täidsa naljakas, nädalaega vahet aga postitused põhimõtteliselt samasugused. esimene lõik - toretore nädalavahetusekirjeldus, teine lõik - rõvekole kool. ega ma olengi ju selline, mitmesugune aga samas uskumatult ühekülgne.

aa ja rajud õnnesoovid kõigile koolidelõpetajatele. nii reaali kui TTÜ kui peda kui TÜ kui igast muude keskkoolide. selleaasta saagid on ainult 2xpeda aktused, 1. kristelile ja 2. tuulile. kolmapäeval õnnitlen oma musisid MATBsid ja võibolla õnnestub ka liisukiisule midagi rohelist tuua. neljap on vist majandus ja reedel ehitus aga maitea, need ei kutsu kumbi eriti. niigi mõru meelega lähen selleaastaseid lõpetajaid lilledega varustama....

jaan oli sellel aastal väga uuenduslik. veetsin selle suuremas osas ca 260km kaugusel tallinnast, lõuna eesti kuplite vahelt maalilises viitinas ehk rohkem tuntud kui henriku maakodus. seltskonnaks oli peale risto ja hendriku veel triin ja arva ja italian family ehk keskmine kogus henriku lähemaid ja kaugemaid sugulasi alustades tema vennalaste ja lõpetades vanaisaga. üritus ise kulges rahulikult... mõlemal õhtul kerge veints ja ilma suurema mölluta tuttu ära. miskipärast väsisin nii reedel kui laupäeval põhjalikult ära juba enne keskööd ja nats nokkisin pisikeste unepausidega, kuid peale virgumismomenti pidasin vist poole ööni vastu. kuigi kella eriti ei vaadanud, niiet ei tea ka. esimesel õhtul õppisin väikese veini kõrval pokkerit mängima ja kuna suht keset mängimist tuli tukk peale, siis kaotasin väga järjekindlalt. laupäeval käisin mõnede projekt "paganamaa 2007" osalejatega võrus, paganamaa staapi tsekkimas ja ka krabis jalkal ning õhtul taaskord väike veints ja kui tuttu hakkasin ronima, sattusin hoopis teleka ette. vaatasin paar lolli filmi ära, siis umbes 2/3 cruel intentions'ist ja siis tulid poisid ja teemaks sai hoopis retrvideodisko, mida pakkus ETV. tuttu jõudsin millalgi 3 ja 4 vahepeal, sest R2 aastahiti galat ei viitsind lõpuni vaadata (respekt ägedaks oli viru ehi(ta)tud, vähemalt videopilti vaadates). laupää saun ja chill ja koju ja vot siuke oligi jaanipäev :)

aga täna sain maruvihaseks. helistasin dekanaati, et kuidas saada oma tug2'le eksamilehte, kuna süsteemi polnud hinnet ilmunud ja põdra hindenimekirjas oli mu nimi kollane. ja nemad ütlesid et dekanaadist enam ei saagi. et mul sai deklaratsioon 09.06 läbi ja nüüd mul kehtivat deklaratsiooni ega ainet ei ole ja põmst pean vist uuesti deklareerima ja siis võibolla saan suure raha eest (1550 EEK!!!) eksamilehe või tuleb hoopis terve aine uuesti teha. mõtlesin siis et mida kuradit. sooritasin ju aine 07.06 ja sessi lõpuks oli mul hinne kirjas ja õigel sessilõpu päeval mu nimi kollane ei olnud. ei osanud nagu midagi kahtlustada ega organiseerima hakata ju! pole mul ühtegi ainet hiljapeale läinud ja kust siis mina pidin teadma, et mul vaja mingit eksamilehte, kui ainet deklareerimissemestril ei tee :( võibola tõesti sellest räägiti kunagi õpingukorralduses, aga kammooon, see oli pea-aegu 3 aastat tagasi ju!!! igastahes mina olin jumala kindel et kõik on okei ja elu on lill kuna minu ainesooritamine mahtus ilusti kehtiva deklaratsiooni ehksiis 3 semestri sisse ja nüüd siis selline põnts. maitea, peab kõik oma läbirääkimisoskused kaasa võtma ja dekanaati põrutama, sest see ei ole ju normaalne. keegi polnud mulle sellistest ohtudest rääkinud! põdra on iseenesest (loodetavasti) mõistlik mees ja hea halvima stsenaariumi puhul saan 1550EEKu eest eksamilehe ja põdra kirjutab mulle hinde ja saan hinde kätte. halbhalb stsenaarium näeb ette kõike-otsast-peale mida ma, kurat võtaks, küll ette ei kavatse võtta. heahea stsenaariumi korral saaks ikka midagi kuidagi jonksu ajada. see olukord ajab mu muidu nii ilusana tundunud suve ikka täiesti lörri ju, olgem ausad. tööl ajas ikka pisara silma ja nii mõnigi kolleeg sai tekkinud tusatujust surtsaka osa. õnneks inks lohutas läbi MSNi ja mari läbi telefoni (15minutit kiunusin, retsept, kannatlik mari) ja lõpuks sain nats maha rahunetud ka. aga ikkagi. see olukord ajab mu kergelt öeldes marru :(

nädalavahetusel pidutsesin kursakaaslastega saaremaal sutu rannas. võõrustas imre ja lisaks kohalikele olid pealinnast külas peale minu veel kristjanid, mari, inks, kata ja reijo. pikka juttu (nagu minu tavalised kroonika-viikendi-kokkuvõtted) ei viitsi kirjutada, lühidalt oli maru mõnus ja aeg lausa lendas mööda. tegelt ei ikka nii lühidalt kaa ei saa. paar faktoloogilist asja tuleb kirja panna. ehksiis üritaks seekord nagu niimoodi.... liigsete detailideta :) kohale sõitsin kiku ja philiga, kes avastasid teepeal suhtelise hingesuguluse ja nii nad siis pläkutasidki ja minul oli õige vähe võimalust suud paotada :) phili viisime peole ära ja rallisime sutusse, kuhu jõudsime samaaegselt teise kaheautolise ekipaažiga, kes meie praamist napilt olid maha jäänud. siis oli pidu ja siis oli hommik ja siis mängisid teised terve päev võrku ja mina hüppasin batuudil ja päike oli sõber ja imre helesinise veega bassein kaa. ühtlasi suutsin suht sõbruneda imre kahe tohutu suure koera - tiibeti mastiffi prissa ja kaukaaslase maxiga. siis käisime kikuga õhtu jaoks varusid täiendamas ja ostsime selverist mingi 1400EEKu eest alkoholi. poes vaadati veidi naljakalt küll ja paar päris põnevat kommentaari saime ka :D edasi tuli vist õhtusöök ehksiis uskumatutes kogustes grill-liha. minu esimene kogemus metssea sisefileega ja see on PARIM LIHA EVER kui nüüd päris aus olla. ega pakutud tavaline kodunots ja kuldi välisfilee kaa just eriti kehvad polnud aga sisefilee oli kergelt öeldes taevalik :) läbi sai ka hüpatud marumõnusast saunast ja tehtud spordi mõttes maratoni saun-bassein-saun-bassein-saun suunal. siis oli jälle pidu-pidu-pidu ja millalgi tuttu ja siis oli jälle hommik. võinoh, lõuna. kuna ilm oli hall, siis sisustasime päeva toas. sai mängitud eestimaa mängu (jäime matuga teiseks) ja ka aliast (imrega paaris aga samuti teiseks) ning tänu mängudele laiendatud kõvasti oma teadmistepagasit. näiteks eesti kõrgeim tamm on 32,6m kõrgune ja laidoner on olnud TTÜ audoktor ja rattus rattus on kodurott ja no veel palju erinevat. sõnavara täiendas mul eelkõige reijo ja nüüd ma siis tean, mida teevad poisid kajakatega ja kuidas valmistatakse nabakooki. peale mängu oli jälle grillfiesta ja peale seda, kui mahutasime 206 esiistmele 4 täismõõdus noormeest põrutasime põnniga (mari pego) kodupoole. nüüd kodus, väsind aga õnnelik ning loodetavasti tsipake pruunim kui 3 päeva tagasi :) lõppu üks vahva grupilt imre külalistemaja trepilt, kus ainult edith (minu kõrval) on mittemehaanikuna peale eksinud.


aga tagasi sõites sain tõeliselt kurjaks. kata ja inks kaitsesid eelmisel nädalal mõlemad oma lõputööd ära. rääkisid siis kirjutamisest ja juhendajatest ja fanatismist, mis kirjutamisel tekkis. mul hakkas lausa kurb, kuna tegelt ma oleks ka tahtnud kirjutada ja lõpetada ja värki aga autotehnika õppetoolis, kelle all mina peaks oma lõputööd kirjutama, ei ole normaalset juhendajat ning nii see asi soiku jäigi. jürkal, kes meie eest hoolitsema peaks, on kõigist tudengitest nagu suht pohh ja ta isegi ei viitsinud aidata mul midagi välja mõelda, igakord kui temajuures juttu käisin puhumas, tulin tagasi, pea tuult ja tolmu täis ja arvasin, et olen millelgi jälil. 20mintsa hiljem olin alati veel rohkem segaduses kui enne konsultatsiooni. ma tahaks ka leida teema, mis oleks nats mehaaniline, minujaoks põnev, samas mitte liialt konti murdev ja juhendaja, kellel oleks nagu mingi huvi ka minu või minu lõpetamisvõimaluste suhtes. praegu olen lihtsalt sellises faasis, kus kõigil on kõigest ükskõik, ja see teeb mu nii maru kurvaks ja samaaegselt kurjaks, kuna ma ei oska selless suhtes midagi ette võtta ega ka ennast kuhugi õiges suunas liigutada. oehhh, ma isegi ei oska neid emotsioone kirja panna mis mul peas ja kõhus tormi teevad praegu. peaks end vaikselt käsile võtma ja äkki ikka saab mingit asja. lõpetamata kõrgharidus on tänapäeval popp küll, aga mitte minu jaoks. ma vähemalt väga loodan.

Reedel käisime Risto kursavenna Aare sünnipäeval Muugal. Mingi Karuohaka tänaval vms, ühe Viljapuu puiestee põiktänav igastahes. See on täiesti normaalne, et Muugal on kaks Viljapuu puiesteed – üks paarisnumbritega majadele ja teine paaritutele. Geniaalne! Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada – hoopis sellest, et üldiselt me noormehega klapime suht hästi ja mõistame teineteist ilusti, aga ühes asjas me ühist keelt ei leia. Nimelt kaardilugemises. Mina loen kaarti nagu mina ikka, mõtlen ette ja annan oma mõtetest ka kohe teada (a la 100m pärast vasakule), jälgin ümbrust ja reageerin tuttavatele ja/või vajalikele märkidele kiiresti. Risto reageerib minu ettemõeldud ja etteöeldud asjadele kohe, keerab suht tihti valesti sisse või sõidab üldse mööda (sest mina mõtlen ning ütlen ju 100m enne et kooohe paremale ja siis Risto vaatab et ei saa ju praegu paremale ja sõidab lauluga mööda õigest teeotsast) ja kui mina juba kurvipealt näen, et liiklusmärgi küljes on õhupallid ja õhupallid tähistavad õiget teed, siis Risto ei usu mind ja sõidab ikka mööda ja pärast teeb kurja nägu kui pisikese tee peal ümber pöörata näkerdab. Mõnikord ma olen vait ja lasen tal ise orienteeruda aga siis tal kisub mõnikord ikka päris rappa ja siis ma pean jälle üritama päästa mis päästa annab oma vapustava suunatajuga ja noh eks see tuleb ikka nii välja nagu parajasti juhtub. Niiet long story short ei ole meie kohaleorienteerumised just alati kõige lillelisemad, võiks isegi öelda, et läheme pea-aegu igal pikemal sõidul lõpuks omavahel lühiajalisse konflikti. Aga tegelt mulle meeldib orienteerumine :)

Peol sai näksi ja houm meid mojitosid. Tõsi küll, valge suhkruga, aga see eest piparmündilehed olid värskelt peenrast ja soodavee asemel oli sprait aga kogu see kompott oli nii maitsev et ma ei teagi mitu ma ära jõin. Õhtu lõpus jälle jutt igastahes jooksis ja tuju oli mega ja magama jõudes tegi tuba ümber pea karuselli :D

Nädalavahetusel avasime Pärnu hooaja. Risto ärkas laupäeva pärastlõunal, helistas Arvale, kes oli rannas ja Risto otsustas siis ka randa minna. See, et tegemist oli Pärnu rannaga, teda eriti ei morjendanud. Nii ajasimegi Porsche (kelle esitiivamõlk haamriga veidi välja taoti, et ta vähem vastu rehvi käiks) pöördesse ja panime lõuna suunas ajama. Sõit oli minu jaoks maru piinarikas – autos oli vähemalt 40*, päike paistis minu poolelt eriti eredalt otse silma, hammas valutas täiega ja peost oli tsipake paha ka. Aga vastu ma pidasin ja kohale jõudes oli rannaaeg juba muidugi läbi. Nõndasiis istusime korraks Steffanisse maha aga kuna teised juba lõpetasid oma söökidega, siis sain laupäeva põhimenüütäiteks hoopis ühe burksiputka põhitoote. Maitsev! Kuskilt tekkis idee Padari ja Päikese tuuri kuulama minna ja no eks mõeldud tehtud. Ostsime piletid ära ja enne starti kontserdi suunas istusime jahisadamas ja mängisime sõnamängu teemal bändid ja artistid. Sain niipalju targemaks, et s-tähega artistidega võivad lood ikka päris piinlikuks minna :) Tuur meeldis mulle eelkõige sellepärast, et nägin maru palju tuttavaid nägusid – lavaees loopisid näppu muude hulgas Iff, Ergo, Sten, Silvia, Rommi ja PGM, lavakõrval Evely (tegelt ei olnd eriti suur üllatus :D) ja tippude tipp oli nõlva peal oma kõige-kõige kaunimat sugulast, Laurat, näha, kelle täiesti kogemata tundsin ära oma vaadet varjutavas kaunis blondis tütarlapses! Eesti on ikka mõnus riik. Muusika pool oli nagu ta oli, ei ole just eriline rokitsikk, olgem ausad. Õhtul juhtus kuidagi nii, et andsin järgi ja jäime ööseks Vanishing Point’i külalisteks. Minu esialgne mäss oli põhjustatud eelkõige sellest, et me ei plaaninud tegelt ööseks kuhugi jääda ja mina olin laushädas oma rannapäevaks kaasavõetud vahenditega. Hambaharja puudumine ajas lausa pisara silma aga õnneks mingist statoilist ma ropu raha eest ühe lilla asjanduse omandasin ja see mu südant veidi rahustas. Rahu oli muidugi üürike, sest pimedas hambapastat leida ei õnnestunud ja niisiis hõõrusin niisama naljapärast ja kohusetundlikusest kikud üle. 10m pikkuse jahi vööri magama ronimine kottpimedas oli päris õudne ja alguses ei julgend kuhugi kätt ega jalga toetada. Pimedus tekitas paanikat ja nii tunduski nagu mingid loomad elaksid seal hämaramates osades, jala väljasirutades jäi ette midagi libedat ja krabisevat (iseenesest loogiline ju, et puri) ja magamispinnaks olid mingid kahtlase väärtusega matid. Kõige tipuks oli seal muidugi täpselt nii kitsas, et siis kui mina sisse hingasin oli Ristol kitsas ja vastupidi. Niu niu niu, vingun jah, ei meeldinud noh! Pool ööd nägin unes, et ei julgenud magada ja passisin silmadkinni jahi vööris ja seetõttu olin hommikul suht udune.

Pühapäeva algatuseks sõime hommikust Jahisadama restos. Nende omlett oli maitsev maitsev ja täpselt nii suur, et kõht sai enne kuhjaga täis, kui omlett otsa ja viimase ampsu kinkisin pühapäeva puhul Markole :) Edasi pidime minema jahiga lahele, aga kuna meid oli linnapealt kokku aetud vist ligi 14 siis jaht jäi meie kõigi jaoks väikeseks ja meie viieliikmeline seltskond siirdus lõpuks hoopis ranna suunas, kus trehvasime Celanderi suvepäevaliste Gea ja Phili ja niisama suvitajate Raivo ja Mardi ja lisaks eksinud Tallinnlase Serksiga. Minujaoks oli rannas külm ja vesi liiga juunikuine ja päike polnd ka eriti sõber miskipärast ja nii ei tundnud ma suve esimesest rannaskäigust just eriti rõõmu, pigem ootasin et juba tagasi sadamasse saaks. Nimelt pärastlõunaks oli siiski plaanitud teise vahetuse jahireis. Meie laevkond oli lõpuks kokku vist üheksaliikmeline – liivi, risto, martin, marko, leevi, mihkel (kapten), kaia, krissu ja krissu kutt, kelle nime ma ei mäleta. Päris põnev oli, poortimiseks vist nimetati seda, kui purjel külge vahetati ja poom laksaki üle tagumise deki (teki?) käis. Esimest korda kuulsin ka selliseid sõnu nagu bakstak ja plokk. Kuigi tegelt plokkidega olen masmeh tunnist juba vana sõber, siis seekord oli au seda esmakordselt lähedalt näha, katsuda ning jälgida tööhoos. Muulide vahel jõesuudmes oli tegelt suht kõhe sõita, jaht pani ju suht 45* nurga all siksakitades mööda igast asjadega piiratud ala - ühelepoole praktiliselt vastu kai ääres seisvaid traalereid ja siis peale poortimist naksti teiselepoole ja pea-aegu muulini välja ja nii mitumitu korda. Mingist meremärgist sõitsime ka 20cm kauguselt mööda. Aga see vist peabki nii olema, jälle targem :) Lahe peal oli tuul kõva ning paar korda sai ikka korraliku dushi ka kui vöör lainetesse laksas. Vertikaalasendist mingi 30* viltu sõitvas jahis püsida oli samuti mõnus väljakutse, iseenesest ega seal palju kohti pole, kust käppadega kinni krabada. Targemaks sain veel niipalju, et hästi hoitud 22aastase jahi turuväärtus on umbes 44K EUR kanti ja tema aastased ülalpidamiskulud umbkaudu 1,5EURi või veidi vähem. Ühesõnaga Pärnusse korter vs sadamasse jaht on nagu päris tihe rebimine ja kaldub isegi võibolls jahi poole, just rahalisest küljest. Päris huvitav. Igastahes oli väga meeldiv merepäev, mille lõpetasime peale jaburalt pikka järjekorda otseloomulikult Steffanis. Võtsin julguse kokku ja tellisin vahelduseks suure kanasalati. Suur oli suur ja sõin seda veel esmaspäevalgi. Kanaosa ja salatiosa olid njämmud, ääristuseks pakutud spargel ja oavõrsed ja mingid kuivad herned eriti ei sümpatiseerind. Aga kõhu sai täis ja järgmine kord proovin mingit pastat, ekstremist nagu ma olen ;) Koju jõudsime millalgi pea-aegu hilisõhtul ja oligi järjekordse nädalavahetusega JOKK. Vot selline lugu siis.

Tähelepanelikumad märkavad lausealgustes ja nimedes väga ebaliivilikke suurtähti. Need ei ole tingitud mingist haigusest ega mu käevigastusest ega kõhuvalust, kirjutasin juttu põhiliselt oma töömeilboksis kirjana ja nii see spelltsekker neid tähti suurendas ja korrektsuse mõttes siis muutsin ka lausesisesed tähed ilusti suureks. Et ilusam vaadata oleks, vott.

selle nädala head: tööl olen kasulik ja üritan koos bossimatega uut laosüsteemi tööle saada, täna jooksime geaga hansa sellenädala jooksuraja täiesti läbi ja mitte kordagi ei kõndinud, lasin valutava hamba üle vaadata ja loodetavasti korda teha ka, lisaks parandati üks lambikiku ka ära ning paari päeva pärast on nädalavahetus.

selle nädala vead: jooksust valutab parem põlv, hammas ka praegu tuikab aga kordades parem olukord kui eelmine nädal, olen hambaarstimise alla suht neljandiku palgast juba tuttu pannud ja hambaarstitoolis nutan, serksil läks auto vist natuke põlema ning hirmus oli, ilm läheb jahedamaks ja kardan oma kurgu pärast, kirjutan juba alates esmaspäevast postitust oma eelmisest nädalavhetusest ning paari päeva pärast on nädalavahetus.

vigasid tundub nagu rohkem olema :(

edit: ja veel üks keskmisest uhkem lisaviga ehk darwini auhindade 2007 pea-aegu-kandidaat. tütarlaps (nime ei nimeta onju, diskreetsuse huvides), kes dushiall svammiga ringi vahutades lõi küünarnukilt õige minu ruutcm nahka vastu raseerijat minema ja seejärel dushitoas verest tühjaks jooksis. ausõna, mina ei ole nii palju verd näindki ühest pisikesest haavast tulemas, ikka lahinal noh ja veega segamini, nagu mingis psycho dushistseenis :S praeguseks hetkeks on haav suletud suurima olemasoleva plaastri alla (jumal tänatud, et mul niimitu paari uusi kingi on, mis vaja sisse kanda st kogumik plaastreid peab igal eluhetkel käepärast olema), käsi valutab kergelt täies ulatuses (see, et haavata sai pisipisike osa küünarnukist on vähetähtis pisiasi) ja värskelt verisest kogemusest on terves organismis tekkinud väike nõrkushoog. väga lühidalt siis - autssss.

esiteks vabandan, sest tegelikult kirjutan ma seda postitust esmaspäeva õhtul tööjuures ja mitte reedeõhtul. aga kuna sellel postitusel ei ole mingit pistmist möödunud nädalavahetusega ja TEGELIKULT tahtsin ma pealkirjas nimetatud teemadel kirjutada hoopis möödunud nädala viimasel tööpäeval, siis kuupäevastasin kirjutise ka vastavalt. hambaarstikartlikel ja nõrganärvilistel soovitan järgnevat lõiku, mis kirjeldab minu seiklusi hambaarstil ja järgnevaid lõike, mis räägivad elust vahetult peale seda, mitte lugeda :)

nimelt EELMISEL reedel (lastekaitsepäeval) kogusin kõik endas leiduvad julgusepojad kokku ja helistasin hambaarstile. uuele, internetist valisin, valimiskriteeriumiks oli ainult laserpuuri olemasolu, sest ma olen reklaami ohver ja internetireklaam väidab, et laserpuur on tunduvalt meeldivama puurimiskogemusega puur kui see tavaline. vaatasin nende kodulehte ka ja hambaarstid tundusid toredad onud olema. igastahes ei võtnud reedel helistades mu kõnet keegi vastu, kuigi sulgemisajani oli pool tundi aega ja tegelt nagu oleks ju võinud. jätsin teate automaatvastajale ja suundusin kergendusega (ja tuikava hambaga) nädalavahetusele vastu. nädalavahetust ma miskipärast eriti ei mäleta, reedel tähistasime arva sünnipäeva, laup külmetasime lasnas kiirendusel ja muidu oli harilik lohetamine tõenäoliselt. esmaspäeval helistati kliinikust tagasi ja öeldi et hurraaa, muidu on ooteaeg mingi suht kuu aega aga näed, vedas sul raisal, vabanes aeg kolmapäevale. eks ma siis rõkkasin rõõmust (jaaaa, muidugi) ja panin end kirja.

kaks päeva hiljem lendasin hirmust värisedes kohale ja võtsin toolis istet, minu valis patsiendiks dr vink (ta oli internetis kommenteerind ka seda laserpuuri teemat niiet tundsin teatavat kergendust). noh eks tasiis nats pildistas ja surkis ja kommenteeris mu niru hambahügieeni. muide peale visiiti tormasin poodi ja ostsin kohe endale hambaniiti ja treenin hetkel uueks harjumuseks õhtuti hambavahed niidiga läbi käia, sest ta ikka hirmutas mu korralikult ära jutuga kaariesetäppidest, mis tekivad hambavahedesse kuna hambahari sinna ei mahu, ja põhjustavad suurte ja valuliste aukude tekkimist. aga vähemalt harjan õigesti (kuigi ebapiisavalt), nagu ma pärast igast infomaterjalist lugesin, mis mulle koju kaasa anti, ilusti 45* nurga all nagu mu vana ja armastatud hambaarst õpetas. vana arsti juurest ma tulin muide seepärast ära, et ta läks pensionile. väga tore peretuttavarst oli. siuke natuke hipi, armastas rännata ja elas suviti vihterpalus majakeses, kus polnud ühtegi kaasaegset mugavust (a la vesi või WC või elekter). no igastahes peale surkimist ja pildistamist tõdes mu uus hambaarst, et probleeme valmistab mu armas kolmejuureline kiku mida ma vist 8. klassis mitu kuud ravimas käisin. JUURERAVIMAS. mul muidugi pisar lahti kohe, sest juureravi tähendab mingeid mitme cm pikkusi nõelu hambakanalite sees. fakk noh, suurim hirm = hambaarstid + nõelad ju... ja see sai taaskord tõeks täiega. hea oli kogu selle jama juures see, et kuna hammas oli juba korra põhjalikult juureravitud, siis tal polnd enam närve sees ja polnd mingit erilist valuprobleemi puurimiste-asjadega. halb oli see, et probleem oli kuskil kanali ALL otsas ehksiis kogu hambaehitis oli vaja lahti võtta ja korda teha ja uuesti kokku panna. ma igastahes parem veel rohkem detailidesse ei lasku aga lahti ta võetud sai, nõeltega surgitud-puhastatud (külmavärinate koht) muidugi ka ja siis pandi rohi sisse ja paluti augustis tagasi tulla. enamik tööd tehti IKKAGI ära selle kuradi tavapuuriga, kuna laser on nii peen värk et sellega ikka robustset tööd ei tee. aga niipalju kui proovida sai oli ikka meeldivam küll. plõgistas toredasti ja pritsis mingit vett ja ei suristand mööda luid nagu see tavaline rõvedus. tõsiküll laserdati selle valusa koha juures niiet valus veidi oli aga noh, veidi valus on ikka parem kui rõve tavapuur :)

lõpuks kasseeriti ropult raha (ropult = mingi üle tonna) ja saadeti koju. igaksjuhuks kirjutati antibiots ka välja, juhuks kui veidi valutama peaks. enne kui edasise jutuga jätkan, mainiks ära, et neil toimus seal kõik jube lahedalt virtuaalselt. hambaröngten (see pisike) tehti digiröntgenkaameraga ja ilmus peale klõpsu arvutiekraanile ja kui hambaarstitoolilt administraatoriletini jõudsin (5m kaugusel) siis oli neiul juba täpselt teada, kui palju ja mille eest ta mult kasseerima peab ja antibiotsiretsept tuli ka supsti arvutist koos kõigi vajalike andmetega. sellessuhtes päris cool. aga nüüd siis edasise jutu juurde. nimelt hammas, mis arsti juttu uskudes, võis samal päeval veidi tuigata aga pidi järgmisel päeval OK olema, ei olnud seda teps mitte. võiks lausa öelda et ta valutas roppu moodi ja lakkamatult kuni laupäevani välja. ei saanud süüa ega olla ega mõelda, sain kõik oma väikesed sisemised sadomasohistlikud päkapikud ära rahuldada - kui keel vastu hammast asetada, oli maailmamõnus valulaine garanteeritud. mida siis veel närimisest või hammastepesemisest rääkida eksole. aga otsustasin, et valuvaigisteid ei võta, kuna siis ei oleks aru saand millal olukord paremaks muutub. kuigi reedeõhtul (millal ma seda kirja teoreetiliselt kirjutan) oli valu endiselt meelinüristav siis praeguseks (esmaspäev) on asi juba enamvähem. koguaeg ei valuta ja keelega saan hammast katsuda ilma et tahaks karjuma hakata. äkki poole nädala pärast mälun juba mõlema suupoolega nagu vana mees kunagi :D

aga täiesti muudel teemadel jätkates, läksin pärisreedel tööle oma imearmsa montoni punase kleidiga. ja kuigi see üks pilt, mis mul sellest oma seljas on, näitab seda kergelt öeldes koledana, sain siiski täiesti uskumatus koguses ilusaid komplimente :) mingi lambikas autojuht ütles laos (kui ma olin ühele laotüübile kleidi demonstreerimiseks kniksu teinud), et see kleit sobib mulle imehästi ja kniksu tegemine samuti ja sõber (nime jätan nimetamata, aga ütlen tuleviku-liivile kroonika mõttes et kena noormees punase maja ehitusfirmast), kellega tol päeval oli au välk-varalõunale minna, oli lausa sõnatu kui autoni jalutasin ja näitas tervituse asemel kahte püstist pöialt ning suutis lõpuks välja puristada et vaaaauh, kui hästi sobiv suvine kleit! see lõuna oli üldse meeeldiv, täiesti muuhulgas tehti välja ja räägiti süda muredest ja niisamaelust tühjaks ja oldi hea sõber. tuju kohe tõusis :) aga pärastpoole laos ka noormehed ütlesid ilusaid asju. no lõpuks olin ikka kõrvust väga tõstetud. mulle ikka marumeeldivad komplimendid noh :) kuigi hammas oli suht kiuslik tegi mu kleidik päeva ilusaks, jeeee!

täna kaotasin oma päikeseprillid ära. helistasin paar sõbrantsi läbi, kelle lähedal päeva jooksul pikemalt peatusin, kuna kahtlustasin oma osavat poetamisvõimet ning nende suuremapoolseid kotte, kuid ei midagi:( olin juba lausa õnnetu kuid otsustasin siiski tele läbi tuhnida. jalutasin proovisaali, mõtlesin hetkeks ja tõstsin prügikastil kaane pealt ära...... no muidugi, kus siis veel:) aga nüüd kerkib esile küsimus...et kui päikeseprillid prügikasti viskasin, siis kuhu küll ma oma läbinäritud nätsu panin?

reedel käisin raekojaplatsil lastekaitsepäevakontserti kuulamas ning peale seda maarja ja marthaga söömas. pätrik oli täis, kaheksa oli bronnitud ja nii maandusimegi reval cafe'sse. tunnen, et minu kodanikukohustus on tervet maailma teavitada, et nende kanawrap on KOHUTAV. samas kaheksa oma endiselt rokib. ja kui martha ja tema vootele olin hiljem surnuks rääkinud (natuke on jah häbi aga ma suudan alati oma sõbrannade uute kuttidega tutvudes endast totaalselt jabura mulje jätta) siis käisime selveris ja ostsin uut maitsestarterit, mille minu asemel sõi vist ära mu auto, sest kodus selverikotti lahti pakkides seda enam ei olnud ja pudelit autost kaa ei leidnud. so weird :)

viimasel ajal on tekkinud mingi sügavam juustusõltuvus. eelmine nädal sõin 2 pakki neid farmi pikniku juustukuubikuid ära ja praegu himustan sooje juustupalle, mis tallinnas iga teise baari suupistemenüüsse kuuluvad. mmmmmmm.