kõht on tühi ja süüa tahaks onju. aga ei saa mitte midagi praadida, sest pann on eelmisest söömisest pesemata, tunneb end kraanikausis maru hästi ja kuna tal seal nii mõnus on, siis seda enam ei viitsi nüüd ära pesta ju :D ja siis olengi näljane või mõtlen mõnest muust söögist. makaronid ja nuudlid on alati lollikindel valik ja potte on meil kolm niiet nendest puudust ei tule. aga kuna makaronide tegemine võtab ikkagi mingi 20 minutit siis õnneks on enamasti kapis kiirnuudleid mis poole kiiremini kaussi jõuavad. laisik :) aga kui isegi kiirnuudlite jaoks on nälg liiga suur, siis on võimalus võileiba teha. mõnikord on see valik lausa esimene, näiteks siis kui värsket rukkipala kapis leidub. värskerukkipalavõileib on heaaa. aga võileiva tegemine ei ole ka eriti kiire, sest ma olen suht perfektsionistlik võileivataja. või peab olema väga ühtlaselt ja ilusti määritud, igal pool ühtlaselt, kuskilt ei tohi üle ääre olla ja silmale peab ka igaljuhul ilus vaadata olema. kõiki kattematerjale peab ka võimalikult ühtlaselt olema, nii paksuses kui katvuses. katvuse kõrgeim tase oleks, kui alumist kihti üldse näha ei oleks. ühesõnaga mu võileivategemine on ikka kaa paras kunselt ja ajarööv. see, mille ma paar minutit peale alustamist kõhtu ajan, peab välja nägema nagu ajakirja lehekülgedelt :)

aga mul juba teist päeva hammas natuke valutab. kuid nagu kõikide probleemidega lahendan ma ka seda omal moel - ignoreerin ja loodan et läheb ise ära :) päeval on päris okei aga õhtuti, näiteks just praegu, on ikka päris ebamugav.... no eks vaatab, võibolla suudan siiski julguse kokku võtta millalgi ja mingi hambaarstitamise organiseerida. brrrr, hambaarstil käik on minujaoks kõige jubedam asi vist üldse.

täna on minu sportlikuma elu esimene päev - paari tunni pärast lähen sõber serxiga õhtusele ujungile TOPi. selle ürituse eduka läbimise puhul on hiljem kavas omandada nõmme ujula 10korra kaart (peale väikest turuuringut tundus kõige otsetarbekam kuna suhteliselt uus, mitte-eriti-kaugel ja hind ei ajand ahastama nagu nt kalevi hinnakirja uurides) et seal iga nädala pühapäevaõhtul end järgmiseks nädalaks viksi ja virgaks supelda ja lisaks loodetavasti ka saunas vana nädala mured välja higistada.

homme on neljas jooksuetapp. sessuhtes on juba mõnus, et eelmine nädal oli 4,5km rada ja ma jalutasin (vist) isegi vähem kui kilomeetri. niiet areng on märgatav - 1km on 4,5km rajast ikka vähem kui neljandik juba :) sellel nädalal siis 4km ja presidendi lossi lähedal ja kaugemal, rajakirjeldust uskudes ükshetk isegi auvalvest mööda. nalja kui palju. aga pikkade dresside asemel peab mingid sips lühemad kostüümid välja mõtlema, kui ilm kavatseb kasvõi kaudselt sama temperatuuri harrastada kui täna.

tänase tööpäeva lohetasin täie raha eest ehk peale seda, kui umbes kl 11ni tööd tegin, lükkasin kõik tähtsad töised paberid kõrvale ja asusin nende tugevusõpetuse 3 varda kallale, mis mind juba aegade algusest (eelmisest kevadest) kummitanud on. nats tegin küll sohki, aga just vaatasin ja A-täht on käes. kui priidule (õppejõud) täna töö ära viisin, siis ta vabastas mu ka kõvera varda tööst, kuna eelmisel aastal seda ei olnd ja mul on eelmise aasta deklaratsioon ja nüüd ongi viimasest ainest ainult 1 kontrolltöö puudu. homme hakkan õppima, ausalt! sooritamisvõimalusi on 3 ja eesmärgiks peaks seadma mingi kõvasti üle 80 punkti, et mingi toreda hinde kirja saaks.

praktikaaruande esitasin ka ära, loodetavasti tuleb ilus hinne.

lõputöö teemadel mõteldes jõudsin ühe päris võõra ja põneva variandini. hea on see, et sellest oleks palju kirjutada ja (eelkõige minu jaoks) on tegemist väga huvitava teemaga. mitte-nii-hea on see, et sellest teemast kirjutamine ei olene üldse minust ja ma pean selle jaoks konsulteerima inspiratsiooniga. aga kes teab, mis sellest lõpuks välja tuleb :)

autod 1 aine järelkajatund oli ka täna. arutati eksami küsimuste vastuseid ja tulemusi. õppejõud märkisid "nagu igal aastal on traditsiooniks olnud" ära ka kolm tublimat eksamisooritajat. kolmas oli madis (kes on alati kõigis ainetes esirinnas), teine oli mikk (kes on vaikne ja alati tubli) ja esimene.... mina! nalja kui palju :) ma arvasin et see eksam läks küll aiataha sest ei oska ju mina manuaalkasti käsilülitusega automaadiks ehitada ega oska kommenteerida torsen keskdiferentsiaaliga pideva neliveoga auto veojõukontrolli rakendumist kohaltvõtul olukorras x. aga nähtavasti piisavalt hästi siiski, sest maksimumist jäi puudu ainult 4 punkti :) nii kõrge eksamitulemus pidi üldse selles aines vägagi haruldane olema ja et veel tüdruku saavutus. pälvisin õppejõududelt päris uhked ovatsioonid :D mina ei saa siiamaani aru, mis siis valesti läks, et nii hea tulemuse kirja sain, kusjuures ainuke maksimumhinne terves grupis. vähemalt on nüüd kolmest ülikooliaastast kaks uhkust hingel, mille nimel särada - insmehhi ja autode viied. olen igastahes hetkel endaüle pääääris uhke :)

pere läks kõik tööle ja kooli. kui õhtul oli aeg kontori ja koolimajadest väljuda, oli eestiga juhtunud midagi kohutavat. nii riigi kui selle pealinna olid vallutanud tsurkad ja musta nahavärviga inimesed, kes ainult vene ja mingit muud võõrkeelt valdasid. tallinna linn oli kõik ära lõhutud, majad olid ümber tõstetud, kohtadesse, kus enne ei olnud maju, olid mingid majakastid toodud. kõik tänavalaternate postid olid kõverateks väänatud, asfalt oli kohati üles võetud, siin-seal põlesid suuremad-väikesemad lõkked. eestlased olid põlatud rahvus, nagu asotsiaalid noh. neist vaadati mööda ja keegi ei soovinud vastata nende järelpärimistele, et mis toimub ja kuidas nüüd siis nii juhtus. kõik tänavad olid ümber tõstetud ja pooltele olid uued (venekeelsed) nimed pandud. kuskilt saime teada, et meie kodutänava uus nimi oli mingi lfpof ja ka tema oli üks nendest ümbertõstetutest. tallinna linna (tegelt vist kogu riigi) alla oli ehitatud hiiglaslik ja kummituslik metroo. kõrgete lagedega ja hämar, sõitsid vanad ja koledad ja kergelt öeldes hirmutavad rongid, sellised, mis tõenäoliselt muudest maailma metroodest ammu välja visatud olid. autosid ei kasutatud üldse liikumiseks, sest need olid kõik põlema pandud ja kuhugi maiteakuhu ära teisaldatud. otsustasime siis oma kodutänavat otsima minna. sõitsime metrooga mõned peatused suunas, mis tundus olevat õige. terve tee suht vagunitäis uusi "kohalikke" sisises täiega me peale ja sõimles vene-võõr-segakeeles. kuigi kõik ümbritsev oli räpane ja ausalt öeldes südant pahaksajav, siis olime meie nendejaoks nähtavasti veel hullem nähtus. tulime siis rongist maha ja läksime õue ja mitte miski ei olnud tuttavlik. tagasi metroopeatusesse ja asusime igaüks uusi kohalikke kiusama, et kus see lfpof'i tänav nüüd on, et õudselt tahaks koju minna. kõik aint sisisesid vastu ja infot saime umbes sellises vormingus et rõvedate eestlastega me küll ei taha suhelda ja ega teil pole tegelt kodu vajagi. ma asusin ahistama mingit noort meest, kunstnikukalduvustega tundus olevat. barett viltu peas ja noh selline kultuursem tsurka :) ta alguses üritas mind ignoreerida aga siis ma miskipärast laulsin talle esimesed paar sõna pueri hebreorumist ja toimus totaalne teineteisemõistmine ja ta laulis mulle vastu ja isegi naeratas :D juhatas mind (ja peret) mingise kaardimüüja leti juurde, seletas talle ära et siuke pere otsib kodutänavat ja nad on okei ja siis see müüja, nähtava vastikustundega, näitas et näete, siin see teie tänav ongi, otse kinnisvaraärimere kõrval. perel oli muidugi esimene reaktsioon et wtf, täiesti võõras ümbruskond ju ja meri pole ka meie kodutänava lähedal ja siis näitas tädi meile kaardi teist poolt, kus eesti oli sujuvalt rasvase joonega vene riigi sisse joonistatud ja meie kodutänava kohal oli suur punane täpp. tänav oli tõstetud keskvenemaale miskipärast. ja kui me sinnapoole seiklema hakkasime, siis ärkasin ma üles. uni oli nii põnev, et tahtsin seda edasi vaadata, kuid samas nii depressiivne, et ajasin end hoopis voodist üles ja asusin eilse toitsi peo piltidega tegelema. kummaline lugu igastahes.

vahel olen ma nii rumal, et ajan ennastki naerma. näiteks kuulasin täna hommikul kõrvaklappidest muusikat, kuna risto vaatas oma arvutist (ja läbi suurte kõlarite) mingeid minujaoks mõistetamatuid videosid mida ma kuulata ei soovinud. siis kuulsin et telefon helises, viskasin kõrvaklapid peast minema ja läpaka panin ka kõrvale ja kui telefonini jõudsin siis sain aru et enam ei helisegi. ainult 10sek läks aega enne kui aru sain, et pleilist oli mu telefonihelinaloo mängima lükanud (mc solaar - belle et le bad boy). päris tobe tunne on hetkeks ausalt öeldes. kusjuures kohe esimest korda, kui ma seda lugu kuulsin, siis ma TEADSIN et see saab minu telefonihelinaks ükspäev sest ta on lihtsalt nii hea ja loo algus sobib niihästi helisemiseks kah.

pseudoprobleem nr 1: tahaks autos plaate kuulata, aga mul on ju originaalkassetikas. niisiis olen siin paar tundi mõistatanud, et kas proovida eBay's mõnele audi originaal concert II (CD-raadio) sõrmed taha ajada või hoopis eestist üks alpine CDE-9871RR koju tuua. esimese eelised on lihtsus ja sobivus interjööriga, puudused on mitte MP3ede mängimine ja võimalus, et võibolla ostan vale mudeli raadio ja see ei sobigi mu raadioauku. teise eelised on MP3ede mängivus, odavus, tõenäoliselt sobivus raadioauku ja võibolla ka sobivus interjööriga, puudused on odavus ja võibolla mitteniivägasobivus interjööriga. uhh, küll mu elu on ikka raske :)

pseudoprobleem nr 2: risto tuttavad hakkavad vaikselt teada saama, et risto rootsi läheb. vaatavad mind kaastundlikult ja küsivad et mis nüüd siis saab ja kuidas elu edasi läheb. i don't have an answer to that question! võinoh... tegelt nagu on kaa, aga see ei ole selline jutt, millest üle küla karjuks onju.

pseudoprobleem nr 3: ikka veel ei julge. loll.

juhtus selline asi, et vist eelmisel kolmapäeval nele helistas ja peale kõne lõppu oli diil selline, et nädalavahetusel kruiisiga rootsi shoppama minek. minu iga-aastane traditsiooniline OMCu eelöö reedel jäi küll poolikuks (lahkusime sealt umbes pool tundi peale südaööd) aga porsch sai oma esimese miilikiirenduse tehtud, 212 süsteemi ekraanile ning juba tuttavlikule seltskonnale sai nägu ikka ära näidatud. seeaasta tulin tallinna vaid ühe suure loomahammustusega (igal aastal olen OMCult mingi vigastuse saanud - eelmineaasta sain maruvalusad sinikad betoonipeal magamisest, üleelmine aasta pani gaasigrill mind praktiliselt põlema, vist aasta enne seda ehk 3 aastat tagasi pidi ju jalg mingi mutuka ampsu pärast pea-aegu otsast mädanema :D) ja põhiüritusest jäin üldse ilma kuid muu nädalavahetusse mahtunu kompenseeris kõik :)

laupäeva hommikul üritas nele mulle reisitünga teha, pärdik siuke. kui ma juba äksi täis hakkasin minema, siis mind muidugi rahustati maha ja lubati et reis ikka toimub ja elu on lill. sõitsime laeva helsinkisse, vaatasime oma 4€ filmi (mis osutus üllatavalt heaks ja huvitavaks, vaatamata oma madalale IMDB reitingule) ja ärkasime. helsinkis laevalt jooksuga maha ja poodide poole. minu südamevalu (puudutud OMCupärast) sai leevendatud, kui kesklinnas hakkas meile vastu tulema vägagi rikkalik ja põneva valikuga kolonn porschesid. edasi tulid poetuurid ja lunch maailmaparimas seltskonnas, maailmaparimat salatit krõmpsutades maailmamõnusas teatri-lounge's. siis jälle poetuuri, väike turisting helsinki valge kiriku vms hoonega platsi ääres ja uue laeva peale.

laevapeal lohetasime, lakkusime esimesi poodlemishaavu ja peale väikest-aga-kallist breezerit siirdusime fun club'i. seal kuulasime muusikat, jõime koskenkorvaviina spraidi ja laimiga (miii) vs bacardicolasid (nelee), tsekkisime gabriella showdancersite eurolaulukava ja kui öö juba päris kohale hakkas jõudma, siis tantsisime end bändisaatel ogaraks :) ükski mees meid ära ei krabanud, kuigi nii mõnigi üritas, ja vaid üks rootsi noormees julges meiega pikemalt juttu teha. aga kui me lubasime 10min pärast tantsupõrandal olla (ja olime kaa) ning tema meid ei uskunud ning magama läks, siis valmistas temagi pettumuse :P vähemalt meil oli bätmän sõpradega ja pidu kestis poole ööni ;) siin pilt kaa, mis enne magamakukkumist taimeriga klõpsatud sai:


pühapäeval vudisime taas uhkelt kesklinnapoole, seekord jälle uues linnas. sitisenter oli kõvasti kaugemal, kui arvata oskasime, aga kohale me jõudsime. kuna kell oli midagi poole 11 paiku siis oli meil nüüd aega poolteist tundi kuni poed ja söögikohad oma uksed avame. hommikuks järasime burgerit mingis kohalikus kiirsööklas ja siis edasi kiiresti kaloreid kulutama. nelesh õnneks oli stocki ostlusparadiisiga veidi tuttav ja nii mind ühest poest teise veetigi :) shopingu lõpuks külastasin oma isiklikku rootsisõbrannat hannat tema tööpostil ja peale väikest toidupoekülastust oli taaskord aeg laevapeale kiirustada. nele kavandatud ajaplaneering oli nii pöörfekt, et jõudsimegi täpselt õigeks ajaks sadamasse ning laev startis tagasi soome suunas. seekordsel sõidul me pigem magasime ja niisama lohetasime, käisime muidugi vaatasime showdancers'ite tagasisõidukava ka üle, mina rõõmustasin diggiloo-diggiley ja nele waterloo üle.

esmasp hommikul jälle laevast maha, esimesed eestlashääled, ning sadamasse uue laeva ootele. tore muidugi, et terminalile pommiähvardus tehti (mina ei teinud) ja see mu kõrvakuulmise põhimõtteliselt hävitas. vähemlt oli veidi põnevust selles üldiselt sündmustesuhtes leebes päevas. laev saabus ja lahkus õigeaegselt, saime sama koha tantsujoogibaari nurgas. naabriteks mitte rahulikud pensionärid vaid joomishimulised soome noored. jõid terve tee - 12 alustasid ja 15 lõpetasid. lõpuks olid kännis ja räuskasid ja ajasid mu pea nii valutama et läksin koju ja magasin terve esmaspäeva maha.

sai palju ilusaid asju endale poodidest kaasa krahmatud ja natukenegi sellest kodusest miljööst minema. tuhatmusi nele, et mu kaasa krabasid. tõsiküll, sellised europopi lood, nagu puppet on a string ja kisses for me on minujaoks nüüd igavesti teiste tunnetega seotud kui seni, ikka kisuvad täiega emotsiooni lahti. raske on mul praegu, uskumatult. ei oska seda sobivat hetke valida et kõik segased asjad selgeks rääkida. palju lihtsam on ju edasi lükata. onju? onju.

tundus, et mu pisiixus võib end kõrvalejäetuna tunda, kuna viimasel ajal on üritustel kaasas käinud ja kuulsust kogunud pigem nikon, ja seetõttu võtsin pisikese korra välja ning tegin paar plõksu ümberringi. et kasutamine meelest ära ei läheks ja nii. kuigi suur on superhea eelkõige portreede jäädvustamiseks on ixuse põhinumbriks minu lemmikud - makrod. ise nii väike, aga suudab hämmastavalt lühikese vahemaa pealt imeteravaid pilte valmis vorpida.

esimeseks, kõrvarõngad, mis teletibud mulle kinkisid:


teiseks, kõrvarõngad, mis ma ise endale kinkisin:


tarmo kingitud sünnipäevaroos:


üks 200st ehk kuidas ma 15min kraani kiusasin:

nagu ka eelmisel aastal, võtan ka seekord toimunud sünnipäeva elu-melu kokku. palju peeti meeles ja no muidugi teeb meele rõõmsaks ju! seekord oli orkutiõnnitlejaid tsipa üle 150 hinge, 20 sõnumit ja vist ümmarguselt 5 inimest helistas et midagi ilusat öelda :) lilli korjasin kokku tööjuurest (kimbu tulpe), garaažiukse eest (imenumpsik roosi-gerbera-seade), stereost (korvike nurmenukke ja mu uut lemmik värvi tublikari), haapsalu lennuväljalt (paar lillakirjut nelki ja ühe punase roosi), selverist (valge roosi) ja teoreetiliselt ka kodust/rakverest, kust praktiliselt seekord ämbritäit kodutulpe linnakoju tooma ei hakanud. õnnitlejaid leidus ka igasuguseid, alustati juba reedel, kui töökaaslastega sünnipäeva uues laoruumis tähistasime, laupäeval ründas mind nähtavalt joobes roosade pidžaamapükstega bachelor, kes soovis minu maksimaalses läheduses striptiseeruda ja lõpuks, vaatamata mu nähtavatele protestidele, ka minu caipirihna'st lonksukese rüüpas. õnnitleti stereos, tänaval ja deja vu's, kui õige päev kätte jõudis siis veel kodus ja haapsaluski. esmaspäeval tuli veel nii mõnigi vabandav õnnitlussõnum ja saigi möll selleks aastaks läbi.

kingitustenimekiri on seeaasta tagasihoidlikku kanti. pere (ehksiis emps) ostis mulle täna uue panni, mille loodetavasti varsti kätte saan (jeeeee!), vanavanemad jätkavad traditsiooni mu lemmikkingituste - valgete ümbrike - kinkimisega. risto pani öösel padjaalla paar värvilist lugemist ja sõbrannad lauluneiud kinkisid mulle imearmsad lillekõrvarõngad, huuleläike ja väikese lehmakese, kes mu seljavalusi leevendama hakkab. ise kinkisin endale sünnipäevaks bodyshop'i dushigeeli (jätkan punase greibi fännamist) ja swatch'i kõrvarõngad (ja käevõru, mida ma eile kahjuks ei saanud, kuid mis on veel plaanis), mida juba mitumitu kuud ihalenud olin.

täna on risto kord staar olla ja homme juba tanel. maikuu on ikka üks lahe kuu sünnipäevalaps olla, üks paljudest.

Tühi armastus sisaldab endas kohustust ilma kire ja läheduseta ja võib iseloomustada teatavaid püsivaid pikaajalisi suhteid, kus partnerid säilitavad suhet, ehkki nende vahel pole enam lähedust ja kirge.
Kaaslusarmastus sisaldab lähedust ja kohustust ilma kireta, eksisteerib pikaajalise sõprussuhte puhul, mis võis alata meeldivusega või siis pikaajalise abielu puhul, kus kirg on ajapikku vaibunud.

see sünnipäeev on toreee päev. eriti tore, kui oled koos üheteistkümne imekauni tüdrukuga kokteiliklaase kõlistamas ja siis tuleb kesköö ja nad laulavad sulle (kõik viisi pidades) sünnipäevalaulu ja siis tulevad kõrvallaua nilbikud mehed ja laulavad sulle seda TEIST ja kõige erilisemat sünnipäevalaulu ja siis toovad sõbrantsikud kuskilt välja väikese kingipaki ja kuskilt ilmuvad martini asti pudelid ja kõigiga tuleb kokku lüüa ja kõne pidada ja laual on isekorjatud nurmenukud ja maailma kõige kaunimat värvi heleheleroosad tulbid. süda oli kõigi suunas nii lahti et vahepeal lõid emotsioonid üle pea kokku lausa. aga see tunne, et su elus on nii palju inimesi, keda saab julgeda usaldada ja kellel on samasugused mured, on nii hea ikka. öösel komberdasime mööda vanalinna ja sõime deja vu's keedetud pelmeene leemes (purjus peaga maitsesid täidsa head ja ma arvan et need on ka põhipõhjus, miks ma täna veel elan ja hingan) ja tulimegi taksudega koju. olen täna juba kolm korda hambaid pesnud aga tunne on, et peaks ikka veel. nüüdsiis haapsallu ja siis perelõunale. mina ja minu kohutavaltkole notsupäevitus :)

mu veebipäevikul on stabiilselt vähe lugejaid. just vaatasin statistikat - viimase nädala jooksul oli kõige uhkem tulemus 25, teistel päevadel ei saanud kahtegi numbri ette. mõnesmõttes muidugi hea asi, kirjutatav jutt jääb veidi privaatsem ja võibolla julgen veidi rohkem mõtteid-tundeid kirjagi panna. võisiis mitte. sest oht, et nende 25 sees on inimesi, kellele ma kirjutada EI tahaks, on ikkagi olemas. aga ikkagi teeb kurvaks et ma ei suuda nii huvitavalt või intrigeerivalt oma mõtteid sõnastada, et kommentaare siia nii vähe koguneb. iga päev käin ja vaatan ja loodan et võibolla täna.

täna käisin oma teist hansapanga tervisejooksu tegemas. moodustasime töökaaslastega tiimi ja alustasime eelmine nädal pirital. seekord jooksin nõmmel ja vastupidiselt eelmisekorra kambakale üksi, kuna tulin otse koolist ja neil läks tööasjadega kauem. eks väike regress on toimunud, kui eelminekord lea utsitas ja elas seljas ning seetõttu jooksin umbes pool maast (4,4km) siis seekord polnud kedagi utsitamas ja marvan et julge 2/3 sai energiakõndi harrastatud, kogupikkus oli mingi 4,2km vist. aga päris lootusetu asi ei ole, energiakõnni all mõtlen mina siis mitte tavalist lonkimist vaid ikka käed käima ja normaalsed suured sammud. et selline poolsportlik värk. aga küll see areng ka lõpuks tuleb, mingi paari nädala pärast saab võibolla isegi terve maa juba maha sörgitud? viimaselajal mõtlen üldse palju liigutamisest. hing tahab stiletosse trennima tagasi ja õudselt mõnus oleks mingi õhtu, pühapäeviti näiteks, kuskil ujumas hakata käima. seeaasta olen vähemalt 2348234 korda juba lubanud et SEE on minu viimane pitsa või SEE on minu viimane kartulikrõps või SEE on minu viimane hamburger. minu kõht on mu mõistusest tugevam ja kõht neid asju arrrrmastab.

kuna lõputööpinge all murdusin, siis nüüd on elu lill. riski&ohutusõpetuse naeruväärset eksamit tegime kursakaaslastega esmaspäeval ja loodetavasti järgminenädal saab ühe hinde juurde. täna võtsin töölt vabaks ja tutvusin ekspluatatsioonimaterjalide konspektiga ja sain vist isegi targaks, sest rohkem kui pooltele kontrolltööküsimustele oskasin endaarust isegi vastuse välja mõelda. kui jälle 51% välja pigistaks siis oleks ka selle ainega ühelpool. logistika aluste viimane KT on ülejärgmisel neljapäeval ja järgmisel teisipäeval lähen mingit müstilist autode eksamit sooritama. praktikapaberid peab ka millalgi lõplikult ära vormistama ja sisse andma ning tugevusõpetuse asjadega ühelepoole saama ja siis ongi suviiiii ees.

öise vahtkonna üks ajakirjandusele pillutud mõte ajas jälle tigedaks. tahtsid filtritänava leinajaid tõnismäele suunata eks. et sinna platsile lilli panna ja seda teges ära trampida vastistutatud võõrasemad. mida need võõrasemad nendele jobudele teinud on, et nemad peab ära trampima?! nad on lilled, for god's sake! lilled on silmailu ja südamerõõm, mitte mingi asi, mille peal trampida. kuradikuratküll.

nädalavahetus on aga tihe ees ootamas. reedel alustame tööjuures, kus toimumas laoreiv. alguses pidime lihtsalt uut tühja laoruumi üheks peoks kasutama aga ilmnes et minu töine sünnipäevapidu oleks esmaspäeval ja toomasel järgmisel reedel niiet järgminenädal tuleb pidudevaba ja reedel möllame laos nii, et seinad värisevad :D ehksiis jah, sööme torti ja kooki ja puuvilju ja ajame võibolla veidi juttu ka, kui metsik tuju tuleb. edasi näeb reedeõhtune tegevusplaan ette sõitu philijuurde grillima ja chillima ja laupäevahommikul pärnupoole esimesele OTle. veidi ebameeldiv, et porschel mootorihoolduse käigus otsustati üle vaadata ka jahutussüsteem ja veepump, viimane muidugi otsustas mehhaanikute kätevahele ära surra. niisiis peab vaene auto kuni järgmise nädalati CMFis tõstukite peal tukkuma ja saksast eestipoole kulgevat pumpa ootama. draagiline. OTlt tagasi tuleb nägu pähe joonistada ja oma laulutibudega stereosse eelmist nädalat kordama minema. kõik soovijad võivad mulle sinna lillesülemeid tuua :D hommikul, kui silmad suudan lahti teha, ootab ees sõit haapsallu audide kiirendamist vaatama/korraldama ja siis millalgi pärastlõunal tagasi tallinnasse, korralikud riided selga ja perega minu vanaksjäämist tähistama. peale seda ongi juba järgmine nädal käes. küll see vahetus läheb alles kiiresti, hirm lausa...

ma olen üldse rõõmustaja väikestest asjadest. ükspäev koristasin oma bookmarks'e ja peale seda oli terve õhtu selline tunne, nagu oleks mingi mäe vallutanud või maitea. niiet jah, suht vähe on õnneks vaja kui nüüd järgi mõelda.

ja risto jäi chalmersi stipist ilma. kurb lugu minumeelest. õnneks tal veel paar tagavaravarianti on - rahakas sugulane, finantseeriv ettevõte, mahamüüdud porsche. sellest viimasest näen ma öösiti õudukaid, nii südamekülge on see auto kasvanud juba :S

ma isegi ei oska kirjeldada, mida ma täna tunnen. võtsin nädalavahetusel raske südamega vastu otsuse see aasta mitte kooli lõpetada. minu lohetamine on viinud asjad nii kaugele, et lõputöö teema deklareerimistähtaeg on esmaspäeval, ja mul ei ole isegi veel kindlat ideed, millest kirjutada. poolkindel idee on, aga selleks peaksin kontakteeruma paari ettevõttega ning uurima nende valmisolekut ühte vaest tudengit aidata. mis saab olema... huvitav igastahes. noh vähemalt mõte on olemas. ja tänu nädalavahetuse otsusele on rohkem kui 4 kuud aega seda teostada, juhuu.

kuigi mitte-lõpetamise-idee oli juba peas küpsenud, oli endiselt olemas võimalus, et rootsikool mind siiski oma õpilaste hulka tahab. mida, üllatus-üllatus, siiski ei juhtunud. läksin eile oma account'i lehele kontrollima ja seal see oligi, eitav vastus. kuigi ma olin seda juba oodanud, tegi see ikka maru kurvaks. tegi kurvaks, sest ma ei olnud nende jaoks piisavalt hea. veel rohkem tegi kurvaks, kui sain täna eestipoolselt kordinaatorilt kirja, kust võisin lugeda, et mina ja mari olimegi ainukesed kes chalmersist "ei" said. kas me oleme tõesti nii nirud üliõpilased või? :( no mina, jah okei, olen ikka alla keskmise tubli, aga mari tegi see aasta ligi 10 ainet uuesti ja tal oli vist ainult 1 kolm kui kandideerima asusime. täiesti arusaamatu mu jaoks, miks tema välja praagiti. jobud.. ja risto chalmersi vastuvõtupaberid irvitavad iga jumala päev näkku mulle seal kapi peal. lausa üllatav, kui kurb on olla, arvestades kui ükskõik mul sinna minemisest praeguseks juba oli. oehhh.

aga eile oli üks pisiasi, mis mind õige õnnelikuks tegi hetkeks. käisin nimelt kodus ja siis kuidagi sattusin vanemate muusikanurka sobrama. leidsin sealt musta ja tuttavliku plaadihoidja. tegin selle huvi pärast lahti ja seal olid minu plaadid mida ma polnud mingi 2 aastat näinud!! kõik minu winterchillid ja need viis plaati mis taavi mulle 20ndaks sünnipäevaks kõrvetas ja minu piraat OST'id ja hiphopi plaat mis risto mulle tegi kui me kooriga hollandisse läksime. ma küll ei ole neist ühtegi kuulata saanud, sest korteris mängib alati risto muusika ja auto kassetikasse ju ei lükka ühtegi plaati aga noh, see teadmine, et nad on jälle minuga, teeb mul juba tuju heaks. kuigi mitte nii heaks, kui võiks. teatud põhjustel.