tänane hommikupoolik oli ikka täiesti laususkumatu. ärkasin, nagu ikka, liiga hilja, nats 9 läbi. kl 10 alanud loengusse jõudsin 20 minutit hiljem. oleks 15 minutit hiljem jõudnud aga VII korpuses asunud loengusaali jõudes leidsin ukselt sildi, et loeng viidud VI korpusesse. (iga normaalne inimene muigaks sellise pisiasja peale, sest VII ja VI on ju teatavasti järjestikused numbrid, aga TTÜs on VII korpus juurdeehitatud ja I korpuse kõrvale ehksiis VII ja VI on täiesti kooli eri otstes) väike mõnus hommikune traav ja sai loengus ka istutud. kuulata muidugi ei suutnud, sest see on lihtsalt uskumatu mulliloeng. tunnilõpus sain oma aineprojekti kirja pandud (õppejõud naeris mu idee peale -> suht okei idee vist) ja seadsin sammud dekaani juurde. hr pappeli kabineti ukselt paistis ainult mingi pepu, keegi tudeng kuulas juhendamist lauale toetudes. ja siis ma ootasin ukse taga, mingi 15 minutit kindlasti, sest kõik koridori stendid jõudsin läbi lugeda. ja siis tuli intervjuu, juhuu. "mida ma peaksin su soovituskirja kirjutama? mis sul CVs head leidub? oled meil kooli üliõpilasorganisatsioonides midagi teinud? (oiii kuidas ma tolle küsimuse hetkel liisi, üliõpilasaktivisti, kadestasin) kuidas need õppetulemused ka on? miks nii palju ühtesid?" huaa, oleks heameelega läbi põranda vajunud. aga lubati järgmiseks nädalaks midagi ilusat kirja panna. noh, asi seegi. edasi sammud rahvusvaheliste suhete osakonda. tuttavat tädi kabinetis ei olnud ja teise juures oli mingi kutt. nõnda ma siis ootasin järgmise ukse taga. ja rohkem, kui 15 minutit, sest selle koridori stendid jõudsin kõik 2 korda läbi lugeda. ja läksin lõpuks sisse ja sain väärilise info omanikuks, et teine "võõras" tädi oli "vale" ja minu küsimustele üldse vastata ei osanudki. SIIS põgenesin koolist ja seadsin autonina redfordi poole, et autole peatse talve puhul uued kojamehed osta. redfordi indrek, kes mulle hea hinna lubas teha ei võtnud vastu telefoni ja kontoris teda ka polnud ja keegi ei teadnud midagi. niisiis tuli asi lükata järgmisse nädalasse, sest varem mul sinnakanti asja pole. mõtlesin, et kui juba järvel, siis peaks vast passipilte tegema minema, järve keskuses ju kindlasti on mõni fotopood vms. sõitsin sinna ja jalutasin terve keskuse läbi. oli üks digilabor, kus sai kiirpilte teha. mul ei olnd kiirpilte vaja, neid tavalisi oli! kurjam, autojuurde tagasi. lähenedes vaatasin, et üks tagumine rehv oli täiesti tühjaks läinud millalgi. mõtlesin, et hüppan järve nestest läbi ja pumpan täis. seal olid muidugi mingid teetööd vms ja kõik üleskaevatud ja sada häda. tegin autoga tiiru peale ja tõdesin, et ei ole seda pumbaasja. noh jah, lükkub õhtusse, velg on ju hea tugev asi, mille peal sõita:) selleks ajaks olin oma telefoniga teinud ca 6 kõnet, millest mitte ühtegi polnud vastu võetud. ehksiis hakkas tekkima hirm, et midagi on Kohutavalt Valesti mu väikese rotifoniga. rallisin siis pirita poole, jõudsin kontorisse ja vaatasin, et keegi toomas oli minu arvuti omastanud. taustapilt oli võõras ja parooliaknas ootas võõras nimi. kohe tuli paanika, et keegi (st toomas) on mu arvuti kogemata endaga kaasa võtnud ja endaoma asemele pannud (tol hetkel tundus see loogiline :D) ja üritasin teda telefonitsi kätte saada. muidugi, ei saanud. maitea, võibolla oli vale number ka. lõpuks muidugi selgus, et meil nüüd kõik serveriarvutid ja kõigisse saavad kõik serverikasutajad sisse logida. st kirjutasin toomase asemele liivi ja kõik oli jälle ok. huh, nüüd on sõrmed küll täiega väsinud. muu päev oli ok. tegin minimaalselt tööd ja hängisin maksimaalselt niisama. reedest on ülejäänd müügiosakonnast tagasi ja tööelu läheb tagasi argirutiini, peab jälle hakkama tegema asju, mida ju teha ei taha.