mõnikord on selline tunne, et kõik võiks olla umbes õige mitu korda lihtsam. et muusika tunduks siis palju ilusam ja siiram kui teeksime seda endiselt kolmekesi vabadel hetkedel reaali aulas või tele suures saalis, eelkõige enda, mitte teiste tarvis. et kool oleks palju toredam kui ma oleks end poolteist aastat tagasi kokku võtnud ja lõpetaksin kevadel juba magistrit. et autoga oleks palju kindlam sõita kui tal oleks täis ring uusi piduriklotse-kettaid, endiselt kasko peal, sile esiklaas ja tutikad kojamehed ning kordatehtud aknapesuveepaak. et oleks viimased paar aastat korralikult oma tervise eest hoolt kandnud ja ei peaks kuu aja jooksul alatasa erinevate spetsalistide vahet jooksma. et oleks julgust kirja panna need paar kokkusaamist, mida olen juba kuid ja kuid edasi lükanud. et aju ei oleks lõpetanud koostöölepingut ja viitsiks rohkem talletada kui niisama tühja andmetöötlust teha. et tööd teha oleks pigem tore kui ebameeldiv ja et ajuhälvikust kolleegiga suheldes suudaksin jääda diplomaatiliselt korrektseks mitte ei peaks alatasa nähtavalt alla suruma tahtmist talle tuli otsa pista. et ei oleks kunagi näinud selle ülikooli kodulehte. et raha tuleks rohkem kui läheks. et oleks liiklusteste lahendanud koos autokooli alustamisega ja praegu muretseksin juba ratta liisingumakse mitte koolieksami teooriaküsimuste pärast. et oleks õigel ajal taibanud teha õigeid asju. et ei oleks nii kiindunud asjadesse, millest olen juba ilma. aga hiljaks olen jäänud nende mõtetega. sügisväsimus ja sügisnukrus tungivad hinge. lihtsalt ei jaksa enam.

inimkatsete ja põhjaliku uurimustöö tulemusena on selginenud, et kui üldiselt blogisse tekib pikem vaikus siis on (era)elu kas läinud väga kiireks võisiis nii ebanormaalselt roosiliseks, ilusaks, rahulolevaks, et polegi millestki kirjutada. etsiis.... millal minu jutuvadasse selline õnnis paus tekib?