aaghhh, muidugi peab kõik ikkagi pekki minema mingil määral. küsisin tööl täna, kas maaris mu soovitajaks hakkab. mitte otseselt mõttes, et ma nüüd hakkan wallist ära minema ja nii, aga et noh "tagalat kindlustada" niiöelda. lubas hakata küll. ja tegi kohe otsa kõne mingile sõbertuttavale, kes firmat tahaks laiendada. öeldi põhimõtteliselt et suht minusugust tsikki olekski vaja ja jaanuarist. et ainult CV saatmise vaev. ja siis soovitas CV läkitada veel allandosse (oli plaanis) ja arcosse (kuna nad kedagi ei otsi, siis nats oli plaanis küll) kuna tal mõlemas tuttavaid. see esimene tuttava firma oli tallept ja tundus väga okei, kui välja arvata pisiasi, et firma peakorter asub tutermaal. ehksiis poolel teel geylasse ehksiis minu kodust 30+ km kaugusel. väga ebatore. no see selleks. otsustasin, et täna hakkan siis peale trenni CVsid laiali saatma.

kodus mainisin seda isale ka. et võibolla tutermaale ja sellega seoses võtaks mingi üürika mustamäele või õismäele või kuhugi kuna lihtsalt ei jaksa sõita merkalt tööle igapäev ja geyla ei ole nagu üldse minu maitse. nagu ma aimasin, see idee laideti õige kiiresti maha. aga asemele tekitati palju uusi. sest isal on ju MILLLLJon tuttavat. "mida sa siis teha tahaks? autondus?" ja teadmine, et ta võiks mu sokutada nt volvosid, lexuseid, forde, peugeotte või (rakveresse) fiate müüma. see oleks hea, sest automüüjad teenivad iiilusti. "või mis see teine oli? ekspedeerimine? balti logistika sobiks v?" ja põhimõtteliselt praktika baltilogistikas on kaa ühe kõne kaugusel. aga kui ma isale ühe või teise koha kohta "jah" ütlen, siis pean kõik muud asjad ära ütlema, sest sõbralt küsitud võimalusele äraütlemine on palju keerulisem protseduur kui suvalisele kandideeritavale kohale, nagu ta ise ültes.

mida ma nüüd teen? ühtepidi tahaks nagu ise proovida ja oma jõududega kohtadesse kandideerida. aga samas läbi tutvuste on võimalik alati veidi paremaid tingimusi soovida. kuigi läbi isa proovides mind vbl vaadatakse pigem kui praktikanti ja ei kukuta just priiskama selle rahavärgiga. ja kõige tipuks see pisiasi et ma juunist/augustist eestist niikuinii minema kavatsen tõmmata. sellekohapealt peaks vist pigem praktikandina ennast esitlema või? ahhh ma üldse ei tea mida nüüd edasi teha :( kuigi mulle wallis nii paljud asjad närvidele käivad oleksin ma seal hea meelega edasi, sest inimesed on head-toredad ja töötingimused ka kiitmist väärt. aga ehitusfirma ja minu transpordipraktika ei ole ikka üldse sõbrad....

ema tõi mulle üks õhtu jõulukalendri. armas ja saab päevase shokolaadiampsu kätte aga nüüd läheneb sess seda kiiremini. ja see krdi jaanuar, milleks töölt tahan läinud olla ja soojalemaale puhkama läheneb kaa. ja uus koht ja uus (viimane?) semester ja. oehhh. päevad on liiga lühikesed sellise kiire elu jaoks.