tänane hommikupoolik oli ikka täiesti laususkumatu. ärkasin, nagu ikka, liiga hilja, nats 9 läbi. kl 10 alanud loengusse jõudsin 20 minutit hiljem. oleks 15 minutit hiljem jõudnud aga VII korpuses asunud loengusaali jõudes leidsin ukselt sildi, et loeng viidud VI korpusesse. (iga normaalne inimene muigaks sellise pisiasja peale, sest VII ja VI on ju teatavasti järjestikused numbrid, aga TTÜs on VII korpus juurdeehitatud ja I korpuse kõrvale ehksiis VII ja VI on täiesti kooli eri otstes) väike mõnus hommikune traav ja sai loengus ka istutud. kuulata muidugi ei suutnud, sest see on lihtsalt uskumatu mulliloeng. tunnilõpus sain oma aineprojekti kirja pandud (õppejõud naeris mu idee peale -> suht okei idee vist) ja seadsin sammud dekaani juurde. hr pappeli kabineti ukselt paistis ainult mingi pepu, keegi tudeng kuulas juhendamist lauale toetudes. ja siis ma ootasin ukse taga, mingi 15 minutit kindlasti, sest kõik koridori stendid jõudsin läbi lugeda. ja siis tuli intervjuu, juhuu. "mida ma peaksin su soovituskirja kirjutama? mis sul CVs head leidub? oled meil kooli üliõpilasorganisatsioonides midagi teinud? (oiii kuidas ma tolle küsimuse hetkel liisi, üliõpilasaktivisti, kadestasin) kuidas need õppetulemused ka on? miks nii palju ühtesid?" huaa, oleks heameelega läbi põranda vajunud. aga lubati järgmiseks nädalaks midagi ilusat kirja panna. noh, asi seegi. edasi sammud rahvusvaheliste suhete osakonda. tuttavat tädi kabinetis ei olnud ja teise juures oli mingi kutt. nõnda ma siis ootasin järgmise ukse taga. ja rohkem, kui 15 minutit, sest selle koridori stendid jõudsin kõik 2 korda läbi lugeda. ja läksin lõpuks sisse ja sain väärilise info omanikuks, et teine "võõras" tädi oli "vale" ja minu küsimustele üldse vastata ei osanudki. SIIS põgenesin koolist ja seadsin autonina redfordi poole, et autole peatse talve puhul uued kojamehed osta. redfordi indrek, kes mulle hea hinna lubas teha ei võtnud vastu telefoni ja kontoris teda ka polnud ja keegi ei teadnud midagi. niisiis tuli asi lükata järgmisse nädalasse, sest varem mul sinnakanti asja pole. mõtlesin, et kui juba järvel, siis peaks vast passipilte tegema minema, järve keskuses ju kindlasti on mõni fotopood vms. sõitsin sinna ja jalutasin terve keskuse läbi. oli üks digilabor, kus sai kiirpilte teha. mul ei olnd kiirpilte vaja, neid tavalisi oli! kurjam, autojuurde tagasi. lähenedes vaatasin, et üks tagumine rehv oli täiesti tühjaks läinud millalgi. mõtlesin, et hüppan järve nestest läbi ja pumpan täis. seal olid muidugi mingid teetööd vms ja kõik üleskaevatud ja sada häda. tegin autoga tiiru peale ja tõdesin, et ei ole seda pumbaasja. noh jah, lükkub õhtusse, velg on ju hea tugev asi, mille peal sõita:) selleks ajaks olin oma telefoniga teinud ca 6 kõnet, millest mitte ühtegi polnud vastu võetud. ehksiis hakkas tekkima hirm, et midagi on Kohutavalt Valesti mu väikese rotifoniga. rallisin siis pirita poole, jõudsin kontorisse ja vaatasin, et keegi toomas oli minu arvuti omastanud. taustapilt oli võõras ja parooliaknas ootas võõras nimi. kohe tuli paanika, et keegi (st toomas) on mu arvuti kogemata endaga kaasa võtnud ja endaoma asemele pannud (tol hetkel tundus see loogiline :D) ja üritasin teda telefonitsi kätte saada. muidugi, ei saanud. maitea, võibolla oli vale number ka. lõpuks muidugi selgus, et meil nüüd kõik serveriarvutid ja kõigisse saavad kõik serverikasutajad sisse logida. st kirjutasin toomase asemele liivi ja kõik oli jälle ok. huh, nüüd on sõrmed küll täiega väsinud. muu päev oli ok. tegin minimaalselt tööd ja hängisin maksimaalselt niisama. reedest on ülejäänd müügiosakonnast tagasi ja tööelu läheb tagasi argirutiini, peab jälle hakkama tegema asju, mida ju teha ei taha.

eile õhtul-öösel käisime suhteliselt eksprompt kursaõde ingritiga kinos. minu selle aasta esimene pöff. filmi sisututvustus pöffi kodulehelt: 18-aastane Audrey elab Dreamlandis, väikses vagunelamukülakeses keset New Mexico tolmust ja piiritut kõrbe. See pisike, päikesest kuivatatud oaas, on koduks nii Audrey elukunstnikust isale kui ka parimale sõbrale Calistale, kes unistab missivõistlustel osalemisest ja kannatab raske haiguse all. Audrey on näiliselt oma eluga rahul ja veendunud, et ei lahku iial nende inimeste keskelt, kes teda nii väga vajavad. Kuni ühel päeval saabub Dreamlandi poiss, kes seab tema senised veendumused kahtluse alla. ja põhimõtteliselt selline oligi. tore, armas noortefilm. tegelased olid üldiselt silmale ilusad vaadata ja peategelasel oli täiesti laura naeratus. natuke oli muidugi draamat ja verd ja seksi kah aga nii need noortekad käivadki. film katkes täiesti ühe korra, hüppas kaks korda ja saal oli omapärase lõhnaga. filmisaal oli kinomajas, polnudki seal enne käind. saal oli hullult nostalgiline, sinised toolid ja natuke lagunes. aga tore oli ja hea mugava asendi leidis kah. rein lang oli ka filmi vaatamas, nagu päris kino. eelmisel aastal pidasin päris põhjaliku pöffipäevikut (vahemikus 05-11.dets 13 filmi ikkagi), vaatab mitmele seansile see aasta jõuan.

täna oli meil marthaga esimene ühistrenn. pidi olema nike rokistaar aga tuli hoopis dancefeeling. ja niiii mõnus oli. peale martha sattus trenni ka risto korterikaaslane liisa. kolmekesi staaritsesime, ees reas ilusti. mina olin taaskord iseenda meelelahutus kohe algusest peale, peeglist ju hea vaadata. soenduses olin juba nagu huumor seal eesreas, koguaeg liikusin vales suunas ja üldse äputasin, lausa naer tuli peale. siis tuli hullude sammudega tantsumöllu, millest ma umbes 86% ajast mittemidagi aru ei saanud. ses suhtes et tegelt sain aru küll, aga koguaeg vales kohas. kas natuke varem või hiljem. lõpuks hakkas juba pea-aegu sujuma aga siis sai tantsuosa otsa. ja toodi välja matid põrgust. tasakaaluharjutusi ja lihaseharjutusi ja kätekõverdusi :D küünarnukkidel ja varvastel keret õhus hoida ei ole kunagi nii raske olnd kui täna. ägisesin ja ootasin oma surma ja silmanurgast nägin kuidas martha enda mati peal vaeva nägi. kui harjutus läbi sai siis me lihtsalt kägardusime oma mattide peale ja naersime natuke sest nii naljakas oli, kuidas me kaks tublit tüdrukut ei suutnud oma väikeseid kehasid õhus hoida.

ma vaatan, et nahk hakkab jälle käest ära minema. ma küll kreemitan ja koorin aga ei aita. kole ja krobeline ja täpiline on. kuna suvi on läbi, siis peab jälle solaariumit külastama hakkama. see apelsinioranž pole just minu maitse tegelt, aga nahale mõjub see väga hästi. eelmine aasta mõjus vähemalt. ja endal ka kohe ilus suvine tunne kui pluusialt valge kõhu asemel midagi veidi värvilisemat välgub :P

ma olen viimasel ajal tige ja kergesti ärrituv. kuidagi inimesed käivad Eriti ajudele. näiteks risto ainus meessoost korterikaaslane. alguses oli tore ja vahva, aga viimasel ajal ajab ta mind koguaeg närvi. ta tuleb siis juttu rääkima, kui ma telekat vaatan, ta küsib selliseid nõmedaid küsimusi, millele ma üldse vastata ei taha (ei vasta ka), teeb (naljaga pooleks) suht haigeid ettepanekuid alatasa, uurib ja küsib mult igasuguseid asju, mida ma rääkida ei taha. üritab koguaeg oma mõtteid ja vaateid läbi suruda ja paneb mind aina rohkem oma kesta sulguma. pühapäeval laulmas ronisin kaa oma kesta. kuidagi nii vastikult eliit-ansambel osales proovis. koguaeg ronisid salu taha lauluviisi veeretama ja siis laulaks nagu neile. hullud bossid küll. ja siis laulsid nemad meile, nagu mingi kontsert ju. jah, jälle ei sobinud. ja üldse istusid koguaeg seal omas nurgas ja kudrutasid omaette. snoobid liikmevalijad siukesed. hea et mul mu alditibud ja super miniansambel on, hingel hakkab kergem kohe. siis tööl inimesed ajavad mind kaa vihaseks. esiteks see lõpmatu gestaapoluure, siis see uskumatu mitmepalgelisus, üldse mõned on viimasel ajal eriti imelikult käituma hakanud. ja kui siis veel mingi eriti labidas klient satub siis ma lausa vihastan. aga suht vähe, sisemiselt pigem, keegi ei saa arugi. pühapäeval käisime nelega musamari jõulukontserti kuulamas (haha, jah, novembris). kontsert oli tore ja armas aga see tädi, kelle koht oli kuskil taga, aga kes oma kahe lapsega ikka pidi minu ette toolile ronima, et ma midagi ei näeks, oli ikka eriti nõme. sahmerdas ringi ka koguaeg. kas tema, või siis tema pulgakommiga laps. vehkisid peaga ja olid aktiivsed. niimoodi ei saa ju kontserti kuulata, kurat võtaks. ja üldse see, et koguaeg oli kellelgi pissihäda või uni või kõht tühi. lapsed, kuulge, seda ei pea terve estonia kontserdisaal kuulma ju! kättemaksuks rääkisime nelega (ta veel ei teadnud tol hetkel, et see kättemaks on) päris palju kontserdi ajal juttu. ja ma meelega ei rääkinud sosistades, ikka nii et nele ilma suurema vaevata kuuleks. muahaha.

kontoris on win ja winis on otsing koos joonistatud tegelasega. mul on see windowsi koer. kollane ja kaelarihmaga. usinalt otsib, ta on parim osa mu tööpäevas. ja kui ma temaga pikka aega ei tegele, siis ta jääb magama. jätaks kohe töö pooleli, et tema und ei segaks rohkem. nohiseb seal nurgas nii nunnusti. aga kontoris on jooksutab seda wini maailma õudseim arvuti - mingi mitte just esimeses nooruses delli läpakas. paar päeva tagasi ta otsustas, et see klavhikombinatsioon, mida mina kasutan akende vahetamiseks, ei ole enam selle jaoks. ja nüüd paneb alt + kaks erisuunalist noolt (misiganes selle klahvi nimi ka pole) aknaid kinni. lihtsalt alt-klahv mõnikord (!!) vahetab akende vahel. esc ka vahetab akende vahel. etsiis nagu.. mis mõttes? ja muidugi, tavalisetel arvutitel ja läpakatel on kaks ctrl-nuppu, üks paremal ja teine vasakul, klaviatuuri alumises reas. ctrl page up ja ctrl page down vahetavad excelis töölehti ehksiis on mu pea-aegu kõigerohkem kasutatavad nupud. ja mis mul on parempoolse ctrl nupu asemel? delete! kus kuradi kohast dell'i mehed sellise asja võtsid, et võiks nii teha? nüüd hakkan vaikselt harjuma aga alguses oli ikka suhteliselt metsik kaos, olgem ausad. asjad kustusid ja läksid kinni enne kui ma arugi sain.

aga nexuse-janne armastuse lugu mulle meeldib. mitte ainult ilus lugu, aga võiks öelda, et isegi midagi veidi enamat.

nojah. bloggeril on viimasel ajal probleem. tundmatu probleem. see tähendab, et ma ei saa safariga (mu mäkipõhibrauser) kommenteerida ega postitada. lugeda saan. õnneks on mul asendusbrauser tulirebane, kellele kumbki tegevus probleeme ei põhjusta. niisiis kopipeistisin vabalt eileõhtuse postituse 10 minutit tagasi kirjutamisaknasse ja avaldasin maailmale. muutsin natuke kuupäevi ja kellaaegu sellisteks, nagu nad olema pidid ja sobib küll.

täna käisin magistrali rimis. oli vaja süüa osta nimelt. jalutasin seal lettide vahel ja mõtlesin. kuigi ma ei saa (või inimesed arvavad, et ei tohiks) endakohta öelda kogukas või paks, näen ma end inimesena, kellel on paaris kohas rohkem, kui olema peaks :) ehksiis tegelikult on parajalt vähenemisruumi nii kõhul kui puusal kui reitel. aga vähenemisruum eeldaks põhjalikku sport-treeningut ja korralikku toitumist. mitte dieeti, jumala eest, aga korralikku st et jätta mõned kahjulikumad asjad ära ja asendada kasulikematega, võibolla ka süüa kindlatel kellaaegadel ja vähem näksida. sport-treening on hetkel päris okei, kaks korda nädalas käin regulaarselt, tundaega korraga, tantsu vehkimas, niiet pärast higi voolab. nii mõnus :) praegu on ka utoopiline plaan millalgi endale hommikuujumine regulaarseks sundida. kuigi jah.. mina ja hommikud ei ole just parim paar. aga see söögist loobumine. ma alati toidupoes hakkan mõtlema neid asju. et peaks vähem juustu ja igasuguseid piimatooteid ja shokolaadi sööma, mõned toitumiseksperdid soovitavad ära jätta kõik valmistoidud ja mõned on ka liha vastu, enamik keelavad alkoholi. aga ma ei suuda. ma olen toitumisgurmaan. kõigele PALJU riivjuustu peale ja makaroni/kartuli/riisi kõrvale ALATI mingisugune liha. vähemalt shokolaadike või kommipakike päevas ja minimaalselt pool liitrit piima nii toidu kõrvale kui niisama. ja valmistoitudest loobumine? ei tule kõne allagi! mu lemmik-lemmik-lemmik on itaalia pataroog mis valmib pakisisust ja hakklihast. kuna teise lemmikroa, lasanje, valmistamine pole samuti mu trumpala, läheb ka see pakijuhendi alusel. ja mõni õhtu väike veiniklaasike või lausa pudel, või teinekord purk-paar siidrit. vastupandamatu! lisaks kõigele sellele... teinekord lihtsalt tuleb põhjalik tahtmine ampsata väike mäki juustuburks või topolinopizza. ja kuna mu tahtejõud on keskmise herne suurune, siis mida kõht tahab, seda kõht peab ka saama. aga vähemalt söön ma maksimaalses koguses puuvilju. banaane, apelsine, mandariine (uhhuu, jõulud on mandariinihooaeg), kiivisid, arbuuse, viinamarju. suvel ka puravinkaõunu (üks kindel õunasort, mille tegelikus nimes ma väga kindel ei ole) ja igal võimalusel aiasaaduseid tomatitest kurkideni.

kogu see rahmimine-lahmimine kooli, kodu, töö ja trenni vahet tegelt väsitab õudselt. tahaks magada koguaeg. tulen koju, mingi 8 ajal, ja mõtlen et kurjam, ilgelt tahaks magada. aga kuidagi on alatasa teha midagi. küll internetist seda või teist vaadata, küll tuleb telekast film või huvitav sari, küll on mõni uus ajakiri koju jõudnud ja tarvis end sellele pühendada. umbes väga harva, lausa pea mittekunagi, jõuab enne keskööd tekialla. siis muidugi uni ka ei tule. aga väsimus on sellegipoolest. aga no olgem ausad... ega see hommikune ärkamine üldse lihtsamaks lähe, kui varem magama minna. proovitud värk.

aga täna on mul kaval plaan. kirjutan selle jutu siin lõpuni, loen kõik bookmarkside all olevad blogid lõpuni, panen pidžaama selga ja ronin vannituppa. ostsin poest täna uhke komplekti. komplektis siis dushigeel, kehakoorija ja kehakreem (mul vist kehavõi tegelt aga maitea, mis nende kahe asja vahe on). muidugi see ostmine oli ka huumor omaette. seisin kreemileti ees ja mõtlesin juukseid halliks. kas fruttini münt+greip komplekt (nats alla 200EEK) või mingi lahe õun+vaarikas komplekt (ca 300EEK). viimane oleks tegelt pigem täiesti õunakomplekt olnud, aga kehakoorija oli aint vaarika oma. seisin ja üritasin valida. fruttini poolt rääkis tõsiasi, et mul nende kehakreem oli juba olnd ja meeldis, nad olid odavamad, kehavõitotsik oli pooleliitrine. õunvaarika poolt rääkis ilus välimus, superhea lõhn, naturaalsed koostisosad. lõpuks võitis väääga napilt fruttini, sest õunvaarika kehakoorija oli ikka väääga magusa lõhnaga ja nende superämeising aroomiga õunakehakreem oli aint 200ml topsis. ma arvan mul oleks see kõik kohe ühe jala peale ära kulund. igastahes müüjad said vist omajagu naerda pugistada, jooksin seal totsikutega lettide ja kassade vahet nagu psühhopaat :D aga nüüd.. ooo, nüüd lähen ja lõõgastan end nii uimaseks et pean vannitoast voodisse roomama. mmmmmm :)

tänase seisuga on isa testimas käinud vist viite masinat. sidrunit, kahte bumerit, ühte audit ja täna trollibussi. huvipärast võtsin õhtupoole trollibussi võtmed ja käisin tegin väikese tiiru. trollibuss on tegelikult kahe mootoriga lexuse jeebu. kui tööd vaja vähe teha ja liikumine aeglane, siis sõidab elektrimootoriga. kui tööd vaja rohkem teha ja liikumine kiire, siis võtab bensumootori appi. kui ta parajasti trollibuss on, siis ta natuke undab. rohkem undab siis, kui pidurdada või gaasi anda. igastahes täiega lõbus auto oli minumeelest. sain ta hetkelisele kulunäidikule igasuguseid numbreid vahemikust 0 kuni 46 (l/100km). üks naljakas juhtum ka. sõitsin mööda pirita teed, not a care in the world eksole. äkki aeglane mersu ees, tuli plaan rida vahetada, välimiselt sisemisele siis. kuna tahavaatepeeglid olid reguleerimata jäänud, siis kiikasin üle õla. tundus, et tühjus. panin suunatule sisse ja hakkasin juba vaikselt rida vahetama, kui kahtlus hinge puges ja kiikasin veelkord. endiselt tühjus. aga no midagi pole päris õige. ajasin end toolipealt nats püsti ja kiikasin, kael õieli, kolmandat korda. napilt-napilt allpool lexuse alumist aknajoont algas ühe pisikese calibra katus. pea-aegu oleks tast üle sõitnud. hehehe. no tõesti, suhteliselt suur auto on ikka :D

ükspäev nägin TTÜ ringil autoõnnetust. mingi massin, õigust jäi ülegi, kihutas täiega minu eessõitjale küljepealt sisse. ja kõik ei juhtunudki aegluubis nagu filmides või autotesti videotes. änn-änn, kõmmaki, kõik. kiire ja konkreetne. oli kaks ilusat sõiduautot, äkki oli kaks keskmiselt mõlgitud sõiduautot. ei läinud sekunditki. hirmus mõelda, aga mina ei jõuaks asjade nii kiire juhtumise juures küll mingitpidi reageerida või "turvalisemat" juhtimisasendit sisse võtta.

reedel on robotex. teoreetiliselt peaksime seal oma lihteritiimiga esitlema oma intelligentset ja takistusrada läbivat robotit. praktikas meie juntsu pole veel oma esimesi samme teinudki. kere on niivõrd-kuivõrd valmis ja silmale ilus vaadata aga mootorid on paigutamata, ülekanne on väljatöötamata, juhtmed on jootmata ning last, but not least, tegelikult ei ole isegi teada, kas meie teoreetiline idee töötab :D aga ilus on ta meil küll.. kollane hamstrirattast kere, suured kollased kummirattad, juhtmedki üritasime maksimaalselt kollased teha. ja katus on läbipaistvast pleksiklaasist. no kui midagi muud ei saa, siis eye-candy auhinna võiksime ikka endale krabada :)

aga laupäeval käisin privés. tuli siuke tuju, et jõin 3 siidrit ära, siis moosisin risto kluppi, siis moosisin talle dressika pintsaku asemele selga ja siis läksimegi taksipeale (kristo ja evelin ka). risto vastutasuks moosis jannot mingi pool sõna ja sai meid VIPlisti. mul igastahes oli totaalselt tuju. tahtsin tantsumöllu teha ja end hästi tunda. tutvusin ka kohaliku joogikaardiga - alustasin rummikoolaga (kuna esimene baarineiu sattus mahlajoogiküsimusest segadusse), mis läks risto rahakoti pealt, ja lõpetasin mahlajoogiga (teine baarineiu oli veidi kompetentsem), mis läks minu pangaarvelt maha ja mida nüüd privés nähtavasti ainult alkoholivabana menüüs hoitakse. no mis mõttes, eriti hea asi ju. aga igastahes baarineiu võlus sinna mingid promillid sisse ja maitses Super. siis kui tahtsin tantsupõrandat vallutama minna tuli kristol mingi hoog peale ja ta kallas oma mahlajoogi umbes 50/50 suhtena minu (uutele) teksadele ja risto valgele pusale (kurat... oleks vist pidand tal laskma pintsakuga tulla :P). ehksiis pidu sai siis suht läbi ja toimus kojuminek. jagasime taksot preili beritiga ja uni oli maaagus. aga natuke tipsuse peaga lubasin kalevile et ma PÄRISELT lähen öötööd tegema laupäeval. ja mul on väga konkreetne plaan sellest lubadusest kinni pidada. mulle ju meeldib oma sõnu mitte süüa.

ahjaa, fotoka leidsin üles. oli teine kuidagi tahtnud talvepuhkusele minna ehksiis ema leidis ta mu suvetossu, mis planeeris pikka uinakut kapis, seest. tossud olid varjunud kuhja kilekottide alla ühe toa nurka. suht okei maskeering. fotokate loogika on vahest ikka suhteliselt üllatav ma ütleks.

ma sain eile õhtul endale sõbra. ta tuli kutsumata ja seadis end kiiresti õige koduselt sisse. tuli et jääda, vähemalt mõneks ajaks. mõnus, seepärast mulle niiväga meeldibki see sügise ja talve ristsugutishooaeg - sest tegemist on ohatiste kuldajastuga. ehksiis nädalaega vastiku maitsega valget rohtu ja ebamugavustunnet garanteeritud. on mida oodata, indeed.

täna on siis reedeõhtu. ja mul on umbes 3 tundi väga igav olnud. ei oska kellelegi helistada, sest tühjus MSNilistis reedab inimeste kiired ajad. ei viitsi proovima ka hakata, täna sai isegi telefoniarvele paras hulk sekundeid söögiks antud. rr teeb homme inglisekeeletesti ja ohverdas tänase õppimiseks. ma võiksin ka õppida aga selline tülpimus on peal, et üldse ei viitsi. kuigi tegemata asjade list on endiselt suht rammus ja millalgi peab ju need kõik ette võtma. aga ei taha, igavlen hoopis. igavus muidugi paisutab emotsiooni kaa, raske on olla, kurb kuidagi. viimasel ajal olen üldse meenutustes kinni tihti. olevik ei paku mulle midagi, tulevikku ma ei näe, aga seljataha jäänud nii mõnigi mõnus moment. tahaks olla lihtsalt kõiges veidi parem, veidi rohkem inimestele meeldida, veidi rohkem rõõmustada ja asju tehtud saada.

neljapäeval käisin lõunal ühest eesti tähtsas ehitises, mille nime ma siinkohal ei nimetaks. lõunaks teda pea-aegu ei saagi nimetada, oli teine rohkem nagu varajane õhtusöök, pärastlõunapoole. aga peaaegu-lõunal oli ka salakaval tagumine eesmärk, smuugeldada mu käekotist ühe toreda tüdruku sõbrannale hulgaliselt teatripileteid. plaan sai ka täide viidud, suht edukalt. aga lõunal pakuti kanapihvi ja ahjukartulit ja 5-kroonist rammusat kastmeportsu. ei jaksanud kõike ära süüa, pool jäi järele.

iga päev mõtlen nii paljudest asjadest, millest siia kirjutada, aga nii vähe püsivad arvutini jõudes kirjutamisväärsena. või üldse meeles. enamik kuidagi hajub ära kuhugi. istun siin ja imen sulepead põhimõtteliselt. kuigi sulepead, mida imeda, nagu eriti ei ole. tegelikult peaks hoopis fotoka üles otsima. huvitav, kuhu ta sai... viimati näitasin emale poes salaja pildistatud unistustesaapsusid ja siis ta äkki haihtus kuhugi. küsimus on aga... kuhu täpsemalt?

midagi nii kurba ei ole ma ammu näinud.

mul on mingi hull pesapunumise hooaeg vist alanud... vahin andunult sisustusajakirju, surfin mööda kinnisvaraportaale, valin meeldivaid värve seinte, põrandate, mööblitükkide jaoks. otsustan kogu aeg ümber, millised oleksid elutoa põhitoonid ja mis värvi aksessuaare peaks poodidest ostma ruttama, et ka mõni lisatoon tuppa tuua. mõtlen kuhu ma päris omas kodus ühe või teise asja paneksin ja millised kardinad sobiksid ja kui oleks garderoob siis kui suur ja millistest sektsioonidest koosnev. kaalun erinevate linnaosade plusse ja miinuseid. ja nii kogu aeg, igal vabal hetkel. ükspäev käisin viru rahva raamatus. kui fotograafiariiul poleks mind rajalt maha võtnud, oleksin tõenäoliselt sisekujunduseriiulini marssinud ja selle pahupidi pööranud, kuid pole ka välistatud, et tühjaks ostnud. oma koduse pesa lammutan ka elementaarosadeks. enne madalstarti, nii harjutuseks. ehksiis kui töömehed tulevad ja ideed heaks kiidavad, siis ühest seinast kaob üks "konku" ära. üks sein läheb kas läbi tapeteerimise või värvimise tumepunast tooni, kuna "konku" alt tuleb linoleumivaba põrand, tuleb jalgadealus kaa uus valida. õnneks pole probleemi, otsustasin juba paar kuud tagasi korkpõranda kasuks. täna kojusõites mõtlesin, et igelt lahe oleks mu hallivärvi vaheseinakapp musta-punasekirjuks värvida. õnneks (kahjuks?) liiga utoopiline idee teostamiseks.

aga täna sai külas ka käidud. vanalinnakorter, ~200m2, läbi 3 korruse korter, sh suur tuba läbi kahe korruse (sisaldus ka söögituba ja köök), 1 vannituba, 1 dushinurk, 1 saun, 3 WC'd, 2 magamistuba, 3 kontorit (korteri alumisi korruseid kasutatakse argipäeviti töökohtadena). oehh, oleks minu teha, siis elaksin ma tänaöösel juba seal. lihtsalt.. vau. ootan väga antud korterisse planeeritud koogiveiniõhtut:) ühtlasi sain toredat infot, et tartus on 50m2 pleiss, 1,49km bussijaamast, kuhu peale pikka ja rasket pidu saab kräshida. polegi ju tegelt ei clubtallinnas ega illusionis käind. tuleb plaanidesse võtta:)

aga tööl sain täna oma läpaka. küll alles pärastlõunaks ja ajutise aga siiski. terve õhtu kohandasin masinat oma käpa järgi. muutsin taskbare ja deskut ja IEd ja lõpuks oli kõik juba suht mustikas. asi lihtsalt selles, et meil pandi tööle uus server, mis oli vägagi mäkivaenulik, ja mu väike õunak ei saanud lihtsalt hakkama enam. ta on nüüd tagasi täiskohaga koduseks. ja kuigi excel-word ei ole mäki jaoks mingi keeruline asi, on siiski tunduvalt lihtsam kõike samamoodi teha nagu ülejäänd kontor. ehksiis windoosas. ja saan nüüd ise printida ja PDF'ida. vist. pole proovinud veel tegelikult. aga ikkagi, ohh jee, täiega lahe. aga siiski ootan juba pikisilmi aastalõppu. sest läheb huvitavaks.

nokitsesin pool õhtut ja sain sellele elamisele siin päris okei lahenduse endaarust. pilt on isetehtud, prantsusmaa reisilt, ühe väikelinna lillepeenrast täpsemalt. natuke võtsin privaatsust tagasi, kaotasin lingid-pildid, aga muidu kõik nagu ikka. bloggeril suutsin veidi kopsu üle maksa ajada niiet ma ei oska üldse öelda, millal antud postitus ja kodu uus väljanägemine üldse netiavarusi näevad. ehk siis kui mootor jälle oma juhtmed sõlmest lahti suudab harutada :)

aga kuna stuudioüks ja mu salaarmastus dancehall algajatele kolis mu kooli (ja proovi) aegadele, siis jäi see mitmekuune tee pooleli. novembrit alustasin juba uues kohas. olen praeguseks kaks korda stiletto dance-lounges hüplemas käinud ja ei saa öelda, et ei meeldiks. kuigi parkimistingimused on kergelt öeldes sitad ning trenni soenduseks tuleb neljandale korrusele traavida, on lounge ise mõnus ja hubane. treeningsaal pole just hiiglaslik aga treeneritel siiski mikrivärgid ümber pea, et ikka kõik kuuleksid. mina, muidugi, ei mõista seda mikrijuttu ja teiseks trenniks ronisin esiritta et pigem treeneri huultelt lugeda. niisiis esimene trenn oli tants meets india, huvitav, aga tagareast ei ampsand nagu päris läbi kõigest, teine trenn oli liikumine-liikumine-liikumine ja lõppu hevihaardkoor venitusjõutrenni. teine meeldis rohkem, sest nägin täpsemalt, mida treener tegi ja enda tegemisi sain ka õige mugavalt peeglist jälgida, sest kedagi polnd ees. aga trenne on seal õige mitu, mille vahel valida, niiet on veel ruumi testida ja katsetada.

mingi nädal või paar tegin oma elu esimese kasiinokülastuse. kuidagi väga juhuslikult tuli see. aga ei võitnud, ei kaotanud, tegelikult isegi ei mänginud. sain aint dokumenti näidata ja siis läksime soojast õue tagasi. tuulevarjuks kõlbab küll :D

ahjaa, leidsin paar nädalat tagasi kristiinest oma ükssarviku. tegelikult isegi kaks. minu väikesed ükssarvikud. nii ilusad, haruldased, meeldejäävad, tumelillat värvi ja põneva mustriga. aga ükssarvikuteks muutuvad need pisikesest seetõttu, et nad on ülenii seemisnahast, sisemine tald vajab harjumist ja kallid teised. aga kurjam... nad on ikka niiiii ilusad.

alustaks tagantpoolt. prantsusmaal sai poolkohustuslikus vormis festivali avagalat kuulamas käidud. esimene pool oli surm(avalt igav). meie vintsutatud-väntsutatud koor suht magas ja lootis teiseks pooleks bussi magama ronida. aga teises pooles pidi esinema staar - club for five. jah, ega meiegi polnud neist varem midagi kuulnud. igastahes und trötsides ootasime midagi söödavat. ja see, mis tuli. ahh, kirjeldamatu oleks suht okei sõna. nad tulid viiekesi soomest ja tegid mulle mu elu parima kontserdielamuse. kolm meest ja kaks neiut. mikrid vast veidi aitasid, aga sellest oli täiesti ükskõik, sest see, mis saali jõudis oli vapustav. iga lugu läks aina paremaks ja uskumatumaks. soprani hääl oli nii ilus ja selge ja hääleulatus nii suur et. vau. ja meestest ma parem ei räägigi. see rokilugu (ma nime ei mäleta, aga mingi a la don't leave me standing here vms) oli ämeising ja lohelugu oli vapustav ja kurat, kõik lood olid NII head et ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda. tulin kontserdilt bussi ja ainus, mis ma teha suutsin, oli õhku ahmida ja üritada midagigi sõnadesse panna. ei, võimatu. täiesti.

eelmisel esmaspäeval käisime marthaga ürgmeest vaatamas. kompensatsiooniks selle eest, et ma ta pea-aegu sellel samal nädalavahetusel teatrisse tirisin aga siiski kutse ära pidin tühistama. igastahes esmaspäevane etendus oli jan uuspõllu monoloog meeste ja naiste erinevusest. alguses ei ajanud eriti naerma, aga nohh.. alguses ei saa vedama, hiljem ei saa pidama, jee eestlased eksole. mõni koht oli nagu otse minu elust. umbes kõik kohad olid otse selle abielupaari elust, kes minu kõrval istus. mehel oli niii naljakas koguaeg et naisel oli lausa piinlik. vist. ma tegelt ei tea ju, aga tundus nii. igastahes jani sõnade järgi on naised korilased ja mehed kütid. kui neid kvalifitseerumisomadusi loetlema hakati, tunnistasime marthaga end pigem ristanditeks. parimad omadused mõlematest liikidest. nt mina olen lootusetu telekanalite tapja, samas marthale meeldib seltskonnas läbirääkimisi pidada. neid tunnuseid oli muidugi veel, aga ma ei viitsi rohkem meenutada hetkel, aeg hiline ja nii. igastahes etendus oli hea, seltskond oli hea ja enne teatrit tegime marthaga teoks oma ammuse (niivõrd-kuivõrd) plaani. läksime radissoni hotelli, sõitsime liftiga 23. korrusele (see oli omaette elamus) ja võtsime iiiilusa linnavaate taustaks kes latte, kes kohvi+wrapi. lounge hinnad olid igastahes absoluutselt vastavuses vaate ilususega:) minu lattes oli õige vähe piparmünti aga nohh.. linnavaade nats kompenseeris. marthal olid äksid targa-inimese-prillid ja meid teenindas tore meesettekandja/kelner, kes küll vahest nats unustas aga sai siiski paar üliõpilaslikku sandikopikat jootrahaks, sest ta oli mees ja ta oli tore:D

reedel käisin ema ja õega fame-muusikali vaatamas. emal tuli umbes kolmapäeval idee, et võiks minna. sõitis õhtul statoili ja tuli tigedalt tagasi, et homseks pileteid pole. mis siis, et muusikal pidi reedel olemas (ehksiis ülehomme). lühidalt - piletite saamine ei osutunud just eriti suureks probleemiks. sain oma ligi-400-kroonise piletiga koha suht ette ja suht keskele. F-sektori 7s rida ja koht nr 65. ja juba avanumbri peale kukkus lõug põrandale ja jäi sinna ikka päris pikaks ajaks. NIIMOODI tantsisid ja osad veel laulsid kaa ja see oli kokku nii ilus?! et nagu nauditav nii kõrvale kui silmale?! ma olen alati tahtnud tantsida mingis grupis, kus kõik teevad ägedaid tantsuliigutusi ja kõik täiesti koos. ehksiis mingi fame-muusikal oleks mu täitunud unistus. pisikese probleemi tekitaks vaid tõsiasi, et ma ei oska eriti üldse hästi tantsida ja oleks nendes trennides tõenäoliselt peale esimest tundi surnud. niiet see täitunud unistuse asi on nagu mitme otsaga jah. igastahes muusikali stoori suuremat muljet ei jätnud. mingid noored ja nende probleemid. pidevad ajalised hüpped tekitasid segadust ja need nö edasikerimised olid koguaeg eri pikkused. üldse ei saanud aru, mis värk on. mingid uinamuina ballaadid mulle ka peale ei läind, ootasin aina neid uusi tantsunumbreid. õnneks neid ikka oli omajagu. lõpufinaal oli muidugi eriti krõmps. palju palju tantsijaid, kes koguaeg kostüüme vahetasid, laheee. etsiis tantsuosa poolelt 10/10, muusikaosa poolelt 6/10. vaadatav tükk;) otseloomulikult vallandus kohe "heliseva muusika" nostalgiaminutid. ohh, need olid ju tegelt eriti toredad ajad.

nüüd on mu angeli-süütus läinud. kuna planeeritud veinikoogiõhtu jäi ära, otsustasin suht eksprompt oma kallite kuraõdedega välja minna hoopis. angelis oli mingi diskopidu ja minu 3 saatusekaaslast kõik peomeeleolus (jee, roosad kašmiirkampsunid ja kitlid ja puhvvarrukad ja suured pärlid). kuna tegu oli rohkem ollallaa peoga, oli meestehimurate meeste konsistents kogu rahvast üllatavalt väike. ainult nelja kindlalt kalduvustega tüüpi nägime. ja hunnikut võibollasid. kas baarmenid on seal kõik pärishomod või tööhomod (kodus on machod ja röhitsevad) või lausa heterod huvitav? pidu oli tegelt täitsa lahe, nägi paari kallllist joodikut ja paari numbrit feimimuusikalist ja paari meest tegemas asju, mida mehed minu maailmas tegelt tegema ei peaks. aga nüüd olen ilgelt väsinud ja keeran end teki alla kerra lootuses, et hommikul end kõigele vaatamata 7:40 voodist välja ajan ja reipalt tööle lippan. homne hommik hakkab raudselt piimakohviga. oeh :)

koolirindel:
- tugevusõpetuse II kodutööd ja kontrolltööd lõpuks ära teha!!!!!!!
- transpordivahendite kodutööd (2tk)
- transpordivahendite teiseks kontrolltööks õppida
- transpordivahendite praktikumi jaoks ettevõttekülastuse raport
- kvaliteeditehnika koduülesanded (2tk) (18.11.06)
- kvaliteeditehnika essee
- integreeritud tootearenduse aineprojekt (valida välja toode & täiustada)
- sissejuhatus mehhatroonikasse (robot valmis teha + loenguettekanne)
- TOEFL ja/või IELTS test registreeruda (15.11.06) ja ära teha (08.12.06)
- dokumentidele notariaalselt kinnitatud koopiad
- motivatsioonikiri a la AUMAS
- motivatsioonikiri a la alfred ots
- otsida soovitajad chalmersi jaoks
elurindel:
- onupojaga kohvitama
- õdede varenditega kohvitama
- nelega kohvitama
- hanna ja liisiga (moskvasse) kohvitama
- ahtoga lõunastama
- kursaõdedega veinitama
- KUMUsse
- FAME muusikali vaatama (10.11.06)
- PÖFFile 3korda:)
- niisama kinno (borat (12.11.06), saatan kannab pradat, jahihooaeg...)
- teatrisse (jälle)
- tuba koristada (jälle) (14.11.06 vist)
- auto pesta (15.11.06, aga juba must jälle :P, uuesti 01.12.06)
- jõulukinkidele tuleb mõtlema hakata
- ...

lisaks veel miljon pisiasja... uhuh, peaks vist laisklemise lõpetama ja hakkama listiga ühest otsast tegelema. aga ma ju tahaks ainult hommikuti kaua magada ja päevad läbi mitte midagi teha.

täna hommikul seisin kodus murelikul ilmel peegli ees ja mõtlesin, et mul oleks ikka kappi väikest stilisti vaja. ma küll üritan täiega, et riided oleks omavahel harmoonias, kasvõi sarnaste toonidega või ükski asi otseselt silma ei karjuks. ja kuigi mul täna oli peale valge rihmaga kella ja valge vöö veel valged saapad, röökisid saapad peale mantli selgapanemist nagu metsseapõrsad mul jalas. kõik muu kostüüm on soliidselt tume - tumesinised teksad (õde ütles, et natuke nagu oleks dieseli omad aga tegelikult on inblue omad ja maksid umbes neljandiku diislite hinnast :D), tumepunane mantel (klementi jee, 500 eeku maksis paar talve tagasi), must kott ja must sallihunnik. ning kõige tipuks siis kaks valged laeva kõige all.. võeh. aga kui mantel ära läks ja ülemine osa moondus soliidselt tumeroheliseks (tumeroheline jakk meets tumeroheline pleiser meets pruunid pärlid), oli kostüüm nagu suht okei. sest vöö ja kell tasakaalustasid karjuvaid saapaid. raske on see naise elu :)

üldse ma ei saa aru, kuidas mul iga hommik on nii raske kostüümi välja mõelda. kapp on riideid täis, aga nii vähe on asju, mis täpselt sellised välja näevad, nagu ma tahaksin. endaarust iga shoppamishoo tagajärjeks nagu oleks üks-kuni-mitu kantavat hilpu, aga nad vist kaovad hirmunult ära koguaeg, ei soovi kantud saada. igastahes kapist leian ma neid väga harva. tegelt mul on tunne, et me kodune pesumasin sööb minu riideid. näiteks must kõrge kaelusega topp on haihtunud ja minu ilus lilledega must rinnahoidja kadus juba mitu aastat tagasi pessu ära. ja nad ei ole kindlasti ainukesed.

mõnikord on mul eksperimenteerimistuju ja siis ma koostan endale jabura kostüümi. mõnikord on tulemus väga cool ja saan inimestelt igasuguseid kommentaare-komplimente. aga sellegi poolest ei taha seda jaburat kooslust uuesti kasutada. empsil samas on kinnisidee, et kõiki riideid kannatab kanda, vähemalt pensionipõlveni. ja siis ta sokutabki mulle vahest oma nooruspõlve pluuse kappi. need ongi mu jaburlahedate kostüümide põhilised koostisosad. aga ta on suht agar sokutaja, mõnikord saavad mu riidepuud otsa lihtsalt. jah, ma olen kindel, et selles on süüdi minu ema sokutamine ja mitte minu paadunult loll komme iga kuu midagi uut riidekappi soetada. raudselt :)

ma olen tegelt ikka päris kurjaks liiklejaks läinud. fooritagant kiirendan ja kiirust ületan ja vastikuid ettekeerajaid üritan mitte väga palju ette lasta. aga täna sõitsin linnas koju, 70alas 85'ga ja mingi auto sõitis täie ralliga mööda. siis tuli 50 ala ja vähendasin kiirust 65ni. ja tuli jälle auto ja sõitis täiega mööda. siis hakkas merivälja tee remont ja 30 ala ning vähendasin kiirust 50ni. sellepeale oleks must vist mitu autot kohe mööda sõitnud, kui tee poleks üherealiseks vähendatud olnud, sest umbes pooleteist minutiga tekkis mu auto sappa vähemalt 8-autone järjekord, kelle kõigi jaoks ma nähtavasti liialt aeglaselt sõitsin. tallinn on ikka naljakas linn.

täna tegi mulle veel nalja tõsiasi, et enne merivälja tee remonti on liiklusmärk, mis minu loogika järgi näitab, et "kitsaks läheb" (märk 163). ehk siis mina eeldaks, et vbl tuleb veidi hoogu maga võtta ja sõbralikult sõita, peegel peeglis kinni. aga võta näpust (roolist). vasakpoolne rida kaob ootamatult sootuks. ja niisiis on iga jumala päev bermuda foori juures vähemalt 3-4 kas ülbet uusrikast või hämmingus mitte-kohalikku, kes avastasid, et teed rohkem pole ja üritavad nüüd end pidevasse autokolonni sisse trügida. ei saa muidugi eitada, et ma ise ka vahest ei viitsi oodata selles mitmesajameetrises järjekorras, teen seal fooriees väga üllatunud "mittekohaliku" nägu ja ootan kuni mõni heasüdamlik liikleja mind ette laseb (et siis tema 30alas 60ga liiklemist täiesti süüdimatult takistada) :D aga see polnud üldse jutu point. mõte oli hoopis selles, et minumeelest see teekitsendi liiklusmärk ei tähista üldse õiget asja, vähemalt antud juhul. mõnikord on sama silt suure tee peal nt sildade juures, kus tee korraks veidi kitsamaks läheb vms. ehksiis õige asja kohal. aga sinna merivälja teele, sinna see küll ei sobi. seal peaks ikka teemärgitus ja sada muud möllu olema. või vähemalt hästi varakult need pulgakommimärgid (märk 686), mida ma alles hiljuti kasutama õppisin (et tuleb mööduda pulgakommimärgi alumise kolmnurga teravnurga poolt). need suunavad ilusti ja on sõbralikud. ma oleks pidanud ikka mingiks liikluskorraldajaks või liiklusmärgieksperdiks õppima. muidugi magistris transpordikorralduse poole rihtides on see võimalus veel olemas :)

nüüd ma olen mingi 4 aftereighti kommi/küpsist järjest ära söönud, süda täiega läigib, uni on ja dush ootab mind. aga neid liiklusasju võin vist alles siis rahulikult ja ilma ärritumata arutada, kui elan kuskil kesklinnas ja saan igalpool rahulikult jalgsi või äärmisel juhul trammiga/trolli/bussiga (peatus peaks olema max 100m kaugusel) käia :D

neljapäeval oli lumi maas. ja olingi ühistranspordi ori. niivõrd-kuivõrd. hommikul sain emaga tööle, õhtul sain eveliniga pea-aegu linna. aga linn oli umbes ja nii tegingi hoopis sporti ja vudisin täisvõimsusel toompeale. jõudsin küll 25 min peale kontserdi algust kohale aga õnneks hakkas koor just "lavale" liikuma. niiet igati täpne. kuna kirik oli ääreni täis, siis tänu kiirele mõistusele ja kärmetele jalgadele hõivasin koorile reserveeritud pingiridadest ühe koha. ja nii istusin ja kuulasin ja mõtlesin, et koorimuusika on ikka täiega minu teetass. õudselt ilus oli, mis siis et eespool istuvad vanakesed kurtsid (otseloomulikult missa lugude vahel, kui kirik oli haudvaikne), et meestel on nii koledad kärisevad hääled. salu oli kaa vahva vaadata. rahvas kuulas tardunult võluvat muusikat, salu aga vehkis peaga keset kirikut niiet tukk lehvis. mõtteline koorijuhatamine vist.

reedel käisime ristoga teatris. pärnu endlas "linda tahab lahutada". veebruaris käisime draamas "rahauputust" vaatamas, see oli ikka kordi parem. reedesest etendusest ei jäänud mulle isegi linda abikaasa nimi meelde, see juba ütleb etenduse kohta nii mõndagi. paaris kohas sai muidugi naerda ka, aga lihtsalt, ei jätnud sügavat muljet. võibolla tegi asja veidi mõrumagusaks tõsiasi, et etenduse nii mõnigi koht oli otsekui täpselt minu elust maha kirjutatud, võibolla ka mitte. aga risto ütles kaa, et rahauputus oli parem. järgmisena siis mõni draama naljaetendustest jälle.

õhtul, peale teatrit, läksime steffanisse sööma. mul oli kõht nii tühi, et ei saanud etenduse lõpupoole enam naerdagi, valus hakkas. aga kui kohale jõudsime ja söök LÕPUKS kohale jõudis, haihtus isu eriti kiiresti. hakkas kuidagi halb ja raske. mis siis, et väljas oli võibolla selle talve ilusaim lumesadu. suured valged räitsakad aeglaselt langemas... väga maagiline. üldse mul on viimasel ajal tihti halb. ilma ühegi kindla põhjuseta tundub. eks see teeb kaa veidi raskemaks selle hea enesetunde säilitamise. no kuidas sa naeratad onju, kui sees keerab nagu mingis väga keeravas asjas. tahaks juba ära siit eestist. kuigi ma olen riigi täielik patrioot, on viimasel ajal kõik kuidagi rõhuma hakanud. inimesed ootavad minult midagi, mida mul neile pakkuda pole. koolidesse sisseastumispaberite viimise aeg on alanud. ma ei taha üldse mõeldagi, mida ma siis teen, kui nende uksed sügisel suletuks jäävad....

tegelikult ma ei viitsi kirjutada reisist. kokkuvõtvalt oli 6 päeva söömist, laulmist ja bussisõitu. vahepeale veidi magamist ka. the end. 1 hea kontsert ja 3 keskpärast kontserti. 1 turistiatraktsioon ja 2 tundi shoppamisaega. kõik, läbi ta saigi.

ma olen ikka täielik inimvare praegu. kõik, mida ma kartsin, on tõeks saanud, ja kõik, mida ei osanudki karta, samuti. kuigi tegelikult ei ole midagi muutunud. hommikul sai lihtsalt asjad südamelt ära öeldud. ei ole kergem, üldse ei ole. mõtted on morbiidsed ja melanhoolsed ja pisar on koguaeg silmanurgas. tegelikult ma ei taha sellest enam kellegagi rääkida, niiet parem ärge küsige. ma räägin ise, siis kui õige aeg on. nii kurb, et ma ei oska midagi teha, et olukorda muuta. ma ei jaksa enam niimoodi edasi elada, kuid ei taha ka seda teistsugust elu. küll läheb paremaks, hullemaks ikka minna ei saa.

esiteks on vaja ühte marthat, kes veini korgi koduvõtmega natuke sisse lükkaks. siis on vaja ühte saksa dietrich'i (amarcord), kes selle sama koduvõtmega pool korgist välja kaevaks ja ühte saksa frank'i (ka amarcord) kes dietrichilie helihargi annaks, et korgijäätmed pudelisse lükata. siis on vaja liivit, kes peenikese korgipudi ära korjaks ja edasi on vaja enamasti seda sama liivit, kuid natuke ka anettet ja marthat ja veidike veel maarjat, kadrit ja amarcordi mehi, et pudelile lõpp peale teha. jutukus garanteeritud!

eks pikemalt, kui rohkem aega on. täna sai õudusunenägu 9 ajal läbi ja kuna linn on lumine ja minu auto suvekummine, siis olen sunnitud vist bussiga linnapoole liiklema. tõotab tulla suhteliselt põnev päev :D