laupäeval ei juhtunudki midagi. autot viisin klaasivahetusse ja seal kohapeal ilmnes tõsiasi, et tundmatu number, kes oli mulle juba 3 kõnet jõudnud teha, kuulus autoveri administraatorile, kes üritas mulle helitsada, et teada anda, et minu auto tutikas päikeseribaga esiklaas oli transpordis purunenud :( egas midagi, lükkasin häästi sujuvalt klaasiparanduse järgmisele laupäevale. kojamehi ei jõundud kaa ostmas käia. eks kõik siis korraga.
pühapäeval oli esitluskontsert. ma suutsin muidugi elu prohmakaga hakkama saada - ütlesin sõpradele kontserdi alguseks kl 18 asemel kl 19. onju tubli tüdruk. risto sain õnneks ca pool tundi enne kontserdi algust kätte ja taago kaa viimasel hetkel. kõik jõudsid (enam-vähem) ilusti kontserdile ja pärast kiitsid ka (osad vähemalt). ka sugulaste kogus oli päris uhke - ema, isa, memm, taadu, tädi anu ja onupoeg taavo. aga kontsert ise oli minu jaoks.. huvitav. mõned asjad olid enam-vähem aga suurem osa asju oli kuidagi suvalised. nt bieblis ma ei näinud salut. ja jazzudes koor vajus ja kontrabass võttis sujuvalt vajuva koori järgi uusi helistikke. ja gracias tõusis hullult. sügismaastikes läks dorise ja kadri noot natuke untsu ja mul oli nii häbi tormise ees. aga see-eest lauliku lapsepõli loos hakkas tormis niipea plaksutama kui loo viimased noodid hääbuma hakkasid. see vist meeldis:) ma tänan sind oli "eriti lahe" sest koor seisis teineteise taga ja ma ei teadnud ei sõnu ega viisi ja nooti ka ei olnd. lala ja mmm peal on suht okei laulda keset publikut. suht nõme oli aga tõsiasi, et kui koori tänukirju hakati sponsoritele jagama, siis tulid kohale ainult mingi 3-4 inimest. aga pärast sai head torti ja shampust.
peale kontserti jalutasin ristoga kokku, viisime mu esinemisriiete jäägid autosse ja jalutasime kinno. ehksiis kuidagi poolkogemata sattus pühapäevaõhtusse pöff3. sisututvustus: Los Angelesis töötaval, hip-hoppidusid korraldava promotsiooniagentuuri Guerilla Union juhil, Chan Weisbergil on salajane unistus - saada lavale korraga esinema kõik üheksa skandaalselt legendaarse (ja kahtlemata ka vastupidi) hip-hopgrupi Wu-Tang Clan liiget. Teadaolevalt oli Wu-Tang esinenenud üheskoos vaid paaril kontserdil, peale teist olid super-egodest koosnev bänd omavahel niivõrd tülli läinud, et ülejäänud turnee tuli katkestada. Kuigi Clani kuuluvad räpparite esindajad üritavad Changi tema eesmärgi mõttetuses veenda on jääb eneskindel promootor enda eesmärgile truuks ning see kõik peaaegu õnnestubki. Ääri veeri meelitatakse kohale artistid, meedia ning tulevad ka pealtvaatajad. Kuid eeldatud seitsme tuhande kuulaja asemel on ajalugu ringi kirjutavale kontserdile kohale ilmunud 15 000 fänni, kes piletiraha maksmisest ning korra hoidmisest kuuldagi ei taha. Sündmuste kaootilises käigus on lisaks süüdi parajast pahalasest räppar Ol Dirty Bastard oma kru-ga, kes nõuab, et ilma droogideta ta lavale ei lähe, ähvardades sellega kogu üritusele joont alla tõmmata. Denis Henry Hennelly ja Casey Suchani ligi 20ne sündmust jälginud kaamera materjalist kokku lõigatud hip-hopdokumentaal suudab ühest segaduseks paisuva peo kirjeldamisest luua närvesöövalt põneva ning kaasahaarava kogemuse. Ol' Dirty Bastardi luigelauluks jäänud kontsert tegi ajalugu ning ROCK THE BELLS kannab kahtlemata elle sündmuse erilisust edasi ka kinolinal. ja jällegi, vägagi hea film oli. tõetruu ja ehmatav ja hea muusikaga ja laheda olustikuga. pean nõustuma teiste kommenteerijatega: supernaturali freestyle oli vapustav. mees räppis kõigest, millega käsi kokku puutus, ja seda sõna otseses mõttes. nokamütsidest ja veepudelist ja kaelaketist kah. ja inimesed olid hirmutavad. mulle meeldis, hea filmikogemus. mis siis, et kontserdist oli hull väsimus peal ja haigutus külastas suht tihti.
aga see nädal on nii mitu trenni mille hulgast valida, appikene. kuigi rockstaaris ma olen juba mitu korda käind ja kava suht tean. valik on siis kolme vahel praegu: cardiodance vs dancefeeling vs ragga. martha, aita mind?
aga eile õhtul peale kontserti sain endale lapse. leidsin riidekotist väikese kilekoti ja kilekoti seest tillukese punase jõulutähe. panin talle nimeks artur ja praeguseks on artur külastanud niguliste kirikut, tukkunud risto öökarbil, olnud terve päeva tööl ja täna ööbib ta mu arvutilaua peal torni otsas. ja kõige tipuks välja näeb ta nii vapustavalt armas kah.
pühapäeval oli esitluskontsert. ma suutsin muidugi elu prohmakaga hakkama saada - ütlesin sõpradele kontserdi alguseks kl 18 asemel kl 19. onju tubli tüdruk. risto sain õnneks ca pool tundi enne kontserdi algust kätte ja taago kaa viimasel hetkel. kõik jõudsid (enam-vähem) ilusti kontserdile ja pärast kiitsid ka (osad vähemalt). ka sugulaste kogus oli päris uhke - ema, isa, memm, taadu, tädi anu ja onupoeg taavo. aga kontsert ise oli minu jaoks.. huvitav. mõned asjad olid enam-vähem aga suurem osa asju oli kuidagi suvalised. nt bieblis ma ei näinud salut. ja jazzudes koor vajus ja kontrabass võttis sujuvalt vajuva koori järgi uusi helistikke. ja gracias tõusis hullult. sügismaastikes läks dorise ja kadri noot natuke untsu ja mul oli nii häbi tormise ees. aga see-eest lauliku lapsepõli loos hakkas tormis niipea plaksutama kui loo viimased noodid hääbuma hakkasid. see vist meeldis:) ma tänan sind oli "eriti lahe" sest koor seisis teineteise taga ja ma ei teadnud ei sõnu ega viisi ja nooti ka ei olnd. lala ja mmm peal on suht okei laulda keset publikut. suht nõme oli aga tõsiasi, et kui koori tänukirju hakati sponsoritele jagama, siis tulid kohale ainult mingi 3-4 inimest. aga pärast sai head torti ja shampust.
peale kontserti jalutasin ristoga kokku, viisime mu esinemisriiete jäägid autosse ja jalutasime kinno. ehksiis kuidagi poolkogemata sattus pühapäevaõhtusse pöff3. sisututvustus: Los Angelesis töötaval, hip-hoppidusid korraldava promotsiooniagentuuri Guerilla Union juhil, Chan Weisbergil on salajane unistus - saada lavale korraga esinema kõik üheksa skandaalselt legendaarse (ja kahtlemata ka vastupidi) hip-hopgrupi Wu-Tang Clan liiget. Teadaolevalt oli Wu-Tang esinenenud üheskoos vaid paaril kontserdil, peale teist olid super-egodest koosnev bänd omavahel niivõrd tülli läinud, et ülejäänud turnee tuli katkestada. Kuigi Clani kuuluvad räpparite esindajad üritavad Changi tema eesmärgi mõttetuses veenda on jääb eneskindel promootor enda eesmärgile truuks ning see kõik peaaegu õnnestubki. Ääri veeri meelitatakse kohale artistid, meedia ning tulevad ka pealtvaatajad. Kuid eeldatud seitsme tuhande kuulaja asemel on ajalugu ringi kirjutavale kontserdile kohale ilmunud 15 000 fänni, kes piletiraha maksmisest ning korra hoidmisest kuuldagi ei taha. Sündmuste kaootilises käigus on lisaks süüdi parajast pahalasest räppar Ol Dirty Bastard oma kru-ga, kes nõuab, et ilma droogideta ta lavale ei lähe, ähvardades sellega kogu üritusele joont alla tõmmata. Denis Henry Hennelly ja Casey Suchani ligi 20ne sündmust jälginud kaamera materjalist kokku lõigatud hip-hopdokumentaal suudab ühest segaduseks paisuva peo kirjeldamisest luua närvesöövalt põneva ning kaasahaarava kogemuse. Ol' Dirty Bastardi luigelauluks jäänud kontsert tegi ajalugu ning ROCK THE BELLS kannab kahtlemata elle sündmuse erilisust edasi ka kinolinal. ja jällegi, vägagi hea film oli. tõetruu ja ehmatav ja hea muusikaga ja laheda olustikuga. pean nõustuma teiste kommenteerijatega: supernaturali freestyle oli vapustav. mees räppis kõigest, millega käsi kokku puutus, ja seda sõna otseses mõttes. nokamütsidest ja veepudelist ja kaelaketist kah. ja inimesed olid hirmutavad. mulle meeldis, hea filmikogemus. mis siis, et kontserdist oli hull väsimus peal ja haigutus külastas suht tihti.
aga see nädal on nii mitu trenni mille hulgast valida, appikene. kuigi rockstaaris ma olen juba mitu korda käind ja kava suht tean. valik on siis kolme vahel praegu: cardiodance vs dancefeeling vs ragga. martha, aita mind?
aga eile õhtul peale kontserti sain endale lapse. leidsin riidekotist väikese kilekoti ja kilekoti seest tillukese punase jõulutähe. panin talle nimeks artur ja praeguseks on artur külastanud niguliste kirikut, tukkunud risto öökarbil, olnud terve päeva tööl ja täna ööbib ta mu arvutilaua peal torni otsas. ja kõige tipuks välja näeb ta nii vapustavalt armas kah.
Mul on hoopis imelk mõte. Et äkki tripiks täna õhtul Ekvaatorile. Ja siis kas reedene Dance Feeling või laupäevane ballett.
nohh tripi aga terviseks:)
räägi igastahes mulle ka kuidas oli!
ma avastasin, et mul saab kaart 8ndal läbi ehksiis see nädal läheb cardiodance JA dancefeeling JA võibolla kui viitsin siis laupäeval raggama ka, sest siis on juba uus kaart.
Mul jäi nüüd nii, et homme FunkSoulHop ja pühap ballett. :)
Postitage kommentaar
<< tagasi