ma olen viimasel ajal tige ja kergesti ärrituv. kuidagi inimesed käivad Eriti ajudele. näiteks risto ainus meessoost korterikaaslane. alguses oli tore ja vahva, aga viimasel ajal ajab ta mind koguaeg närvi. ta tuleb siis juttu rääkima, kui ma telekat vaatan, ta küsib selliseid nõmedaid küsimusi, millele ma üldse vastata ei taha (ei vasta ka), teeb (naljaga pooleks) suht haigeid ettepanekuid alatasa, uurib ja küsib mult igasuguseid asju, mida ma rääkida ei taha. üritab koguaeg oma mõtteid ja vaateid läbi suruda ja paneb mind aina rohkem oma kesta sulguma. pühapäeval laulmas ronisin kaa oma kesta. kuidagi nii vastikult eliit-ansambel osales proovis. koguaeg ronisid salu taha lauluviisi veeretama ja siis laulaks nagu neile. hullud bossid küll. ja siis laulsid nemad meile, nagu mingi kontsert ju. jah, jälle ei sobinud. ja üldse istusid koguaeg seal omas nurgas ja kudrutasid omaette. snoobid liikmevalijad siukesed. hea et mul mu alditibud ja super miniansambel on, hingel hakkab kergem kohe. siis tööl inimesed ajavad mind kaa vihaseks. esiteks see lõpmatu gestaapoluure, siis see uskumatu mitmepalgelisus, üldse mõned on viimasel ajal eriti imelikult käituma hakanud. ja kui siis veel mingi eriti labidas klient satub siis ma lausa vihastan. aga suht vähe, sisemiselt pigem, keegi ei saa arugi. pühapäeval käisime nelega musamari jõulukontserti kuulamas (haha, jah, novembris). kontsert oli tore ja armas aga see tädi, kelle koht oli kuskil taga, aga kes oma kahe lapsega ikka pidi minu ette toolile ronima, et ma midagi ei näeks, oli ikka eriti nõme. sahmerdas ringi ka koguaeg. kas tema, või siis tema pulgakommiga laps. vehkisid peaga ja olid aktiivsed. niimoodi ei saa ju kontserti kuulata, kurat võtaks. ja üldse see, et koguaeg oli kellelgi pissihäda või uni või kõht tühi. lapsed, kuulge, seda ei pea terve estonia kontserdisaal kuulma ju! kättemaksuks rääkisime nelega (ta veel ei teadnud tol hetkel, et see kättemaks on) päris palju kontserdi ajal juttu. ja ma meelega ei rääkinud sosistades, ikka nii et nele ilma suurema vaevata kuuleks. muahaha.

kontoris on win ja winis on otsing koos joonistatud tegelasega. mul on see windowsi koer. kollane ja kaelarihmaga. usinalt otsib, ta on parim osa mu tööpäevas. ja kui ma temaga pikka aega ei tegele, siis ta jääb magama. jätaks kohe töö pooleli, et tema und ei segaks rohkem. nohiseb seal nurgas nii nunnusti. aga kontoris on jooksutab seda wini maailma õudseim arvuti - mingi mitte just esimeses nooruses delli läpakas. paar päeva tagasi ta otsustas, et see klavhikombinatsioon, mida mina kasutan akende vahetamiseks, ei ole enam selle jaoks. ja nüüd paneb alt + kaks erisuunalist noolt (misiganes selle klahvi nimi ka pole) aknaid kinni. lihtsalt alt-klahv mõnikord (!!) vahetab akende vahel. esc ka vahetab akende vahel. etsiis nagu.. mis mõttes? ja muidugi, tavalisetel arvutitel ja läpakatel on kaks ctrl-nuppu, üks paremal ja teine vasakul, klaviatuuri alumises reas. ctrl page up ja ctrl page down vahetavad excelis töölehti ehksiis on mu pea-aegu kõigerohkem kasutatavad nupud. ja mis mul on parempoolse ctrl nupu asemel? delete! kus kuradi kohast dell'i mehed sellise asja võtsid, et võiks nii teha? nüüd hakkan vaikselt harjuma aga alguses oli ikka suhteliselt metsik kaos, olgem ausad. asjad kustusid ja läksid kinni enne kui ma arugi sain.

aga nexuse-janne armastuse lugu mulle meeldib. mitte ainult ilus lugu, aga võiks öelda, et isegi midagi veidi enamat.