eile õhtul-öösel käisime suhteliselt eksprompt kursaõde ingritiga kinos. minu selle aasta esimene pöff. filmi sisututvustus pöffi kodulehelt: 18-aastane Audrey elab Dreamlandis, väikses vagunelamukülakeses keset New Mexico tolmust ja piiritut kõrbe. See pisike, päikesest kuivatatud oaas, on koduks nii Audrey elukunstnikust isale kui ka parimale sõbrale Calistale, kes unistab missivõistlustel osalemisest ja kannatab raske haiguse all. Audrey on näiliselt oma eluga rahul ja veendunud, et ei lahku iial nende inimeste keskelt, kes teda nii väga vajavad. Kuni ühel päeval saabub Dreamlandi poiss, kes seab tema senised veendumused kahtluse alla. ja põhimõtteliselt selline oligi. tore, armas noortefilm. tegelased olid üldiselt silmale ilusad vaadata ja peategelasel oli täiesti laura naeratus. natuke oli muidugi draamat ja verd ja seksi kah aga nii need noortekad käivadki. film katkes täiesti ühe korra, hüppas kaks korda ja saal oli omapärase lõhnaga. filmisaal oli kinomajas, polnudki seal enne käind. saal oli hullult nostalgiline, sinised toolid ja natuke lagunes. aga tore oli ja hea mugava asendi leidis kah. rein lang oli ka filmi vaatamas, nagu päris kino. eelmisel aastal pidasin päris põhjaliku pöffipäevikut (vahemikus 05-11.dets 13 filmi ikkagi), vaatab mitmele seansile see aasta jõuan.

täna oli meil marthaga esimene ühistrenn. pidi olema nike rokistaar aga tuli hoopis dancefeeling. ja niiii mõnus oli. peale martha sattus trenni ka risto korterikaaslane liisa. kolmekesi staaritsesime, ees reas ilusti. mina olin taaskord iseenda meelelahutus kohe algusest peale, peeglist ju hea vaadata. soenduses olin juba nagu huumor seal eesreas, koguaeg liikusin vales suunas ja üldse äputasin, lausa naer tuli peale. siis tuli hullude sammudega tantsumöllu, millest ma umbes 86% ajast mittemidagi aru ei saanud. ses suhtes et tegelt sain aru küll, aga koguaeg vales kohas. kas natuke varem või hiljem. lõpuks hakkas juba pea-aegu sujuma aga siis sai tantsuosa otsa. ja toodi välja matid põrgust. tasakaaluharjutusi ja lihaseharjutusi ja kätekõverdusi :D küünarnukkidel ja varvastel keret õhus hoida ei ole kunagi nii raske olnd kui täna. ägisesin ja ootasin oma surma ja silmanurgast nägin kuidas martha enda mati peal vaeva nägi. kui harjutus läbi sai siis me lihtsalt kägardusime oma mattide peale ja naersime natuke sest nii naljakas oli, kuidas me kaks tublit tüdrukut ei suutnud oma väikeseid kehasid õhus hoida.

ma vaatan, et nahk hakkab jälle käest ära minema. ma küll kreemitan ja koorin aga ei aita. kole ja krobeline ja täpiline on. kuna suvi on läbi, siis peab jälle solaariumit külastama hakkama. see apelsinioranž pole just minu maitse tegelt, aga nahale mõjub see väga hästi. eelmine aasta mõjus vähemalt. ja endal ka kohe ilus suvine tunne kui pluusialt valge kõhu asemel midagi veidi värvilisemat välgub :P