üleeile vaatasime ristoga lõpuks ralliauto-filmi ära. pika nimega siis talladega nights - the ballad of ricky bobby. oli vist selline nimi. igastahes totaalselt jabur film hullu kiiruseületamise ajal sündinud täiesti juhuslikult nascari esijuhiks saanud tüübist, kellel oli blond nümfomaanist naine ja väga vägivaldsed ning rõvedalt ülbed pojad walker ja texas ranger. ja siis oli mu lemmiktegelane - jean girrard. a.k.a. sacha baron cohen a.k.a. ali g a.k.a. borat. hullult ülbe prantsuse pedest formula ön äss, kes tuli ameerikasse nascari vallutama. ühesõnaga jah, jabur. aga väga lahe meelelahutus oli minumeelest, naersin ikka õige mitmes kohas. ikkagi 6,5 punkti film imdb järgi (jah, see on piibel ja kõikide filmide välimääraja).

tegelt olen ma väga rahul, et mul on nii armsad kursaõed. eriti need kolm. need, kes räägivad 75% juhtudest tipsust, 10% juhtudest tööst, 10% juhtudest suhetest (meestest) ja 5% on siis muud teemad. meie väikesed kokteiliõhtud on nii nalja täis et vahepeal saab õhk otsa ja jaksan ainult kõõksuvaid häälitsusi teha. eileöösel rääkisime vist mingi kella kolmeni vähemalt. ja integreeritud tootearenduse loengus läks jutt sujuvalt edasi. huvitav, et me kõik nii erinevad inimesed, nii erinevate huvide ja maailmavaadetega, aga klapime nii-ii hästi. mmuah lausa.

igastahes täna ma pakkisin. lootsin et läheb äkki fräänsi käekoti ja kohvriga. jaaah, muidugi. mina ja suudan pakkida niimoodi asju, et kohvrisse jääks ruumi ja riidekomplekte oleks kaasas VÄHEM kui kohalviibitud päevade arvu jagu? no muidugi mitte. kohver oli ääreni täis, kui esinemisriided alles voodipeal kuhjasid. kui seda krdi rahvariideseelikut ei peaks kaasa vedama, oleks tõenäoliselt mõne pluusi v kampsuni kotist välja tõstnud ja oleks vabalt mahtunud. aga jah, see ON kõige suurem riietusese maailmas. ei saanud nüüd täpselt aru, kas prantsusmaa läheb mul puhkusena kirja või mitte (etsiis võibolla jee, puhkuseraha?) aga lennuk läheb igastahes homme öösel 6:20. oo neid toredaid kellaaegu. ja päevakava järgi on asi toredast turismi-puhkusereisist mingi poole elu kaugusel. vähemalt saab töisest argirutiinist minema. ahjaa, see tuletaski meelde, et bärbsile peaks oma meiliparoolid saatma, las uurib, mis põnevaid kirjutisi mulle tuleb ka nädalaga :)

reedel toimus kata ja imre sünnipäevade tähistamine. enne seda käisime ristoga magistralis. ostsime temale energiajooki ja sõrmikud, sünnipäevalistele lilled ja minule sukad. sukad ja sõrmikud tulid seppäläst. seisin seppälä leti ees ja üritasin täiega meenutada, miks mul oktoobrikuist trendi peaks vaja minema. praegu tuli meelde... selle vahel on stiletto 50-kroonise tunnipileti talong. et saaks odavalt proovima minna ja nii. aga jäi ostmata. äkki veel jääb kuskil ette ja ei pea päris 100 eeku tunni eest välja käima.

aga sünnipäev oli tore tore. algatuseks pakuti kata residentsis horvaatia dessertveini, siis liikusime seitsmekesi magistrali bowlingusse (seal on reedeõhtuti väga kirju seltskond) ja mina võitsin lõpuks :) küll ainult 109 punkti aga ikkagi de best. kata ragnar tuli ka ja nii oligi meid lõpuks hoopis kaheksa. pärast tagasi korterisse ja tegime kella kaheni palju nalja. ingriti lehm imbi pojeng oli näiteks päris särav staar. üldse ei mäleta, kust see lehma nali tuli aga imbi pojeng oli risto välja mõeldud nimi. naljakas seetõttu, et ingriti taanis-õppiv-õde on ka täiesti juhuslikult imbi, aga risto seda ju ei teadnud. ühesõnaga tore oli. risto tahtis autoga öösel koju saada ja niisiis saigi ta ainukese kainena autotäit joodikuid taksotada.

ühtlasi sooviks kummutada tobeda valearusaama, et ma olen ülimalt õnnelik. ei ei, üldse seda mitte. ma lihtsalt ei kirjuta kõiki neid draamasid ja kohutavaid mõtteid siia enam üles, sest kogu see jutt on liiga kergesti avalikkusele kättesaadav. inimesed loevad ja kohe oskavad seostada. seda ei ole vaja. varem kirjutasin ja kaks inimest lugesid ja hingel oli kergem. nagu salapäevik või miski. aga maitea, ma ei soovi oma musta pesu avalikkuse ette pesema tulla. lühidalt ütleks lihtsalt ära, et väga vähe asju on nii, nagu ma tahaksin, et nad oleksid. kõike on liiga vähe ja kuigi nägu on naeru täis, siis süda valutab ja sees on tühi. ma küll üritan maailma ja inimesi enda ümber oma käe järgi kasvatada, aga nad on ikka väga jäärapäised. tahaks lihtsalt vahest seda vähest, mis õnneks vaja. hea, et mind tänaöösel ei unustatud. sellest piisas, et tänaseks õnnepatareidesse veidikenegi materjali saaks. niiet täna natuke naeratan. ühest nurgast.

üldse on mul viimasel ajal vähe aega mõtlemiseks. nooremana sai ikka koguaeg jalutatud ja mõtteid mõlgutatud. häid ja halbu, pikki ja lühikesi, naljakaid ja tõsiseid. igav ei hakanud. kui hakkaski, siis mõtlesin jälle. jalutasin bussipealt koju, mõtlesin ja tulin panin mõtted kirja. kuid ikkagi veidi krüpteeritult, et säiliks salapära. täna loen, ja ei saagi aru, millest täpselt kirjutanud olen. mõnel juhul võibolla aiman, teisel juhul ei sedagi. aga naljakas vaadata küll, kuidas kirjastiil muutunud on. näiteks "matu-ajal" on väga harva matust kirjutatud. on kirjutatud mõtteid, mis temaga seoses, või käimistest, kus temaga koos käisime, aga nime vist pole kunagi mainitud. minu praegused mälestused on palju õnnelikumad kui need, millest kunagi kirjutasin. ei mõista, väga segane. täna kirjutan väga otse ja omadega, ei viitsi nagu neid ilukirjanduslikke ilustisi teha enam. ongi kunagi lihtsam lugeda. praegu meenus, et millalgi sai ju pabreile kaa kirjutatud. peakski selle raamatukese üles otsima. see nädalavahetus on kuidagi olnud asjades sobramiseks muutunud. aga mõnikord ongi tore meenutada.

oeh, neljas katse bloggerit siinkandis tööle saada. esimene kandis vilja, teine ei kandnud väga vilja, kolmas peaaegu kandis aga siiski mitte, neljanda olemist saab kohe nägema. teoorias peaks ju kõik nagu okei olema. mitte ei mõista.... :(

edit: viiendal katsel tundub kõik korras olevat. eks kohandab asju veidi ja tundub, et toimub ümberkolimine :)