maret ütles mulle ükspäev et mul on nii-ii lahedad peod koguaeg. tegelt marvan et lahedad on minu ilukirjanduslikud teosed teemadel "minu eelmine öö millest ma eriti palju ei tea aga õnneks on mul hea fantaasia". peod ise on vast sellised, normaalsed, eestiharju keskmised või midagi sinnakanti. sest alatasa leian end jälle kellegi logi lugedes mõttelt et vauh, oleksid minu peod ka sellised, ägedad ja nii... täna oleks ka võind (pisike) pidu olla aga olen lihtsalt väss ja väljas on kõnniteed nii jääs et ma lihtsalt ei viitsi turnima minna. lähen hoopis tuttu, aidaa.

millalgi paar päeva tagasi juhtus nii et lund hakkas sadama. ja siiamaani sajab. ja terve tallinn on täiega hädas sest kõik on jumala harjunud, et talve pole ju. päris paljud mu sõbrad panid oma autodele esimesel märtsil lauluga suverehvid alla ja nüüd on ainult nutt ja hala. aga mina õppisin juba 2003 aastal tarmo sünnipäevalt taksoga lahkudes, kui see ühel esimestest aprillikuu öödest kalmistu teel majaees põhjapeal kinni oli, et enne poolt aprillikuud pole eestis nagu eriti mõtet talvekaid välja vahetada :)

hommikul olin mina ka hädas. siiamaani ei tea, mis teisipäeva õhtul mul peas toimus, et oli vaja auto pärnu maantee äärde parkida, kus lumesahad terve öö lumekindlusedisainiga tegelesid. juuvist mõistus väitis et terve öö ikka lund ei saja. mis oli muidugi vääääga vale mõte. kui liisu hommikul trenniminnes helistas ja telefonitorusse lõkerdades rääkis labidatest ja fotokatest ja hulgast lumest minu auto vahetus läheduses, ei osanud ma ka eriti midagi halba oodata. paarkümmend minutit hiljem seisin nõutu näoga juntsu ees kelle sõiduteepoolne külg oli kuni aknaklaasideni lumevalli sisse kinni ehitatud ja kõnniteepoolsel küljel hakkas auto lumest paistma umbes seal, kus rattad teoreetiliselt lõppesid. liikuvaid osasid oli alguses täpselt niipalju kui kõrvalistuja uks, mis 10cm lahti tuli ja ma sain käekoti autosse ära suruda :D tegelt oli siis nii, et peale autoni jõudmist ja väikest hetkeolukorra analüüsi helistasin empsile, ergole, kolleegidele, ülemusele ja hannesele. empsi enda auto oli meriväljal lumevangis, ergo lubas vajadusel tunnijooksul wrangleriga välja tõmbama tulla, kolleegid ja ülemus alguses muhelesid aga siis otsustasid labidatega varustatult appi tulla. hannes muidugi ainult naeris telefoni :D

pooltundi seisin autokõrval, vaatasin siit ja sealtpoolt, tegin paar pilti ja ajasin tööasju. sest telefon muudkui helises ja veod vajasid korraldamist ju! siis ilmusid ülemus andrus ja kolleeg janek ja kaks labidat ja peale tunnikest ehitamist ja kraapimist ja kühveldamist ja autonõksutamist ja sidurikärsatamist ja põhjapealekinnijäämist ja lahtisaamist ja kõike muud head ja paremat olingi jälle liikumisvõimelise autokese omanik. elu on ikka seiklus ma ütlen :D

tööst ei tasu taaskord kirjutada sest päev oli väga stressirohke ja päris palju haigeid ülesandeid vajas lahendamist aga see selleks. lõuna oli mõnusalt lõõgastav ja vaatamata 3tunnisele töölehilinemisele kogemata 2tunnine :) kaaslaseks endine ülemus ja väga tore oli, boonusena pakuti ülimaitsevat lasanjet kaa veel! nats ikka mõtlesin vahepeal et kuigi eelmine töö müügiosakonnas mulle pigem ei meeldinud, siis see oli tegelt ikka hämmastavalt arendav kuidas tsikk kuskilt kuupealt tuli ja mittemidagi ei teadnud ja aasta hiljem läks sellise ehitustermineid teadmistepagasiga minema et endal oli ka kummaline vahest :D vähemalt kui maarist kõrvalt kuulasin siis tuli igast flashback'e vahepeal. tore aeg oli iseenesest.. kes teab, võibolla kunagi veel...?

peale tööd oli dilemma, kas audi tööjuurde jätta ja kojubussitada või audi koju sõita ja mingi hea parkimiskoht välja mõelda. mõtlesin mis ma mõtlesin aga vaadates taevast alla sadavat lumekogust otsustasin tulevaste superkaevetööde vältimiseks seekord ühisteenuseid mitte kasutada ja nii saingi taaskord peaaegu tunnikese oma audit järjekordsest hangest välja rookida. edasi siis läksin ABSitule vilkudes hyperrimisse harja ja lumelabidat shoppama, nii igaksjuhuks :D harja hinnasilt oli kadund ja siis löödi see sisse kui lumekraabits, tubli 16 krooni maksin selle eest :) aga kurvematest uudistest veel niipalju, et üks suunatule pirn otsustas oma elutee lõpetada :( mingilhetkel avastasin, et paremalekeeramisel on suunatulenäitamine nagu singeri õmblusmasinaga töötaks, phäh, jälle peab mingit nõmedat pirni vahetama hakkama..... tuumafüüsika ma ütlen! igastahes ma ei viitsi lumepilte fotokast välja kiskuda, sest kõik huvilised on lund niikuinii juba küll ja veel aknataga, ajakirjanduses ja internetis näinud ning kes tahavad võivad minu hommikust audit orkutist vaadata ja sõber marguse hommikuse audi üle saab ka tänu tänapäevastele infotehnoloogilistele võimalustele veidi oma koduarvuti taga naerda. nurgast on tsipa näha et kõige tipuks tal veel suverehv ka all. teiste õnnetuse üle pole küll ilus naerda aga no kammoooon, hehehehehehe, edu.

olen väsinud. nädalavahetusel ei puhanud vaid muuhulgas pidasin pisikese vaikse veiniõhtu ja kolisin. elan nüüd kesklinnas vaatega naabermajadele ja hoovidele, koos toreda toreda liiszuga, 440m kaugusel moskvast, mul on (vähemalt) 3m kõrgused laed ja meriväljakoduselt 140cm laiune voodi, nagisevad põrandad ja gaasipliit, mida ma kasutada ei oska. mu auto parkla asub 15minuti jalutamise kaugusel (kuna täna peale proovi olin elulaisk, siis täna asub parkla 10sekundi jalutamise kaugusel pärnu mnt ääres ja terve öö ma tõenäoliselt palvetan et parkimiskontrolörid näevad mu "kogemata" varju jäänud tänavanimega magasini parkimisluba aknal ja ei hakka kontrollima kas see parkimisluba nagu actually pärnumaantee oma on. sessuhtes et tsoon on õige ju!!) ja kodune võtmekimp koosneb viiest võtmest. või kuuest. päris mitmest igastahes. mul on laiad aknalauad, mille peal istuda ei tohi ja magamistoaaken hommikupäikese poolne.

viikend oli päris metsik tuleb tunnistada. neljapäeval peale tööd läksin seku juurde, kus oli kogunenud väike kamp töökaaslaseid. seal sai täidetud pannkooki ja kaksklaasi veinkoolat ja niipalju nalja et pisarad voolasid. oli PUHAS RÕÕM vaadata kuidas (seku sõbranna ja mitte-töökaaslane) marje mu troppi kolleegi niimoodi ahistas et tüübil istus lihtsalt toanurgas ja oli vait. ma ei olnud mitte kunagi näinud kuidas keegi selle mehe suudab niimoodi paika panna, et tüübil pole midagi öelda, aga neljapäeval nägin. ja korduvalt. huuuuumor. ööjooksul otsustati et on vaja natuke põrandat kraapiga ehksiis võtsime veidi vähenenud seltskonnaga suuna bonniele ja läksime tegime deivi muusika taustal kolm puusanõksu. või veidi rohkem. aga väss oli veidi sees ja seega eve viis mu autoni ja rallisin RKsse tuttu ää.

reede oli põhimõtteliselt pikk ja rahulik hommik. ärkasin sellepeale et päike lihtsalt kokreetselt praadis mind. päris julm. viisime elisa sõbrantsi bussijaama ära ja läksime ülemistesse ostlema. otsemuidugi katus sõitis esimeses poes kohe täiega ära... igastahes lahkusime paar tundi hiljem, pagass ääreni asju täis. muuhulgas ostlesime lisapleedi, mikrolaineahju, blenderi, taldrikuid, klaase ja igast muud vajalikku träni? summad, mis poodidesse maha jätsime, olid üüratud igastahes. reedeõhtul käisin kodus, toppisin auto pagassi niipalju asju kui sinna füüsiliselt toppida võimalik oli ja rallitasin upup'i neletibuga trehvima sest seal lõõritas laulda exkooriõde kreet. ja niiiiiii ilusti lõõritas. silmadkinni oleks võind vanduda et mingi jazzplaat on peale lükatud. ta on meil ikka tõeline talent. kõrvale limpsisin ühe alkoholivaba marjamojito ja kanatseesari. nagu traditsiooniks saanud juba. mingine 1...2 vahel tulid maili ja kaupo mulle ja elisale appi ja tassisime mu pagassitäie tavaari uudekoju ära. tegin väikese tuuri ja väikese jutuajamise ja siis istusime elisaga mingine peaaegu hommikuni üleval, jõime jääteed ja pläkutasime maailma asjadest.

laupäeva hommik oli jälle pikk ja rahulik. ärkasin suht päeval (seekord päikest vist ei olnud ja sain pikemalt magada), tegime "hommikuks" ühe banaani-maasika-kiivismuuti ja lendasime JÄLLE ülemistesse. seekord oli meil hulluksminemise vältimiseks ostunimekiri, millest me muidugi ilusti kinni pidasime ja igaksjuhuks võtsime veel paremalt-vasakult head-paremat juurde. tuli ikka laksti neljakohaline number ära arvele. jube lugu. edasi rallisime merkale järjekordse autotäie tavaari järgi. sealt muidugi kiiret peatust teha ei saanud - pakuti metsseapraadi aedviljade ja shampinjonidega (njammmmmiii) ja pestorullikesi ja siis napilt enne kuut saime sealt lõpuks koos asjadega tulema. ütleme nii et veintsiõhtu tipsuklubiga oli kokku lepitud seitsmeks ja vastupidiselt kõikidele mu teistele sõpradele, kellejaoks pidu hakkab kõige varemalt 1,5h peale väljakuulutatud kellaaega, olid neljast liikmest kolm enne seitset juba kohal ja minu ettevalmistused olid kergelt öeldes ära jäänud.... egas midagi, näksid lauda, veiniklaasid täis ja limpsima. mis edasi toimus on minujaoks siiani veidi müstiliseks jäänud.

põhimõtteliselt need 2 pudelit veintsi, mis mul olid, hävinesid hetkega. ajasime niisama lolli juttu, lahkasime spordikottide ja kata mees-õnnetuste tagamaid, uurisime puurisime teineteiste eraelusid ja tundsime end üleüldiselt hästi. peale veini asusin sujuvalt rummi hävitama. tuleks nii muuseas ära mainida, et õhtu alguses oli meil 1*0,7l pudel kust oli paar kokteili tehtud ja 1*0,5l pudel mis oli tutikas. hommikuks oli kapis alles suht ühe kange kokteili jagu alkoholi väiksemas pudelis. on suhteliselt tõenäoline et suurem osa kadunud rummist voolas tol õhtul minu veenides.... liiszu saabus mingihetk sünnipäevalt tagasi, tolleks hetkeks olin juba suhteliselt kõikvõimsaks end joonud. mingihetk lahkus mari, mingi paar hetkel hiljem suutsin kuidagi (ei tea kuidas kuna kõne kui selline on mälust kustunud) külla kutsuda ergo ja misso. umbes keskööpaiku oli liiszu saanud kõne on sugulaselt kes oli kuskil tartu kandis ja otsustas meile külla tulla ja siis kella 2 ajal lendaski noormees koos spordikotiga kohale, vahetades välja just lahkuvad kata ja inxi. edasi toimunu on minujaoks siiamaani suhteliselt hägune ja müstifikatsiooniline. järgminekord pean vist fotoka kaamera-režiimis lauanurgale unustama, siis oleks endal ka hommikul põnev vaadata mis öösel toimus. igastahes hommikul ärkasin peale pikka ja kosutavat und isiklikus voodis ja isiklikus pidsaamas ja meeles oli ainult tõsiasi, et öösel tulid poisid külla ja mingihetk tuli burksiisu ja siis tuli tudu. olgem ausad, ega ma eriti rohkem ei teakski midagi kui mu kallis korterikaaslane ei oleks mulle terve päeva (osaliselt mario abiga) mu eelmist ööd ümber jutustanud. nähtavasti burksiisu leevendamiseks lendasime (taaskord) lancia gamma delta turbo kappa kohilaga (JÄLLE) rääku juustuburgereid sööma. liivi almighty oli tolleks hetkeks oma rahakoti põhjatuks joonud ja tegi kõigile (õnneks ainult liiiiiiiisule) välja. super info noh. mina küll ei ajanud oma valgele jopele tilgakestki kastet (täna mingile geniaalsele söömisasendile) aga see-eest pillasin oma poolsöödud burksi autoteele ja sõin hoopis liisu burksi ära lõpuks. õnneks ma ju ise maksin niiet ei hullu midagi. ergo oli tolleks hetkeks juba totaalselt väsind ja jäi magama koguaeg ja siis me (nähtavasti) võtsime elisaga elueesmärgiks seda noormeest maksimaalselt kaua üleval hoida. õhtu lõpuks varastasin ergo rootsitripi päikeseprillid ära miskipärast. kaine peaga on need ikka suht koledad niiet esimesel võimalusel viin tagasi :D poisid tõid meid RKsse tagasi ja minu loogiline mõtlemine ütles et siis läksime magama ära. aga nähtavasti mitte. pigem vaatasin et oiii näe, mario, kes on siis elisa sugulane ja kes ei tulnd meiega burksima vaid jäi korterisse, magab diivanil, ja siis ajasin mario üles ja suhtlesin temaga vabalt. tema ei tahtnud üldse suhelda sest tal oli uni ja ta jäi koguaeg magama. mis muidugi mind ei morjendanud sest ma ajasin teda koguaeg uuesti üles. tegime liisuga poisile diivanile pesa ja siis üritasime teda teki ja padjaga varustada. ta väga ei tahtnud nõustuda ja nii me siis seal kaklesime rõõmsaste. nalja kui palju. igastahes mingihetk sai jaks otsa ja oligi tuttuminek. kell oli olnud midagi üle viie..... ööjooksul oli jutt koguaeg jooksnud ja mingi MILJARD teemat läbi arutatud aga kahjuks kõik see vahetatud-omandatud info on minujaoks kadunud kuhugi musta auku :( ei, oli päris põnev kuulata mille kõigega ma eelmisel ööl olin hakkama saanud. tõeline seltskonna hing. jumal tänatud et prive lähedus kluppi ei kutsunud, muidu oleks asjad ikka võinud väga hulluks kätte ära minna :D

vahepeal olin ka arvutiga tegelemas käinud nagu mu adiumilogid näitavad. suhelnud vabalt tallinna, tartu ja roomaga, purssinud inglisekeelt niipalju kui jaksu ja võimeid oli ja üleüldiselt totaalset nonsensi tootnud. paar lambikat ja kontekstist väljarebitud stiilinäidet ka, vestlusest tartuga, kus on ilusti näha mis mul parajasti mõtteis oli:
3:27:52 liiwi_FP@RK@nulliring: eeeeeeee
3:28:01 liiwi_FP@RK@nulliring: söögiplats?
...
3:28:56 liiwi_FP@RK@nulliring: kle a me praegu lähme vist
3:29:09 liiwi_FP@RK@nulliring: sest söögiplts on suht läheal
...
3:30:48 liiwi_FP@RK@nulliring: aa jaa täpsemalt söögiplatsi lähme praegu
3:31:11 liiwi_FP@RK@nulliring: tähendanb söögiplatsi vms:D
ohjah.

hommikusöögiks viis mario meid hipodroomile sööma, siis veetsime lihtsalt aega kaubanduskeskustes kolades (mina muidugi surin sest hommikune hämmastavalt virk olek oli ainult ajutine ja väga petlik nähtus....), ajasime majaees juttu ja bronnisin noormehele ja ta sõpradele rootsikruiisi piletid. mida aeg edasi seda s*temaks läks enesetunne ja kui telesse proovi roomasin siis kaalusin juba alkoholitarbimisest täielikult loobumist. haha, jah muidugi. aga proov tegi imesid ja kuigi nälg murdis siis sai popukat tantsulkatatud üks kuni mitu korda ja nalja tehtud nii ja naapidi. igastahes trenn missugune! aga praegu on uni ja ajurakud ei suuda enam ühtegi fakti seoses möödunud nädalavahetusega genereerida niiet aeg tekialla pugeda. nõudmiseni, muhv.

kuna inimkatsed on näidanud, et suht kõige rohkem meeldivad mulle mu metsikute nädalavahetuste kirjeldused, siis hing peab saama tulevikus lugeda mida hing tahab ja seega eelmine, suhteliselt metsikuks kvalifitseeruv nädalavahetus vajab kaardistamist. seda enam et see klaasike portot, mis ma just kurgust alla kallasin pani pea mõnusalt surisema ja tundub et ka jutu tavapäraselt soravalt jooksma. vastupidiselt eilsele 4h võtnud itaaliasissekandele, kus pidin lauseid vihaga sõrmeotstest välja tirima ja lõpuks ikka enamasti keskmiselt korda kolm ümber tegema et mu keskmise pikkusega novell vähegi normaalse väljanägemise saaks. üldse tundub see reisikirjeldus kuidagi väga raskelt loetav olema. eks teinekord teab ja rohkem selliseid ei tee :)

igastahes põhimõtteliselt oli siis reede. ja mul oli umbes ümmarguselt 0 ideed, mida selle päevaga peale hakata. tegin paar telefonikõnet ja saatsin paar sõnumit ja endiselt oli ideedehulk kahtlaselt ümmarguse numbri suurune. aga kuidagi lõpuks juhtus nii, et reio kutsus endajuurde filmi vaatama. filmi pidin siis mina provaidima. mis ta muidugi targu mainimata jättis oli tõsiasi, et kõvaketas tema telekaga ei semmi ja filmi vaatamiseks oleks see pidanud plaadipeal olema. niipalju siis sellest. seega istusime niisama ja ajasime väike jutt. siis helistas margus (reiole) ja suundusime hoopis väikese istumisele jazzhouse'i. see on siis mingi pisike pleiss kuskil iru lähedal. eest leidsin päris suure osa üleeelmise jurmalareisi kaaslastest (peale marguse veel liisi, ylli, erik), paar tundmatut ja ühe ootamatult tuttava näo. proovisin traditsiooniliselt ära kana-caesari (suht söödav, väike ports tundus aint) ja mingi veidi peale keskööd suundusin koju.

panin pidsaama selga ja asusin arvutis tegutsema et roomapildid lõpuks osalejatele kättesaadavaks teha. tegutsesin ja tegutsesin ja siis piiksus telefon ja teatas, et üks noormees ei tea kus mina olen a tema on priveees. nojah, muidugi paar sõnumit hiljem oli pidsaama jälle tekiall tagasi ja mina rallisin täies peorõivas linnapoole. mis sa ikka reedeöö maha magad onju :) uksepeal olin seekord kristiina ja klubis hävitasin müstilisel kiirusel paar rummkoolat et poiste tasemele järgi jõuda. kaaslased mul ainult vaatasid ja imestasid kuidas joogid järjest kadusid :D ise ma ka salaja imestasin aga seekord maitses see kooslus vist tõesti erakordselt hea. umbes tubli tunnike peale minu saabumist oli neil juba klubist kopp ees ja tahtsin kuhugi mujale minna. jalutasime siis mööda linna ja suundusime sofabaari. seal oli mingi piletiga üritus ja poisid hakkasid uksepeal pipardama. mulle tundus põnev ja peale väitlemist ja vaidlemist saime kolmekesi (minu) 100 eest sisse ja pileti väljategemise eest osteti mulle jälle rummkoolat. seekord sain ühe korraga lausa kaks kuna teise omanikul oli tantsubiit nii sees et ta unustas enda klaasi liiga kauaks minu kätte :D nats läks aega mööda ja jälle oli kopp ees kohast. egasmidagi, võeti mind käpaotsa (sest tikk-konts ja vanalinn ei ole just maailma geniaalseim kooslus).. ei oot. vabandust. MINA võtsin ühe uskumatult tuikuva tüübi käpaotsa :D ja jalutasime tuttu ära. kell oli midagi 5 kanti kui ma ei eksi......

hommikul saadeti mind mu tulevase kodu ukseette ära. tulevases kodus pakuti väike pläku, väike pelmeen ja väike igapäevane nõiakunst. lõppu tuli muidugi traditsiooniliselt tekialt vaadatud dexter ka ära. kohekohe varsti on see juba igapäevane värk. ainult et pelmeenide esinemistihedus peab vähenema, edaspidi on lubatud ainult kas enne või peale pidu. erandkorras ka peo ajal :) muidu on salat ja muu dieetdelikatess :D ja loomulikult traditsiooniline pataroog. ning sõbrad.

tulevasestkodust jalutasin bussipeale ja sõitsin bussiga nõmmele, kus toimus salajane tipsutamisõhtu millest olin umbes juhuslikult teada saanud. igastahes inxi köögis lahendasid kallid tipsutajad inx ja mari juba veini ja sõid (ohoooo!) pelmeene. no egas midagi, peale väikest energiasüsti a la redbull (ei ole sõltlane, ei ole. roomas pidi jooma kas kohvi või redbulli ja kuna kohvisõber ma pole siis lihtsalt midagi pidi jooma ju!) liitusin nendega. vein sai sipsipsips otsa ja meeleheites pöörudsime riia musta balsami poole mida siis colaga lahjendasime. ei olnud just maailma parim jook - marvan et umbes samasse kaalukategooriasse hennessy+spraidiga :D igastahes lõpuks olin jälle end täielikult almightyks joonud ja kui mari bussile lippas et koju tõtata siis me inxiga hakkasime end privvi jaoks ilusateks tegema. tegime täpselt nii kaua et jäime bussist maha. õnneks oli eelviimane buss. aga järgmiseni oli meeletult kaua aega ja niisiis ostsustasime jalgsi linnasuunas liikumist alustada. mul tuli "geniaalne" idee pöial püsti ajada ja mõnele linnarallivale autole küüti ronida. paarsada meetrit hiljem tõmbaski teeräärde mingi vana viiene bemm. mina muidugi silkasin rõõmsalt autopoole kui inx mul varrukaküljes rippus ja korrutas et "ei-ei-ei-ei ei lähe bemmi pealeeee!!!". aga bemmiuksed avanesid ja sees istusid igati okeid noormehed. ja üks tütarlaps kes oli kuskilt kaugemalt vist autole hääletanud. igastahes okeiaste oli nii kõrge et isegi inx leebus :) toodi meid ilusti privvi ette ära ja ronisime peole. pidu oli mõnus ja päris palju tuttavaid nägi. vist. päris kindel muidugi taaskord ei ole. igastahes õige mitu sõnumit sai jälle saadetud. ma olen ikka lauslootusetu kui joobespeaga telefon näppu satub. pangaväljavõtet ei julge vaadata, sest koguaeg oli rummkoola näpus (nii mul kui inxil muidugi ja tasub mainimist et inxil polnd raha kaasas). nähtavasti on liivi almighty kõige tipuks veel rahaäss ka. kurat küll :D mingihetk ründas nälg ja suundusime (lugeda: mina lohistasin inxi) jaanikiriku burksiputka juurde sest vinkuburger tundus tol hetkel maailma parima leiutisena. umbes prive garderoobist sain hommikul ilusa ajalise kroonika teha. 03:09 olime garderoobijärjekorras sest inx ei näind mind ja helistas. 03:19 olin burksiputka ees ergole just lambika sõnumi saatnud millepeale ta helistas ja nad misso ja tema lancia turbo gamma delta kapa kohilaga meid peale võtsid ja rääku sööma viisid. 03:54 oli burx söödud ja olime tagasi kesklinnas umbes täpselt mu väikese audi kõrval (kes oli reedeöösest saati vabaka kolmnurgal tukkunud) ja alar helistas mulle kuna ta ergot kätte ei saanud. 04:06 olime inxi koduukse ees ja üritasime sisse saada sest inxi õde oli võtme teiselepoole ette jätnud ja erik helistas et uurida kas me oleme elus. umbes pooltndi kuni tund hiljem olime inxiga kahekesi ilusti külg külje kõrval voodis tudus. inxil on muide vääääga pehme tekk ja väääääga mõnus madrats niiet uni oli magus.

pühap ärkasin jälle mingi imeliku unenäo peale üles, tõdesin väikese peavalu olemasolu, jõin inxuga koos ühe karmi hommikukohvi, käisin korraks kodust läbi (suht kindel et päris 100% sõidukorras ma küll selleks hetkeks veel ei olnud) ja nädalavahetuse lõpetamiseks tegin ühe toreda kolmetunnise popukaproovi teles. popukaproovi kutse sain umbes peale teist veini martiniselt liisalt telefoni teel laupäeva öösel :D vot siuke naljakas nädalavahetus siis. absoluutselt mitte ühtegi rohkem kui 12h etteplaneeritud asja aga tulem oli igati superluksuslik! mõistlik ma ütlen.

põhimõtteliselt oli siis nii, et umbes täpselt nädal aega tagasi istusin ma roomas ühes super mõnusas chillout lounges koos väikese osaga oma itaalia ja euroopa sõpradest (täpsustaks siis üle et marco, denise, efe, rafali, mikolti ja snezhanaga), jõin maasikacaipiroskat ja sõin pastat ning pisikesi võileivanäkse. ja umbes kaks tundi hiljem olin ma ciampino lennujaamas ja ootasin et ryani lennuk mind stanstedi viiks. kuulasin oma itaalia muusikat ja hinges valasin suuri ja valusaid krokodillipisaraid, sest see nii lihtsana tundunud lahkumine muutus ootamatult kuidagi kummaliselt raskeks ja valusaks.

mult on mitu korda küsitud, et kas see oli samasugune nagu madridi kursus. kas oli parem? kas oli kehvem? neid kahte ei saa võrrelda. mõlemad olid super lahedad kogemused, aga absluutselt erisugused. rooma kursus oli lühem, talvine, teises riigis, korraldatud hoopis erinevalt ja tegelikult hoopis võistlus ju. ja inimesed olid ka nii teistsugused. sellekursuse lemmikud olid mul näiteks lätist, itaaliast, türgist, portugalist, norrast ja ukrainast. eelmisekursuse läti ja türgi osalejaid ma näiteks eriti ei sallinud. teistest riikidest olid ka muidugi toredad ja väga väga toredad inimesed. aga eelnimetatud, nemad olid nagu põhilisemad. ei nalja sai, draamat sai, (peaaegu) võita sai ja rämedalt kaotada ka. ja jäätist ja pitsat ja pastat hullumiseni.

põhimõtteliselt peab ikka "väikese" (jutumärgid lisatud peale 6. päeva) reisikokkuvõtte valmis kirjutama, nagu kroonikamõttes ja mälestuseks eksole. ma luban, et ma vähemalt üritan minna väga pikalt heietama kukkuda, kuigi eks ma juba kujutan ette et väga lühikest juttu pole siin nagu oodata. kes lugeda ei viitsi, siis... noh maitea, minge vaadake telekat.

1.märts. suht mugav et esimene päev on ühtlasi kuu esimene päev. enne ei olnudki sellele mõelnud. kiire arvutuse ja loogilise mõtlemise tulemusena jõuame järeldusele, et mu reis oli 10,5 päeva pikk. mõistlik. igastahes laupäeval tõi mu väga abivalmis isa mind ilusti igaksjuhuks poolteisttundi enne lennu väljumist lennujaama. kuna ma polnud kunagi varem seda web-check-in asja proovinud, siis mõtlesin pigem targu tegutseda ja mitte liialt suurele riskile välja minna. eriti kuna mu veidi lubatust suurem ja tsipa normidest raskem kohver võis võibolla väikeseid probleeme tekitada. hingasin umbes kuussada korda sissevälja kui reisi esimesse turvakontrolli sisenesin. aga probleeme polnud, mu triibuline reisikaaslane mahtus ilusti skännerisse ja isegi metallidetektor ei piiksunud ennastunustavalt kui läbi jalutasin. põhimõtteliselt mainiks veel ära et easyjeti lennukid on väga ilusad ja stjuuardessid ka toredad. siis edasi tuli lugematu arv (vahemikus 4...6) tunde stanstedis, mis ma peale järjekordset edukat turvakontrolli (suutsin sealt läbi vedada isegi 0,5l vanatallinn creami käsipagasis!) veetsin põhiliselt lugedes, muusikat kuulates, jalutades, kohvrit kaaludes (10,1kg parematel kaalumistel, enamasti veidi rohkem) ja ryani/easyjeti kohvrinormeerijatesse toppides (kuhu ta muidugi eriti ei mahtunud) ja filosofeerides, kas escada moon sparkle on vajalik või väga vajalik ost. lõpuks jõudsin järeldusele et ainult vajalik ja jätsin ta paremaid päevi ootama. edasi tuli väike lend ryanairiga (palju nirumad lennukid kui easyl ja stjuuardessid polnud ka sugugi nii toredad), kus oli minu esimene kokkupuude itaalia mentaliteediga. ehksiis kui priority reisijad (ja rotid, kes läbi interneti end checkinnisid ehksiis mina) olid lennukisse lubatud, siis lendas peale 60 itaallast, kes kõik rääkisid korraga. muidugi enamasti inimestega, kes istusid lennuki teises otsas... siinkohal aplaus mu ipodile mis suutis selle melu muusikasisse mattuda. huh. lend õnneks eriti pikk ei olnud ja mingi enne 9 kohaliku aja järgi olin ma juba roomas. antonino sõnumeeris et ta sõbranna tuleb mulle kohe järgi, et nac veel oodata. ootamise ajal otsustasin välja uurida, kui kiiresti lennuk sõidab kui ta parajasti õhku tõuseb. tegelt ei läindki kaua kui silvia juba tuli ja suundusime graziana/angela poole, kes mind ja veel paari tegelast paar ööd majutama pidi. boeingud muidu liiguvad umbes 230km/h kui rattad maast lahti saavad. tnx karel:) ööbimiskohas oli muidugi pidu. ütleme nii, et astusin uksest sisse ja imepisikeses köögis oli mingi suht 20 inimest kellest 3/4 olid kohalikud. kõik laulsid, rääkisid ja naersid. õnneks paari puhul sai kohe, tänu mõningasele meilinglistiaktiivsusele, nime ja näo kokku panna aga enamik olid ikka suht võõrad. tutvustasid end seal küll aga info läks ilusti ühest kõrvast sisse ja teisest välja. kui ma nüüd nats ajusid ragistan siis osalejatest olid kohal efe (türgi), rafal (poola), isidora (eee, serbia?) ja zane (läti). lisaks kaks poolakat, ola, kes oli co-organizer, ja mingi kutt, kes oli lihtsalt lühikesel puhkusel seal. kohalikest mäletan peale graziana ja silvia veel antoninot, alessandrot, fabiot, pier'i, marcot ja vist dariot ka? krt, oleks võind kohe pilte klõpsima hakata, ei peaks ajurakukesi tapma siin. tegelt oli rahvast vist rohkem? päris ma mäletangi... igastahes istusin seal tasatasakesi omas nurgas ja suht väss oli olla ja üritasin aru saada et kes on kes ja kus ja mis toimub jne. sellest olekust tegid kutid muidugi kohe omad järeldused aga see selgus alles õige pika aja pärast.. muidu tegid nad seal paar korda karmi huumorit ka. näiteks kui ric tuli siis tehti talle kokteil veest ja igasugustest maitseainetest mis nad köögist leidsid ja kui uks lahti läks siis oli bevilo kohe. ouch. stef sai ka bevilo aga vist pigem veiniga. päris julm:) bevilo on igastahes üks laul, et kui nad seda laulma hakkavad sulle siis pead käesoleva topsi kohe tühjaks jooma. muidu tuleb... maiteagi mis muidu tuleb sest keegi ei jätnud joomata kunagi. juuvist oleks tagajärjed liiga õudsed olnud. mingihetk otsustati et minek kuhugi väikesse linna, klubipubitama. mingil siiani mõistetamatul põhjusel see plaan väga ei õnnestund ja siis tegime lihtsalt lollusi tänaval :D ja siis silvia tõi meid efega ilusti koju ära. et saaks 3 tundi magada ja firenzesse startida. okei, ausalt, teised päevad tulevad vähemdetailsed :) või lausa detailidevabad.

2. märts. igastahes pühapäev käisime väikese kambaga firenzes. väike kamp oli siis kõik need viis EC'l osalejat, kes tolleks hetkeks itaalias olid. kuna mina ei ole just maailma kiireim ärkaja millalgi 5..6 vahel hommikul siis muidugi me jäime õigest metroorongist maha ja seega pikamaarongile pidime muidugi jooksma ja piletit me osta ei jõudnudki. siis muidugi ilmnes umbes 150km kaugusel roomast, et itaallased ei taha väga rongist piletit müüa. alguses taheti meile teha trahvi kokku mingi 165€ eest (viiest kaks elasid teises kohas ja nad jõudsid pileti osta, seega näkku 40€ trahvi + pilet) aga lõpuks suutis efe oma värisega itaaliakeelega (laused olid otsetõlkes midagi stiilis "me oleme head inimesed, meil on vähe raha, me ei taha kurja, me ei ole pahad inimesed") meid kuidagi puhtaks rääkida ja saime 3 piletit 20€ eest. firenzes jalutasime ringi, pikutasime murul, sõime kiirtoitu, tutvusime isidora serbia-itaalia sõpradega, käisime kohvikus (8€ väikese mojito eest mille pidin ise 3 suhkrupakiga joodavaks muutma... päris sic!) ja põhimõtteliselt sõitsime 15€ piletidega rooma tagasi. roomas juhatas antonino meid 134% ulatuses grafitiga kaetud ghettorongile ja palus ghettopeatuses maha tulla ja välja jõudsime mingisse totaalsesse ghettoklubisse. seal oli mingine bändude võistlus ja jälle pool miljonit uut inimest ja kõik järjest tutvustasid ennast ja nõudsid vastututvumist :D eriti midagi ma sellest õhtust ei mäleta, olin suht väsinud peale päevaseid seiklusi. ainult seda mäletan et cristiano tuli tere ütlema ja kuna mul oli tõeliselt kopp ees kõigest ja tahtsin lihtsalt kuhugi magama heita siis ma olin ikka kergelt öeldes veidi FP ja ebaviisakas. suht opakas, lõpuks oli ta ju üks mu lemmikmeestest :D tuttu saime millalgi suht hilja sest angela pidi viimane klubistlahkuja olema. oehhh, kui väsitav.

3. märts. kuna isidora jäi firenzesse, siis tuli kolmandaks ööbijaks angela juurde millalgi pühapäeva jooksul saabunud iman (iraanist/rootsist). ja see oli vist peaaegu ainuke hommik, kui sai suht pikalt magada. mingi 12ni vist isegi! siis korjasime oma kotid ja muud asjad kokku ja liikusime ülikooli poole. õigemini üritasime. sest ma muidugi panin peatusega mööda ja väljusime tsipa veidi vara. mis jälle muidugi ei olnud väga traagiline, sest vale peatus oli täpselt söökla ees ja lõunastamaliikuvad marco ja ola viisid meid sööma hoopis :D hea rahulik päev, nautisime päikeselist ilma ja tutvusime teineteisega ja lõpuks liikusime oma kenasse ghettokoju. otsustasime läti tüdruku zanega kahekesi tuba jagada. õhtul oli welcomeparty ja mu väike vaene ipod otsustas kokku joosta ja kõik mu eesti muusika ära kustutada. üritasime cristianoga tema arvuti abil aru saada et mis juhtunud on aga noh, ei läinud õnneks. seega mis jamasti, see uuesti, lasin marco itunesist uue valiku head-paremat arvutisse ja elu oli jälle lill. peost mul eriti pilte pole kuna nagu kedagi ei tundnud veel ja ei osand pidurdamatult klõpsida :P aga seda mäletan et mingi mäng oli kus pidi punkte koguma ja siis vastavalt olemasolevatele punktidele teenisid välja igasuguseid leveleid. alguses nimesildi, siis topsi, siis alkoholi topsi sisse, lõpuks welcomepacki... vms. kuidagi õnnestus mul igastahes end baarmeni abiga ja kindlasti liiga väikese punktiarvuga kärmelt veinkoolalainele orgunnida ja sumisesin niimoodi vaikselt päris pikalt. vist. tegelt ei tea ju.

4. märts pildid annavad vihjeks et teisipäev oli cityrally päev. meie tiimi moodustasid tiimijuht silvia, mina, vitaliy (ukrainast), tamara (serbiast), alina (rumeeniast) ja rafal (endiselt poolast). cityrally raames pidime lahendama mingit müsteeriumi. olgem ausad, meil ei tulnd see eriti hästi välja :D a me lihtsalt chillisime mööda linna ja jälitasime teisi gruppe. õnneks sattusime koguaeg õigel ajal õigesse kohta ja saime kõigist tobedatest missioonidest osa võtta. nii siis istutigi panteoni ees õhupalle puruks ja toodi lusikaga (mis oli suus) vett mingist purskkaevust taldrikutesse ja söödi võileibu varemetes. vahepeal unustati jälle ära et tegelt meil oli mingi cityrallyvärk ja vahepeal pier lihtsalt vedas 2 grupi jagu inimesi ühest tähtsast kohast teise ja vahepeal viis jäätist sööma ka. mina sain maailma parimat smuutit selle jäätisepausi ajal igastahes. supervahva :) mingihetk võeti suund vatikanile ja läksime ronisime püha peetruse kiriku katusekuplile. mitte ühtegi lifti ei olnud selles majas aga see-eest oli päris omajagu trepiastmeid. päris kõrgel olime lõpuks. siin üks video rooma kohalt, peategelasteks antonino, pier, telefon ja hispaania trepid :) sellel õhtul oli hoopis stiilipidu, teemaks arstid ja patsiendid. no egas midagi, teksamini selga ja punased ristid riietele ja möll (taaskord koos veinkoolaga vist) võis alata. see oli nats kummaline õhtu sest vitaliy ja efe ja iman ja niklas saatsid kõik kuidagi väga vastuolulisi ja imelikke signaale ja siis ma üritasin end maksimaalselt hästi tunda samalajal nendega minimaalselt kokku puutudes :D ei olnud just maailma lihtsaim ülesanne kuna nad moodustasid siiski meie meesosalejatest umbes täpselt poole. ja sealjuures muidugi selle parema poole :D tänu sõber veinile olin ma lõpuks jälle liivi almighty ja (nagu ma hiljem kuulsin) tekitasin mõnedele õige piinlikke olukordi. uups. igastahes tollel õhtul sai antonio (mitte segi ajada antoninoga eks) auto kõrvalistmel tehtud väike streetrace roman style croissanterie'sse (mille tegelik nimi oli pasticceria nagu ma just pildilt vaatasin) ja sealt omakorda juba cristiano autos väike streetrace roman style residentsi. tasuks mainimist, et itaalias on lubatud 0,5promillise joobega juhtida. ja seega kõik joovad niipalju kui heaks arvavad ja siis sõidavad koju. enamasti suhtkoht striitreissides. päris jube :D

ahjaa, kirja panemata on jäänud, et kuigi meil oli zanega armas kahevoodine elamine, siis kolis meile kohe esimesel õhtul sisse kolmas elanik. raudselt üks mu lemmik-itaallane alessandro täpsemalt, kes meenutas mulle täiesti ebanormaalselt reiot! mitte kursavend reijot aga ühte teist, kes mulle mingihetk suht huvi pakkus. muidu vihjeks võin veel öelda, et minuga ale voodit ei jaganud :P õnneks olid nad zanega suht diskreetsed, lahkusid peolt alati enne mind :D ja kui mina jõudsin ja nad kogemata üles ajasin siis tegid ülekuulamist et kes ja kus ja kellega ja miks. ale oli kindlasti parim öine jutukaaslane üle pika aja :) ja viis mind ilusti kurssi mind huvitavate noormeeste hingeeluga. õnneks olid huvitavad noormehed enamasti tema sõbrad aga kahjuks ei olnd see hingeelu mind soosiv aga noh, selles polnud ju tema süüdi. igastahes ta lubas, et kui ma tagasi rooma satun, siis ta orgunnib mingise peo, kus kõik tema sõbrad kohal on. sõbrad pidid tal suht eranditult sama hea välimusega olema kui ta ise. rärr :D

5. märts. sellel päeval oli meil case study loeng ja harjutustund. pidime lambimeeskonda jagatuna lahendama mingise HP printerite tarneahela optimeerimise ülesannet. see oleks mul kindlasti kuustuhat korda paremini välja tulnud kui ma oleksin igast teisest sõnast aru saanud või nii :D meie tiim oli seekord ma, niklas (norra), mikolt ja petra (ungari) ning pjotr (poola). niklas ja pjotr üritasid ülesannet lahendada, petra üritas lisapunkte teenida naeltest skulptuuri tegemisega, mina lahkasin mõtteis itaalia meeste hingeelu ja mikolt tegi ka midagi vist? assisteeris petrat vms :) igastahes mitu tundi hiljem kaitses niklas tahvli ees suht veenvalt meie lahendust, milles ei olnud ühtegi loogilist lüli ja võisime lugeda päeva suht kordaläinuks. õnneks anti tookord välja ainult esimene koht ja seega jäime teiste tiimidega koos teisele kohale :) õhtul käisime fraschettas, mis oli mingi itaalia söögikoht kus võis kuni keskööni laamendada ja lollusi teha ilma hirmuta et politsei tuleb. näiteks residentsis kutsuti meile politsei kohe esimesel õhtul mingi mitu korda :) fraschettas tehtud jaburustest on mul ilus ning kohati suht lärmakas näidisvideo ka. video lõpuks saavad cristiano ja marco oma bevilo ka kätte :D siuke laul oligi. ma õppisin esimesel õhtul selle sõnad ära et paar punkti kirja saaks ja alkoholijaoks tops antaks :) sain topsi ja welcomepacki ja nimesildi ka. ha! igastahes peale fraschettat liikusime mingisse kummalisse pleissi kus lihtsalt möllutati ja mingihetk jagati kätte kursuse särgid. mul polnd möllutuju ja ma siis istusin vaikselt ja trimpasin ja üritasin kõigile selgeks teha et eeiii, maailm ei ole otsa lõppemas, lihtsalt täna on selline rahulik öö. lõpuks läksid kõik tuttu ää ja mina aitasin korraldajatel koristada ja käisin antoninoga croisanteries hommikusaiadel järel. suht hommik oli kui tuttu sai.

6. märts. debate day. alguses tegi angela meile koolituse avalike esinemiste kohta ja kuidas teha presentatsiooni jne. siis paluti kõigil moodustada kahesed tiimid ja lahti läks väitlusmaraton. alguses alustati mõnusate teemadega a la spiderman vs batman ja pasta vs pizza ja beer vs wine ja city vs countryside. kokku oli 10 paari ja kõik võistlesid 2 korda. kohtunikud hindasid parimaid ja neli paari said superfinaali. meie zanega olime ka üks neljast "õnnelikust". esimese finaali teema oli midagi stiilis kui tapab, kas peaks surema? zanel olid mingid head ideed ja mõttearendused selle teema koha pealt samas kui mul jooksis juhe isegi brainstormingu ajal korduvalt lühisesse. ja nii oligi et kui väitlema läksime siis zane rääkis oma osa ilusti ära ja mul jooksis peale esimest minutit aju täiesti kokku ja kõik sõnad läksid meelest ära ja ükski valmismõeldud argument ei tundunud enam vettpidav. napilt oleks nutma hakanud, päris piinlik. niiet ei tulnud väga üllatusena kui me kaotasime. teise finaali kaotasid efe ja vitaliy ja leppisime kokku et jagame sõbralikult kolmandat kohta. lõpp hea, kõik hea. õhtul oli IE ehk pikalt international evening. mina pakkusin seekord vanatallinn creami, vanatallinn traditionali ja lavashirulle :D not a typical estonian dish, but a VERY typical liivish dish. pildil ajalooline moment, kui eesti ja läti asusid hispaania ja hiina vahel :D. samast õhtust on ka grupipilt, kus peaaegu kõik mu lemparid üles rivistatud on: efe, ma, zane ja ale, vasco (portugal), vitaliy, niklas ja rafal (kes pidude hullemaks minemisega aina vaiksemaks muutus ja pildi tegemise ajaks juba pigem võõrdunud oli :P). IE oli ka selles suhtes huvitav pidu et sain kolmandast allikast a.k.a. keskmisest raskemas joobes marcolt suht põnevat infot ja lisaks tänu ulatuslikule sangriatarbimisele ja portugali veinidele muutusin ma sellesama purjus marco ja paari teise väikese õelusekoti poolt ülesässitatud itaalia mehe a.k.a. luca meelituste suhtes vastuvõtlikuks ja langesin võrgutuse lõksu :D kõigil oli nalja kui palju, sh ka minul muidugi. sellest hetkest ma õnneks veel pilte näinud ei ole :P IE oli vist jälle suht pikaleveninud pidu aga mul said fotokal akud päris kiirelt tühjaks ja õhtu lõpp on zane kaameras. aaa ja kuidas ma saaksin unustada, et IE hommikul, umbes 5 ja 6 vahel pidi meie hulgast lahkuma väike vaene vitaliy. ta lend nimelt tühistati ära ja siis et ta koju saaks pidi ta lahkuma 3 päeva varem :( sai tervelt tundaega puhata IEst kui ta lennukile aeti, mina ja petra saatsime ta ilusti ära koos soojade kallistustega ja hommikucroissantiga. vaeseke oli jumala svipsis kui simone ta ära viis, suutis formuleerida ainult kaht lauset: "cmoooooon" ja "dontbeshyyyy". tegelt oli pigem naljakas kui kurb teda lahkumas vaadata sest ta meenutas kahtlaselt palju ujumast tulnud kassi. saba sorus, kõrvad norus :)))

7. märts. hommik tuli taaskord haigelt varakult. täpsemalt ärkasin üles, vaatasin et kuraaat kell on 10, magasingi sisse, nüüd ei näegi sixtuse kabelit, noh jah, ja keerasin teise külje. ja siis umbes 26 minutit hiljem ilmus zane ja teatas et all kogunetakse, pooleni on aega ja siis minek. ja seega ma tegin oma elu kiireima ärkamise-riietumise-hambapesu-kolmandaltkorruselt-esimeselkorrusele-jooksu ja jäin umbes 2 minutit hiljaks. olin suht uhke! kabelisse saamiseks ootasime 2h 4h pikkuses järjekorras, igal võimalusel veidi teiste nõrku hetki kasutades edasi liikudes. see oleks olnud tunduvalt lihtsam, kui meid ei oleks olnud 15, kes me nähtamatutena edasi trügisime. sellest ootamisest ja meelelahutusest on mul muidugi väike video ka, ma marco ja ale laulame achmedi jõululaulu :D video alguses on näha ka veidi järjekorra mahtu. võin vihjeks öelda et tegelt oli see umbes 4 korda nii pikk kui videos näha, lookles ilusti ümber maja. muuseumis jaotati kõigile lapsed ja lapsevanemad, et grupp kaotsi ei läheks. noh et igaüks pidi oma "järeltulija" eest hoolitsema :D mina olin vasco tütar ja efe oli minu poeg. ja siis vasco vahepeal luges mulle moraali ja kasvatas mind. ja siis kaotas mu ära mingi 20ks minutiks. huumor. muuseum ise oli elu suur, suht jooksime sealt läbi sest pidime paari tunni pärast ülejäänutega kokku saama. kuna ma sixtuse kabelist eriti midagi ei teadnud, enne kui ma sinna jõudsin, siis polnud nagu suurt vau-momenti kah :D jalutasime läbi ja saime teistega kokku, trevi pursiku juures, kui ma nüüd õigesti mäletan. edasi tegime jälle väike jätkusitiralli ja vaatasime need kohad ära, mida enne näha polnud õnnestunud. keegi korraldajatest ütles ükshetk et meie kursuse rahvas on kõigist senistest rome tv kursustest kõige rohkem linna ja vaatamisväärsusi näinud, weeeeee, kohe teen endale diplomi. õhtul pidi olema superduperkuul diskopidu. mis seda kohe kindlasti ei olnud. klubi oli iseenesest päris äge, aga lubatud rikkaliku õhtusöögibuffee asemel saime saia ja sinki ja vett. njammi! ja kui rahvas hakkas sisse voorima siis läks asi vabsee kahtlaseks ja muusika polnd samuti suurem asi. et rahvas tantsupõrandal nälga ei sureks, siis smuugeldasid meie kallid organisaatorid vahepeal inimesi vahetuste kaupa õhtusöögile, mis oli siis nurgataha pargitud pieri autokatusele kujundatud pizzabaar. einestamise ajal edastas autoomanik mulle teate, et mu eelmise õhtu "special friend" oli haigeks jäänud ja seega kui marco ja ola tegid ettepaneku end veidi "haiglasena" tunda ehksiis peolt põgeneda ja tiramisut sööma minna siis olin käpp. väike tiramisu, väike ale ärasaatmine ja tuttuminek. kell oli alles 3 ja see tundus tol hetkel niiiii varajane aeg.

8. märts. engineering competition. hommikul siis selgus, et kogu selle reisi eesmärk oli ehitada funktsioneeriv klaver. pidi omama kolme töötavat klahvi ja olema mahult vähemalt 15l suurune. minu suurim missioon oli kasutada antud materjali maksimaalselt suureks kastiks formuleerimine paberil. sellega sain suht hästi hakkama aga jah, see oli ka ainuke asi millega ma hakkama sain. peale pingelist paberitöö lõpetamist andsin ehitusjoonised poistele ja ise chillisin õues ja nautisin päikesepaistet. igatahes long story short, meie vitali mälestusele pühendatud oh c'moooon team oli vist ainuke, kelle lõpp-produkt ei sarnanenud ühegi nurga alt klaveriga ja ei teinud ühtegi korralikku piuksu :D aga nalja sai meil seal rohkem kui oleks normaalne olnud. mul on ECst mingi 200 pilti ja tubli 20 peal tehakse nähtavalt tööd. tähtis polegi ju võit vaid osavõtt :))) õhtul oli katse 2 diskoleminekuga. seekord sain kohale marco ola ja niklasega, mingisse päris okeisse diskopleissi. õhku oli palju, inimesi ka, ruumi suht vähe. aga lahe oli ikkagi. sai tasuta redbull+misiganes kokse ja tantsida üritada. möllutati mingi 4...5ni kindlasti. vist. koju tõi mind hoopis luca kes absoluutselt iga 2 minuti tagant üritas mulle rääkida kui ilusad on tähed järve kaldal kuhu ta mind viia tahaks ja kui kena kodu tal kuskil mitte-eriti-kaugel on. aga nagu kõik mu sõbrad teavad, ei ole olemas pipramat isendit, kui keskmises joobes liivi. kes tol hetkel tahtis ainult ja väga oma residentsi voodisse :D kuhu ma ka ilusti jõudsin millalgi koos päikesetõusuga.

9. märts. tulid fabrizio ja antonino äratama koos veeämbriga. kes üles ei saanud, ujutati üle. õnneks mul läks uni suht kiiresti ära juba vahetult enne seda kui nad uksetaha laulma tulid. petra näiteks tassitigi dushialla :D sessuhtes oli tegelt väga armas hommik et kõigepealt prooviti heaga ja lauldi, siis prooviti veel heaga ja õnnistati püha pastaveega ja kui see ka ei töötand siis läksid karmid meetmed käiku. igastahes hommikune ülesanne oli teha endale lõunasöök. mis muidugi lõppes jälle natuke valesti ehksiis muutus mingihetk suuremat tõugu jahusõjaks. aga tulem oli igastahes väga maitsev :) õhtul tehti meile veel kolmas ekskursioon marco-cristiano-alssandro sõbra poolt, kes ainult itaaliakeelt rääkis aga roomast haigelt palju teadis. hästi põnev oli, saime teada kust apteegimaosümbol pärit on ja ronisime aia ja lintidega ümbritsetud keelutsoonidesse ja käisime vaatasime rooma alguspunkti. ekskursiooni lõpuks teatas marco meile et lõpupidu toimub termides! :D ehksiis kimasime ühikasse ja teoreetiliselt "kiired ettevalmistused lahkumiseks termide suunas" võtsid mingi 4h ja saime liikuma tubli tund üle kesköö alles :D tundaega sõitu/joomist/magamist ja suplsti 50*C vette lebotama. autos sai ära lahendatud zane rabarberi-õunaviin energiajoogiga ja marcolt saadud limonce ja termides hävitasime kõigepealt pudeli veini ja siis parema puudumisel sobis ilusti ka ouzo colaga. nii me seal siis istusime ja möllasime ja nautisime elu... ahjaa, luca oli ka seal, aga mul oli ajus mingi lüliti mingis asendis, mis ütles et mehed on vähetähtis pisiasi, ja et end võimalikult käpelt täpsitada ja huumorit teha on põhiasi, siis ma nats ignoreerisin teda ja tegelesin kõige muuga mis ette jäi ja pähe tuli. näiteks vahepeal tegime neljakesi (ma, zane, marco ja cristiano) karastamist, ronisime külma basseini ja kuuma basseini ja jälle külma ja jälle kuuma ning kõige tipuks tegime väike "grupiseks" ka. heh, taaskord, nalja sai :)) osad autod läksid juba päris kiirelt ära, esimestel usinatel olid broneeritud hommikused lennud. seda ma õppisin juba madridis, et sellist nalja ei tasu teha :D marco tõi meid ilusti linna tagasi ja väitis meile väga järjekindlalt et tal on kohting padjaga kui me zanega üritasime kella 6 ajal hommikust juustuburgerit välja kaubelda :D lubas 5h pärast tagasi ühikas olla ja meile viimasepäeva linnatuuri teha. jajah :D

10. märts. ma ärkasin mingi kl 8 et dushialla minna. juunou, puhtalt on tsipa mõnusam reisida eksju. aga kuna meil enam ei olnud fööniadapterit ega töötavat fööni ega rätikuid mida oleks saanud kasutada siis ei olnud see just maailma parim dushikogemus. juukseid kuivatasin õhu ja voodilinadega :D pfft. aga vähemalt kl 11 olin pakitud, puhas ja värske. ja keda ei olnud 11 ajal mitte kuskil? autojuhti muidugi. oleks võind 3 tundi vabalt uneajale juurde keerata :) petra, mikolt ja snezhana ootasid ka oma autojuht denis'i. kes samuti kell 11 lubas kohal olla. pool12 lubas ta 2min pärast kohal olla. veerand1 pidi veel minut minema. ja lõpuks jõudis marco, kelle zane millalgi umbes kolmveerand12 telefonikõnega üles ajas, ikkagi varem :D nõndasiis marco viis meid mäkki hommikust sööma (jeeeee, teine inimene maailmas peale minu kes modifitseerib oma burgereid!!!) ja siis mingisse sitsiilia jäätisebaari kõige suuremaid jäätiseid maitsma. ja siis viisime zane lennujaama ja siis läksime kahekesi temajuurde lõunauinakut tegema. nii mõnus ja chill päev :) peale väikest uinakut viis cristiano meid kolmekesi väikesele kohvile ja suurele kohviliköörile ja elutõdede lahkamisele (muidugi ei saanud nad üle ega ümber minust ja lucast mis oli tegelt mõnesmõttes nende mõlema "teene" :P) ja siis läks autojuht tööle ja meie üritasime teiste roomajäänutega kokku saada jälle. aga kuna see ei olnud just maailma kiireim manööver, siis passisime kahekesi niisama linnas, käisime jalutamas ja windowshoppingut tegemas (ühe päris nunnu koti leidsin! aga polnud südant ära osta, kahetsen..) ja rääkisime igasugustest maailma asjadest. lõpuks jõudsime sellesse olukorda mida oma romaani alguses juba kirjeldasin, pasta ja caipiroska ja vähe toole ja palju inimesi :) kui marco mind lennujaama sõidutas siis jagas ta minuga veeeeeel päris huvitavaid pisiasju igasugustest kursuse inimestest, sh temast endast ja minust ja... perspektiivid veidi muutusid. aga ainult heas mõttes. sain kinnitust ale jutule et olin alguses nende kamba silmis olnud üks igavene vastik FP, aga mida päev edasi, seda rohkem ma neile meeldima hakkasin. ja seda oli tore teada. sest ma ju tean et esmamuljed pole mu tugevaim külg. lennujaamas lällasime lihtsalt ringi ja tegime igasuguseid lollusi. ja kui lennuni oli tubli 40 minutit jäänud siis lihtsalt seisime seal ooteruumis ja kallistasime mingi 5 minutit. raske raske raske oli see lahkumine. marco ootas ära kuni nägi et nad isegi lasid mu turvakontrollist läbi ja siis läks. ootamatult nukker tunne oli, kuidagi nii tühi ja raske. ryan check-in hilines metsikult, lend ise oli nüri, õues oli kole ja pime, ilm oli vastik ja hall ja märg, stjuuardessid olid tigedad ja suht ebaviisakad...

11.märts. ...stanstedis oli maailma pikim unetu öö, absoluutselt kõige kõvem põrand maailmas, terve reisi kalleim varahommikushopping (ja kusjuures ainult 1/5 osteldud kaubast oli söödav :D) ja easyjeti lennule oli absoluutselt ebaeestlaslik trügimine. ja põhimõtteliselt siis olingi juba kodus ja oligi reis läbi. nagu siuhti.

kusjuures ma ei ole siiamaani välja puhanud. täiesti hull. iga hommik on mind üles aetud mitte ma ei ole ise ärganud... ja seda iseärkamise hetke ootan veel päris pikalt mul on tunne. sellest tuleb üks kreisi kevade. lõputöö kõrval on juba kirjas 2-nädalane keskeuroopa avastamine oma laulubeibedega ja võibolla peale seda on paari mu väga lemmikut itaalia meest juba eesti pinnale oodata. kui esimemesed kaks on kindlad siis kolmanda toimumine ja kestus peaks selguma kolmapäeval. loodame loodame loodame parimat. eks näis.

aga rooma lähen ma 127% kindlasti tagasi. imeline linn ja imelised inimesed. sinna jätsin oma südame, ja seda õige mitmes mõttes :)

would've, could've, should've. tahaks teada, kes mulle needuse peale on pannud, et ma inimeste eludesse (suhteliselt) eranditult ainult halval ajal ja kehva esmamuljega astun? ajab ikka ahastuse peale küll, kõik oleks võinud nii ideaalne olla. korduvalt. mnjah.

põmst tulgu nüüd mis tuleb, kohver on mingeid asju täis pakitud ja vaim peale suuremaid-väiksemaid paanikahoogusid enamvähem valmis. lähen vaatan kuidas saapakujuline riik lõunasuunas tunneb end. ja näeme siis loodetavasti jälle umbes 11 päeva pärast. sauhti!