnumbritega majadele ja teine paaritutele. Geniaalne! Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada – hoopis sellest, et üldiselt me noormehega klapime suht hästi ja mõistame teineteist ilusti, aga ühes asjas me ühist keelt ei leia. Nimelt kaardilugemises. Mina loen kaarti nagu mina ikka, mõtlen ette ja annan oma mõtetest ka kohe teada (a la 100m pärast vasakule), jälgin ümbrust ja reageerin tuttavatele ja/või vajalikele märkidele kiiresti. Risto reageerib minu ettemõeldud ja etteöeldud asjadele kohe, keerab suht tihti valesti sisse või sõidab üldse mööda (sest mina mõtlen ning ütlen ju 100m enne et kooohe paremale ja siis Risto vaatab et ei saa ju praegu paremale ja sõidab lauluga mööda õigest teeotsast) ja kui mina juba kurvipealt näen, et liiklusmärgi küljes on õhupallid ja õhupallid tähistavad õiget teed, siis Risto ei usu mind ja sõidab ikka mööda ja pärast teeb kurja nägu kui pisikese tee peal ümber pöörata näkerdab. Mõnikord ma olen vait ja lasen tal ise orienteeruda aga siis tal kisub mõnikord ikka päris rappa ja siis ma pean jälle üritama päästa mis päästa annab oma vapustava suunatajuga ja noh eks see tuleb ikka nii välja nagu parajasti juhtub. Niiet long story short ei ole meie kohaleorienteerumised just alati kõige lillelisemad, võiks isegi öelda, et läheme pea-aegu igal pikemal sõidul lõpuks omavahel lühiajalisse konflikti. Aga tegelt mulle meeldib orienteerumine :)
Peol sai näksi ja houm meid mojitosid. Tõsi küll, valge suhkruga, aga see eest piparmündilehed olid värskelt peenrast ja soodavee asemel oli sprait aga kogu see kompott oli nii maitsev et ma ei teagi mitu ma ära jõin. Õhtu lõpus jälle jutt igastahes jooksis ja tuju oli mega ja magama jõudes tegi tuba ümber pea karuselli :D
Nädalavahetusel avasime Pärnu hooaja. Risto ärkas laupäeva pärastlõunal, helistas Arvale, kes oli rannas ja Risto otsustas siis ka randa minna. See, et tegemist oli Pärnu rannaga, teda eriti ei morjendanud. Nii ajasimegi Porsche (kelle esitiivamõlk haamriga veidi välja taoti, et ta vähem vastu rehvi käiks) pöördesse ja panime lõuna suunas ajama. Sõit oli minu jaoks maru piinarikas – autos oli vähemalt 40*, päike paistis minu poolelt eriti eredalt otse silma, hammas valutas täiega ja peost oli tsipake paha ka. Aga vastu ma pidasin ja kohale jõudes oli rannaaeg juba muidugi läbi. Nõndasiis istusime korraks Steffanisse maha aga kuna teised juba lõpetasid oma söökidega, siis sain laupäeva põhimenüütäiteks hoopis ühe burksiputka põhitoote. Maitsev! Kuskilt tekkis idee Padari ja Päikese tuuri kuulama minna ja no eks mõeldud tehtud. Ostsime piletid ära ja enne starti kontserdi suunas istusime jahisadamas ja mängisime sõnamängu teemal bändid ja artistid. Sain niipalju targemaks, et s-tähega artistidega võivad lood ikka päris piinlikuks minna :) Tuur meeldis mulle eelkõige sellepärast, et nägin maru palju tuttavaid nägusid – lavaees loopisid näppu muude hulgas Iff, Ergo, Sten, Silvia, Rommi ja PGM, lavakõrval Evely (tegelt ei olnd eriti suur üllatus :D) ja tippude tipp oli nõlva peal oma kõige-kõige kaunimat sugulast, Laurat, näha, kelle täiesti kogemata tundsin ära oma vaadet varjutavas kaunis blondis tütarlapses! Eesti on ikka mõnus riik. Muusika pool oli nagu ta oli, ei ole just eriline rokitsikk, olgem ausad. Õhtul juhtus kuidagi nii, et andsin järgi ja jäime ööseks Vanishing Point’i külalisteks. Minu esialgne mäss oli põhjustatud eelkõige sellest, et me ei plaaninud tegelt ööseks kuhugi jääda ja mina olin laushädas oma rannapäevaks kaasavõetud vahenditega. Hambaharja puudumine ajas lausa pisara silma aga õnneks mingist statoilist ma ropu raha eest ühe lilla asjanduse omandasin ja see mu südant veidi rahustas. Rahu oli muidugi üürike, sest pimedas hambapastat leida ei õnnestunud ja niisiis hõõrusin niisama naljapärast ja kohusetundlikusest kikud üle. 10m pikkuse jahi vööri magama ronimine kottpimedas oli päris õudne ja alguses ei julgend kuhugi kätt ega jalga toetada. Pimedus tekitas paanikat ja nii tunduski nagu mingid loomad elaksid seal hämaramates osades, jala väljasirutades jäi ette midagi libedat ja krabisevat (iseenesest loogiline ju, et puri) ja magamispinnaks olid mingid kahtlase väärtusega matid. Kõige tipuks oli seal muidugi täpselt nii kitsas, et siis kui mina sisse hingasin oli Ristol kitsas ja vastupidi. Niu niu niu, vingun jah, ei meeldinud noh! Pool ööd nägin unes, et ei julgenud magada ja passisin silmadkinni jahi vööris ja seetõttu olin hommikul suht udune.
Pühapäeva algatuseks sõime hommikust Jahisadama restos. Nende omlett oli maitsev maitsev ja täpselt nii suur, et kõht sai enne kuhjaga täis, kui omlett otsa ja viimase ampsu kinkisin pühapäeva puhul Markole :) Edasi pidime minema jahiga lahele, aga kuna meid oli linnapealt kokku aetud vist ligi 14 siis jaht jäi meie kõigi jaoks väikeseks ja meie viieliikmeline seltskond siirdus lõpuks hoopis ranna suunas, kus trehvasime Celanderi suvepäevaliste Gea ja Phili ja niisama suvitajate Raivo ja Mardi ja lisaks eksinud Tallinnlase Serksiga. Minujaoks oli rannas külm ja vesi liiga juunikuine ja päike polnd ka eriti sõber miskipärast ja nii ei tundnud ma suve esimesest rannaskäigust just eriti rõõmu, pigem ootasin et juba tagasi sadamasse saaks. Nimelt pärastlõunaks oli siiski plaanitud teise vahetuse jahireis. Meie laevkond oli lõpuks kokku vist üheksaliikmeline – liivi, risto, martin, marko, leevi, mihkel (kapten), kaia, krissu ja krissu kutt, kelle nime ma ei mäleta. Päris põnev oli, poortimiseks vist nimetati seda, kui purjel külge vahetati ja poom laksaki üle tagumise deki (teki?) käis. Esimest korda kuulsin ka selliseid sõnu nagu bakstak ja plokk. Kuigi tegelt plokkidega olen masmeh tunnist juba vana sõber, siis seekord oli au seda esmakordselt lähedalt näha, katsuda ning jälgida tööhoos. Muulide vahel jõesuudmes oli tegelt suht kõhe sõita, jaht pani ju suht 45* nurga all siksakitades mööda igast asjadega piiratud ala - ühelepoole praktiliselt vastu kai ääres seisvaid traalereid ja siis peale poortimist naksti teiselepoole ja pea-aegu muulini välja ja nii mitumitu korda. Mingist meremärgist sõitsime ka 20cm kauguselt mööda. Aga see vist peabki nii olema, jälle targem :) Lahe peal oli tuul kõva ning paar korda sai ikka korraliku dushi ka kui vöör lainetesse laksas. Vertikaalasendist mingi 30* viltu sõitvas jahis püsida oli samuti mõnus väljakutse, iseenesest ega seal palju kohti pole, kust käppadega kinni krabada. Targemaks sain veel niipalju, et hästi hoitud 22aastase jahi turuväärtus on umbes 44K EUR kanti ja tema aastased ülalpidamiskulud umbkaudu 1,5EURi või veidi vähem. Ühesõnaga Pärnusse korter vs sadamasse jaht on nagu päris tihe rebimine ja kaldub isegi võibolls jahi poole, just rahalisest küljest. Päris huvitav. Igastahes oli väga meeldiv merepäev, mille lõpetasime peale jaburalt pikka järjekorda otseloomulikult Steffanis. Võtsin julguse kokku ja tellisin vahelduseks suure kanasalati. Suur oli suur ja sõin seda veel esmaspäevalgi. Kanaosa ja salatiosa olid njämmud, ääristuseks pakutud spargel ja oavõrsed ja mingid kuivad herned eriti ei sümpatiseerind. Aga kõhu sai täis ja järgmine kord proovin mingit pastat, ekstremist nagu ma olen ;) Koju jõudsime millalgi pea-aegu hilisõhtul ja oligi järjekordse nädalavahetusega JOKK. Vot selline lugu siis.
Tähelepanelikumad märkavad lausealgustes ja nimedes väga ebaliivilikke suurtähti. Need ei ole tingitud mingist haigusest ega mu käevigastusest ega kõhuvalust, kirjutasin juttu põhiliselt oma töömeilboksis kirjana ja nii see spelltsekker neid tähti suurendas ja korrektsuse mõttes siis muutsin ka lausesisesed tähed ilusti suureks. Et ilusam vaadata oleks, vott.
Peol sai näksi ja houm meid mojitosid. Tõsi küll, valge suhkruga, aga see eest piparmündilehed olid värskelt peenrast ja soodavee asemel oli sprait aga kogu see kompott oli nii maitsev et ma ei teagi mitu ma ära jõin. Õhtu lõpus jälle jutt igastahes jooksis ja tuju oli mega ja magama jõudes tegi tuba ümber pea karuselli :D
Nädalavahetusel avasime Pärnu hooaja. Risto ärkas laupäeva pärastlõunal, helistas Arvale, kes oli rannas ja Risto otsustas siis ka randa minna. See, et tegemist oli Pärnu rannaga, teda eriti ei morjendanud. Nii ajasimegi Porsche (kelle esitiivamõlk haamriga veidi välja taoti, et ta vähem vastu rehvi käiks) pöördesse ja panime lõuna suunas ajama. Sõit oli minu jaoks maru piinarikas – autos oli vähemalt 40*, päike paistis minu poolelt eriti eredalt otse silma, hammas valutas täiega ja peost oli tsipake paha ka. Aga vastu ma pidasin ja kohale jõudes oli rannaaeg juba muidugi läbi. Nõndasiis istusime korraks Steffanisse maha aga kuna teised juba lõpetasid oma söökidega, siis sain laupäeva põhimenüütäiteks hoopis ühe burksiputka põhitoote. Maitsev! Kuskilt tekkis idee Padari ja Päikese tuuri kuulama minna ja no eks mõeldud tehtud. Ostsime piletid ära ja enne starti kontserdi suunas istusime jahisadamas ja mängisime sõnamängu teemal bändid ja artistid. Sain niipalju targemaks, et s-tähega artistidega võivad lood ikka päris piinlikuks minna :) Tuur meeldis mulle eelkõige sellepärast, et nägin maru palju tuttavaid nägusid – lavaees loopisid näppu muude hulgas Iff, Ergo, Sten, Silvia, Rommi ja PGM, lavakõrval Evely (tegelt ei olnd eriti suur üllatus :D) ja tippude tipp oli nõlva peal oma kõige-kõige kaunimat sugulast, Laurat, näha, kelle täiesti kogemata tundsin ära oma vaadet varjutavas kaunis blondis tütarlapses! Eesti on ikka mõnus riik. Muusika pool oli nagu ta oli, ei ole just eriline rokitsikk, olgem ausad. Õhtul juhtus kuidagi nii, et andsin järgi ja jäime ööseks Vanishing Point’i külalisteks. Minu esialgne mäss oli põhjustatud eelkõige sellest, et me ei plaaninud tegelt ööseks kuhugi jääda ja mina olin laushädas oma rannapäevaks kaasavõetud vahenditega. Hambaharja puudumine ajas lausa pisara silma aga õnneks mingist statoilist ma ropu raha eest ühe lilla asjanduse omandasin ja see mu südant veidi rahustas. Rahu oli muidugi üürike, sest pimedas hambapastat leida ei õnnestunud ja niisiis hõõrusin niisama naljapärast ja kohusetundlikusest kikud üle. 10m pikkuse jahi vööri magama ronimine kottpimedas oli päris õudne ja alguses ei julgend kuhugi kätt ega jalga toetada. Pimedus tekitas paanikat ja nii tunduski nagu mingid loomad elaksid seal hämaramates osades, jala väljasirutades jäi ette midagi libedat ja krabisevat (iseenesest loogiline ju, et puri) ja magamispinnaks olid mingid kahtlase väärtusega matid. Kõige tipuks oli seal muidugi täpselt nii kitsas, et siis kui mina sisse hingasin oli Ristol kitsas ja vastupidi. Niu niu niu, vingun jah, ei meeldinud noh! Pool ööd nägin unes, et ei julgenud magada ja passisin silmadkinni jahi vööris ja seetõttu olin hommikul suht udune.
Pühapäeva algatuseks sõime hommikust Jahisadama restos. Nende omlett oli maitsev maitsev ja täpselt nii suur, et kõht sai enne kuhjaga täis, kui omlett otsa ja viimase ampsu kinkisin pühapäeva puhul Markole :) Edasi pidime minema jahiga lahele, aga kuna meid oli linnapealt kokku aetud vist ligi 14 siis jaht jäi meie kõigi jaoks väikeseks ja meie viieliikmeline seltskond siirdus lõpuks hoopis ranna suunas, kus trehvasime Celanderi suvepäevaliste Gea ja Phili ja niisama suvitajate Raivo ja Mardi ja lisaks eksinud Tallinnlase Serksiga. Minujaoks oli rannas külm ja vesi liiga juunikuine ja päike polnd ka eriti sõber miskipärast ja nii ei tundnud ma suve esimesest rannaskäigust just eriti rõõmu, pigem ootasin et juba tagasi sadamasse saaks. Nimelt pärastlõunaks oli siiski plaanitud teise vahetuse jahireis. Meie laevkond oli lõpuks kokku vist üheksaliikmeline – liivi, risto, martin, marko, leevi, mihkel (kapten), kaia, krissu ja krissu kutt, kelle nime ma ei mäleta. Päris põnev oli, poortimiseks vist nimetati seda, kui purjel külge vahetati ja poom laksaki üle tagumise deki (teki?) käis. Esimest korda kuulsin ka selliseid sõnu nagu bakstak ja plokk. Kuigi tegelt plokkidega olen masmeh tunnist juba vana sõber, siis seekord oli au seda esmakordselt lähedalt näha, katsuda ning jälgida tööhoos. Muulide vahel jõesuudmes oli tegelt suht kõhe sõita, jaht pani ju suht 45* nurga all siksakitades mööda igast asjadega piiratud ala - ühelepoole praktiliselt vastu kai ääres seisvaid traalereid ja siis peale poortimist naksti teiselepoole ja pea-aegu muulini välja ja nii mitumitu korda. Mingist meremärgist sõitsime ka 20cm kauguselt mööda. Aga see vist peabki nii olema, jälle targem :) Lahe peal oli tuul kõva ning paar korda sai ikka korraliku dushi ka kui vöör lainetesse laksas. Vertikaalasendist mingi 30* viltu sõitvas jahis püsida oli samuti mõnus väljakutse, iseenesest ega seal palju kohti pole, kust käppadega kinni krabada. Targemaks sain veel niipalju, et hästi hoitud 22aastase jahi turuväärtus on umbes 44K EUR kanti ja tema aastased ülalpidamiskulud umbkaudu 1,5EURi või veidi vähem. Ühesõnaga Pärnusse korter vs sadamasse jaht on nagu päris tihe rebimine ja kaldub isegi võibolls jahi poole, just rahalisest küljest. Päris huvitav. Igastahes oli väga meeldiv merepäev, mille lõpetasime peale jaburalt pikka järjekorda otseloomulikult Steffanis. Võtsin julguse kokku ja tellisin vahelduseks suure kanasalati. Suur oli suur ja sõin seda veel esmaspäevalgi. Kanaosa ja salatiosa olid njämmud, ääristuseks pakutud spargel ja oavõrsed ja mingid kuivad herned eriti ei sümpatiseerind. Aga kõhu sai täis ja järgmine kord proovin mingit pastat, ekstremist nagu ma olen ;) Koju jõudsime millalgi pea-aegu hilisõhtul ja oligi järjekordse nädalavahetusega JOKK. Vot selline lugu siis.
Tähelepanelikumad märkavad lausealgustes ja nimedes väga ebaliivilikke suurtähti. Need ei ole tingitud mingist haigusest ega mu käevigastusest ega kõhuvalust, kirjutasin juttu põhiliselt oma töömeilboksis kirjana ja nii see spelltsekker neid tähti suurendas ja korrektsuse mõttes siis muutsin ka lausesisesed tähed ilusti suureks. Et ilusam vaadata oleks, vott.
Postitage kommentaar
<< tagasi