"tsau, kuule, viitsid viska mind tallinnasse?"
"no maitea, ma pean natsa mõtlema selle peale. võibolla, kui sa ilusti küsiksid?"
"kuule, _palun_ viska mind tallinnasse? ja tule sõida siia, ma ei viitsi jalutada nii kaugele"
":)"
terve tee ma kartsin piinlikku vaikust. või seda igavat vaikust, nagu meil ristoga alati sõites oli ja mis mõnikord auto vallutab, kui seda kõige vähem oodata oskad. aga ei. poleks vaja olnud karta. sest mida ei olnud, seda ei olnud. koguaeg oli millestki rääkida. nagu meil ikka on olnud. seinast seina. vestluse käigus jõudsime selleni et võibolla läheks õhtupoole välja. kui tal perekondlikud tegemised tehtud ja igavus peal. üks asi viis teiseni ja lõpuks istusime kahekesi moskva nurgas. rääkisime. jõime rummi nii ja naapidi, tõenäoliselt mõlemad 6, kui mitte 7, kokteili. käisime jalutasime öises ja märjas vanalinnas. rääkisime veel. läksime privvi, kuhu olin ennatlikult meie nimed listi saatnud. rääkisime (niipalju, kui muusika lubas). ja jõime. rummi nii ja naapidi. tõenäoliselt mõlemad 6, kui mitte 7, kokteili. käisime elasime end välja tantsuplatsil. rokkisime täiega superluks muusika rütmis ja varaste hommikutundideni. nautisime teineteise seltskonda. tegime vallatusi.... ma imestasin, ja siiamaani imestan, et ma suutsin vastu panna. et ma suutsin püsida täie mõistuse juures. (vahemärkus: aju vist tegi väike demonstratsioon teemal et "ma suudan küll mõlemat kui ma tahan!") et vahelduse mõttes olin mina see, kes meid korrale kutsus ja olukorda kontrollis. nii lihtne oleks olnud lasta asjadel üle käte minna. võimalusi oli rohkem kui üks. etsiis mul vist ikkagi on südametunnistus. mingil määral. aga nii hea oli tunda, noh, kõike seda mis toimus. et mu lähedal oli keegi kes hoolis antud hetkel ainult minust. keegi kelle pangakaart maksis kinni kogu selle laheda õhtu ja öö. keegi, kes tuli ainult minu pärast taksoga peaaegu tabasalust kesklinna. keegi, kes võttis lihtsalt niisama ümbert kinni ja vaatas sügavale silmasisse. keegi, kellega ma rokkisin täiega no diggity rütmis ja kellele julgesin end näidata selles valguses, millises paljud, kui mitte öelda et enamus, mu sõbradestki mind näinud pole. nõrga, haavatava, abituna. täiesti kaitsetuna. temal on minu üle absoluutne võim. see teadmine hirmutab mind. aga samas toob näole naeratuse.
"no maitea, ma pean natsa mõtlema selle peale. võibolla, kui sa ilusti küsiksid?"
"kuule, _palun_ viska mind tallinnasse? ja tule sõida siia, ma ei viitsi jalutada nii kaugele"
":)"
terve tee ma kartsin piinlikku vaikust. või seda igavat vaikust, nagu meil ristoga alati sõites oli ja mis mõnikord auto vallutab, kui seda kõige vähem oodata oskad. aga ei. poleks vaja olnud karta. sest mida ei olnud, seda ei olnud. koguaeg oli millestki rääkida. nagu meil ikka on olnud. seinast seina. vestluse käigus jõudsime selleni et võibolla läheks õhtupoole välja. kui tal perekondlikud tegemised tehtud ja igavus peal. üks asi viis teiseni ja lõpuks istusime kahekesi moskva nurgas. rääkisime. jõime rummi nii ja naapidi, tõenäoliselt mõlemad 6, kui mitte 7, kokteili. käisime jalutasime öises ja märjas vanalinnas. rääkisime veel. läksime privvi, kuhu olin ennatlikult meie nimed listi saatnud. rääkisime (niipalju, kui muusika lubas). ja jõime. rummi nii ja naapidi. tõenäoliselt mõlemad 6, kui mitte 7, kokteili. käisime elasime end välja tantsuplatsil. rokkisime täiega superluks muusika rütmis ja varaste hommikutundideni. nautisime teineteise seltskonda. tegime vallatusi.... ma imestasin, ja siiamaani imestan, et ma suutsin vastu panna. et ma suutsin püsida täie mõistuse juures. (vahemärkus: aju vist tegi väike demonstratsioon teemal et "ma suudan küll mõlemat kui ma tahan!") et vahelduse mõttes olin mina see, kes meid korrale kutsus ja olukorda kontrollis. nii lihtne oleks olnud lasta asjadel üle käte minna. võimalusi oli rohkem kui üks. etsiis mul vist ikkagi on südametunnistus. mingil määral. aga nii hea oli tunda, noh, kõike seda mis toimus. et mu lähedal oli keegi kes hoolis antud hetkel ainult minust. keegi kelle pangakaart maksis kinni kogu selle laheda õhtu ja öö. keegi, kes tuli ainult minu pärast taksoga peaaegu tabasalust kesklinna. keegi, kes võttis lihtsalt niisama ümbert kinni ja vaatas sügavale silmasisse. keegi, kellega ma rokkisin täiega no diggity rütmis ja kellele julgesin end näidata selles valguses, millises paljud, kui mitte öelda et enamus, mu sõbradestki mind näinud pole. nõrga, haavatava, abituna. täiesti kaitsetuna. temal on minu üle absoluutne võim. see teadmine hirmutab mind. aga samas toob näole naeratuse.
Postitage kommentaar
<< tagasi