olid vahelduva eduga toredad kaks aastat ja kaks kuud ja peaaegu kaks nädalat ka. mõnesmõttes olen nüüd sisimas õnnelikum kui varem, kuid aegajalt saavad tunded ikka minu üle võitu ja siis poetan pisara või kaks. näiteks kui korteri teist võtmepaari lauapeal näen. või kui taaskord tõden, et elan nüüd üksi ja pole oodata kedagi uksest sisse astumas ja pajaroog ei tule enam ise koju ja pudelid ei lähe enam ise taaraautomaati ja nõud ei pese end ise ära. ma olen hetkel tegelikult veel suht õnnetu ja vajan veidi harjumisaega. praegu vajan ma inimesi enda ümber, sest lihtsam on olla mitte üksi. helistage, kui aega leiate, või öelge kasvõi MSNis midagi. midagi toredat, mis mõtteid mujale viiks. siis on kergem :)