suht uni on, silm on lausa pea-aegu kinni. aga pole muret, küll need äratuskellad homme helisevad:) igastahes igavlemisreedest sai hoopis palju head. peale info, et kauanägemata janek on kodus gripis, omandamist, valisin kauaigatsetud ullabriti numberi kes oli juhuslikult täiesti linnas ja õhtuks täiesti vaba. niks-naks sai pöffikultuuri kasuks otsustatud ja nii lugesingi talle 8 minutit netist pöffikavasid ette. jahh, mul on tõesti viimane aeg elisa 2,20 kõnedelt diili 0,79 kõnedele üle minna :P leppisime kokku pariisifilmi ja kohtumise linnas. veidi hiljem muidugi selgus, et pariisifilm on pöffi suht kõige popim film, ja seda ei saa, võtsime siis paremuselt kolmanda, sest teine oli vist mingi õudukas-ulmekas (ja seal lubati verdtarretavaid stseene) ning seda ei tahtnud. igastahes filmialguse planeerisime keskööle. vahetult peale seda otsust regeeris elisa (mitte mobiilioperaator, kursaõde :D) mu nukrale MSNinimele ja tuli kiire eksprompt otsus enne kinotrehvi ka tema kesklinnaelamu üle vaadata.

viskasin õeraasu linna ja läksin seiklema. elisa superlukskorter (korteripede ütleks, et that place has potential!) sai põgusalt üle vaadatud ja köögis pakuti õuna-kardemoni (oli vist) teed meega ja toredat juttu peale. pool tundi oli ILMNÄHTAVALT liiga lühike aeg külastuseks, teegi sai napilt-napilt otsa. tuleb veel, ja pikemaid, ausalt! edasi liikusin roosikutsu tänavat mööda kesklinna poole, ühinesime ullabritiga mingi hetk grupiks ja hakkasime head kohta otsima. üllatuslikult oli kaheksas (inimeste) uputus ja nõnda läksime ronisime hoopis moskva alumisse kohvikusse, sest turva väitis et ülemine resto on täis. võibolla ei meeldinud talle meie näod.... no igastahes kohvikus läksid loosi jäätee ja piparmündilatte (maitea, mis värk, aga ma olen 4 korda elus piparmündilattet tellinud ja ainult ühe korra actually saanud latte, kus nagu oleks piparmünti! aga nohh.. 7-8tk suhkrut võib vast seda lisamaitset veidi moonutada. eniveeeeis, seltskond oli jälle super-luks ja jutt jooksis. edasi liikusime kinno.

sihiks kosmos ja filmiks aura. otsemuidugi, nagu mu pöffipostituste puhul juba traditsiooniks, kodulehelt sisututvustus: Esmapilgul lihtsakoeline kriminaaldraama köidab esimestest minutitest alates omapärase saladusliku ja ähvardava õhustikuga. Film räägib epileptikust taksidermistist, kes unistab täiuslikust kuritööst, saatuse tahtel satubki ta peale ulatuslikule raharöövile ja kavatseb kehtestada mängus omad reeglid. Filmi reeglid ei lase aga vaatajal tegevustiku kulgu ette ära aimata. Käesoleva aasta suvel surnud režissöör on filmile kirjutanud ka stsenaariumi ja selles mõrasid leida pole just kõige lihtsam ülesanne. Mõrkjamaitselist põnevikku täiustab Ricardo Darini rollilahendus. AURA on peategelase sõnul epilepsiahoole eelnev seisund, kus aeg näib peatuvat ja tegelikkus paljastavat oma tõelise vormi. Möödunud aasta suurimaid Ladina-Ameerika kinohitte pälvis Argentiinas 6 rahvuslikku filmiauhinda, nende hulgas ka parima meesnäitleja, parima filmi, parima lavastaja ja parima operaatori preemia. kummaline film oli. sesmõttes kummaline, et see oli TÕESTI hea film, kuna stoori oli tõepoolest super ja koguaeg oli selline natuke kriipi, aga mitte otseselt õudne, pingeline noh. et midagi juhtub nüüd ja kohe aga tegelikult eriti ei juhtunud. aga samas oli see ka halb film, sest see oli lihtsalt uskumatult pikk, väsitas täiega ära oma pingekruttimisega ja kinos oli jalgadele õudselt vähe ruumi kah. see kaa ei meeldinud, et subtiitrid olid inglise keeles ja kadusid õudselt kiiresti ära ja see, et täiesti ilma mingi süüta (noh... enam-vähem) inimesi seal vähemalt 8 surma sai, võibolla ka rohkem, aga niipaljude jagu oli laipu/autoukse vahelt voolavat verd. üldiselt, filmi pikkus oleks võind vabalt 2h15m asemel ka 1h olla, saaks mult vast hetkel paremat vastukaja. aga filmi lemmiktegelane oli lambamaias hundu ning loodetavasti me võidame ullabritiga mõlemad N92 vms telefonid endale selle eest, et me filmi lõpuni vastu pidasime ja magama ei jäänud.