pakkimisega olen nii kaugel, et põhimõtteliselt nagu peaaegu valmis vist. mõõtsin huvi pärast oma cabin size sildiga ostetud triibulise reisikaaslase üle ja olin sunnitud tõdema, et jah, on küll mingil määral 20x45x50cm. et kui kõige kitsamast kohast mõõta, siis on 20cm kõrgune, kui kõige laiemast kohast mõõta, siis peaks vist peaaegu 43cm välja pigistama ja pikkust oli midagi sinna 50cm kanti. ehksiis põhimõtteliselt kuubid võibolla enmavähem klapivad? seega ma ei tea täpselt, kas ta ryanairi/easyjeti käsipagasimõõdikusse mahub. või kas ta on sinna surutav. marvan et suruks ära tegelt, aga päris kindel ei ole. nats hirm on. tegin eile oma liiniotsas check-in'id ära ja enne ryanile viimase OK vajutamist lugesin läbi milliste tingimustega ma siis kõik nõus olen. tekst oli umbes selline, et kui sinu käsipagas on suurem/raskem/valet värvi, siis on ryani töötajatel õigus sind lennule mitte lubada, su käed ja jalad maha raiuda, su isikuttõendavad dokumendid põlema panna, sind lennupileti rahast ilma jätta, sind läbi peksta ja kartserisse panna, su kohver konfiskeerida, Roppu Raha juurde küsida jne jne. niiet ma nats pelgan et kui mu veenmisvõime pole enam see mis varem (umm.. oot. kas mul on üldse olnud kunagi mingisugunegi veenmisvõime?!), siis pean 1.märts kuni 11.märtsi varahommik elama stanstedi lennujaamas ja selle vahetus läheduses. mis pole siis nagu just päris see mis ma planeerinud oleksin. aga noh, eks näis. ptyi-ptyi-ptyi ja loodame parimat, tahaks ikka colosseumi ära näha ju!

ma arvan et kui mõõdud väga mööda on, siis vähemalt lubatud kaaluvahemikku (0...10kg) peaks mu kohvribeebi ilusti ära mahtuma. pusa ja roomaraamatu jätsin maha ja mingi miljon väikest asja panin asemele (sain muuhulgas teada et rahakotis on 0,2kg mingit täiesti mõttetut plastkaarditralli) ja ma arvan/loodan, et kohver peaks kaaluma maksimaalselt 9,5kg. kuid ei välista, et see alles lennujaamas selgub. igastahes pinge endiselt kasvab....

ahjaa, arenguvestlus oli tööl täna. ütlesin ülemusele et tahaks kooli ära lõpetada ja kohevarsti jälle kuhugi ülikooli astuda. ja mitte tingimata eesti omasse. ja ta ütles, et ta teeks minu asemel olles täpselt samamoodi. saaks nüüd selle krdi teema ära valitud... :)

eesmärk: lennata 10ks päevaks itaaliasse ainult käsipagasiga st mahutada kõik eluks vajalik 10kg sisse ja endale selga.
hetkel kaalumata ehk selgaminev värk:
valgejope
teksajakk
teksad
papud
kampsun
mingi pluus
hetkel planeeritud pagas:
kohver - 3,35kg
roomaraamat - 0,65kg
teksaseelik - 0,3kg
valgeseelik - 0,22kg
kingad - 0,44kg
mustjakk - 0,44kg
pusa - 0,54kg
5 lühikest pluusi - 0,5kg
triiksärk ja must pikem pluus - 0,38kg
föön - 0,4kg
laadijad- 0,25kg
hygieen - 0,55kg
rätikud + päfkad - 0,44kg
pidzhaama - 0,2kg
juuksehari - 0,08kg
pisifotokas - 0,2kg
prillid (päikese ja loengute jaoks) - 0,2kg
hetkel kõik kokku: tsipa üle 9kg.
asjad mida hetkepagas veel ei sisalda: pesud, sokid, IE jaoks paar snäkki + kõik muu, mis olen ära unustanud (hea et ei ole foobiat praegu sellepärast ju ometi onju).

igaljuhul on mingid asjad meelest läinud st juurde on raudselt veel asju vaja. praegused eksistensiaalsed küsimused on siis.. kas võtta kaasa roomaraamat, kui 2 vaba päeva roomas kulutan pigem mujal itaalias rändamisele ja 8 päeva roomas on suht tihedalt ära sisustatud? (hakkab vaikselt endale tunduma, et kohvris vabaneb just 0,6kg ruumi :D) kas võtta kaasa pusa, kui ta pool kilo kaalub? äkki pusa maha jätta ja ostelda kohapealt mingi sportlik pluusik ja loota et ta kaalub vähem kui poolkilo ja vajadusel see lennujaamas lisaks muudele asjadele selga ajada? :D kas suudan oma lollaka naeratusega veenda lennujaamade töötajaid et ma tõesti ei teadnud et käsipagas peab olema ainult üks ühik ja ikkagi käekotikenene ka kaasa krabada? või äkki lisakäekotike ongi naiste puhul normaalne ja igati arvestatud käsipagasiühik? kas see peab ka 10kg sisse mahtuma või pean selle nende veenmiseks vajadusel oma kohrisse suruma? äkki panustada rooma H&Midele ja pesu ja sokid üldse maha jätta? :D milline Väga Vajalik asi mul veel kaalumata ja kohvrisse surumata on? oijah, peaks ikka rohkem reisima, siis oleks see pakketegevus palju lihtsam... to be continued......

umbes neljapäeval dea helistas et ouuuu, kle, romka pakkus välja plaani seoses hiiumaaga! ja no kuidas ma ütlen et äkki ei lähe? muidugi minek, eelminekord oli ju fannkuubis. seekord oli totaalselt teistmoodi aga ikkagi täiega vahva.

reedel oli vahva, et talve suurim torm otsustas tulla ja et üks praam vastu kaid puruks läks ja siis praamijärjekorrad kuhjusid ja kakskolmandikku meie autokolonnist pooleseitsmesele praamile ei mahtunud ja valmistusid juba 3-6tundi sadamas praamiootel veetma. ehksiis panustati 22:30nesele ja mingile väga öisele laevale. kakskolmandikku siis selles mõttes, et kaks autot olid juba rohukülas ootel, kui meie deaga alles ülemistes shoppasime. siis tuli kuskilt siuke mõte, et rallime rahulikult pooleüheteistkümneks kohale, tõstame minuautotäie tavaari annika masinasse ja läheme üle kahe autoga. siis tuli siuke mõte, mis oli suuresti tingitud asjaolust, et katkine praam paranes maagiliselt ja lükati plaanidevälisele 20:30 reisile kuhu meie vabaajasisustajad ilusti peale mahtusid, et ikkagi minu autoga üle minna. ja siis millalgi juba haapsallusuundumise ajal tuli siuke mõte, et jätkem minu mashiina rõemsasti mandrile ja mingem koos minu pagassisisuga jalgsi üle. igastahes umbkaudselt pool10 saime antoni ka lõpuks autopeale ja oma tugevat eluisu trotsides tegin elusõidu haapsallu. ehksiis nats hirmus küll, aga olime rohukülas natsa peale kümmet. keskmistest kiirustest, sellest, et mu kojamehed kergelt öeldes pensionil on ja et ma haapsalumaanteed absoluutselt ei tunne me muidugi valjusti ei räägi aga lõpp hea, kõik hea ja kõik jäid ju ellu :D kusjuures, suht positiivne, et õpilase praamipilet ainult 22 eeku maksab! igastahes kruisisime mingise laheda filmi seltskonnas rahulikult üle vee (üldse ei kõigutanud) ja truu mitsu tuli meile peale 20minutist sadamaspassimist järgi :) saarel oli mingi eluimelik ilm, ergo oli mulle enne praamis kirjeldanud kuidas 3x3cm lumehelbeid sajab ja kusjuures oligi nii. autoga sõites oleks nagu mingises windowsi iidsesse skriinseiverisse sattunud :D aaviku/nugatalus ootas meid ees mutta kinni jäänud corolla, 50m vesises pinnases sumpamist ning suht ülevate emotsioonidega seltskond. kuigi cola oli jäänud ostmata, ei takistanud see mind mitte üks põrm ja õhtumenüüs oli vein veiniga ja lõpuks ka veidi niput. uiiiih, see oli jube asi, rohkem ei taha :D nalja sai nagu ikka ja pilte ka rohkemkuiüks. magama mindi mingil müstilisel kellaajal aga ma kahtlustan et tegemist võis olla ajahetkega peale 4:30t, millal viimane klõps tehtud on. seekord läks veidi paremini kui soomes - ärkasin ilusti tekiall ja pidsaamas ja puha. ainuke hämming oli et kuhu kõik riided kadund oli ja kuidas mu madrats õhku täis sai. õnneks need küsimused said peale pisikest mälumängu ilusti lahendatud.

päeva müstifikatsioon oli see, et kõigil üheksal oli hommikul silmi avades suht metsik peavalu. minul lisaks ka üleüldiselt halb olemine. niiet sessuhtes ikka sama skoor kui soomes. imelik. igastahes pool päeva logelesime niisama, ma üritasin peavalu ja halbolemist välja magada aga nagu väga ei õnnestunud. see-eest veeti poolest päevast kärdlasse sööma ja sealt edasi käinasse ujuma. minu ujumine nägi siis välja selline, et ronisin lastebasseini ja lebotasin kordamööda seal ja aurusaunas ja saunassaunas ja dushiall kuni ujumisaeg läbi sai. sport võidab! ja siis edasi tallu tagasi ja kuigi poisid olid väga rannapaargu peoleminekule meelestatud siis peale väikest aliaseturniiri (anton ja tema meiejaoks uudis-sõna furunkel ning tanel ja tema 10minuti pikkused avaliku vooru sõnaseletused ja ergo ning tema lambikad arvamised olid suht staarid) ja väikest drinkit ja kui esimesed vaprad juba tuttu ära kadusid sai see idee lõpuks lämmatatud. istusime järjest väheneva seltskonnaga köögis ja lahkasime maailma asju. maailma asjad on siis näiteks et kas kaotada käsi või jalg või et kas valida sõbrad või kallim või et kas olla kurt või pime. ja vahepeal sai lihtsalt nalja ja vahepeal sai helistada hr härmatisele mauritiusesaarele ja lõpuks saigi tuttu ära minna.

pühapäev oli suht konkreetne. äratus, hommikusöögiks kartuli-muna-kotletikomplekt, praamiralli (ahjaa, corolla said erxid juba laupäeval mudast välja), praamipokker ja niisama chill ja koduralli. koduralli ajal tegi anton mulle möödasõidukoolitust ja lõpuks sain juba päris kiita :D see ei tasu jälle valjusti mainimist, et põhiliselt sõitsin mööda (ühest ja samast) corollast ja ääsmäe-haapsalu teekonnarekord sai vist taaskord purustatud, mis siis, et seekord teistpidisel marsruudil. kuigi peale eluohtlikku praamilejõudmist lubasin endale et olen edaspidi maailma kõige seadusekuulekam autojuht ja tallinnasse sõidan maksimaalselt 100km/h... vähemalt oli arendav ja närvetreeniv kogemus. õhtul sain niipalju targemaks, et mul on nüüd lõpuks auto :) ja enne tuttuminemist sattusin PGMi õe korterisse wiiõhtule ja peale seda veel väikesele öömäkile.

öösel eriti ei maganud. hoopis ärkasin kogu aeg üles ja alatasa oli kas halb või väga halb või väga väga halb. hommikul ajasin end poolenisti voodist välja ja sikutasin läpaka tekialla, et tööle teatada oma töövõimetusest. peale seda tegevust oli muidugi vaja veel 10minutit tududa, sest see meilikirjutamine oli tõesti hämmastavalt kurnav. peale taastumist lükkasin läpaka tekialt välja aga ise jäin veel sinna. nii umbes terveks päevaks. muuhulgas vaatasin ära kõik "big bang theory" osad ja nats lasvegast ja nats simpsoneid ja pärastlõunal veel 2 filmi ka - step up'i ja she's the man'i. viimase kahe ühendav tegur oli (täiesti kogemata kusjuures!) mees nimega channing tatum, kellel on esiteks väga lahe nimi ja teiseks hämmastavad oskused jalkat mängida ja tantsida ja lahe olla. ja kes üldse suht vastas mu meestemaitsele. rärr :D muudest tegevustest sain infot, et normaalsed lõputööteemad on jälle mingite troppide poolt ära võetud aga võibolla hakkame reijoga kahepeale mingit müravärki tegema. see selgub täpsemalt homme. ma väga loodan küll, sest kaks pead on ikka nats rohkem kui aint minu pea. tagasi mittekooliteemadele kulgedes oli päeva söögiskoor suhtkoht hommikukrõbinad (kell 15) ja banaan (tundtagasi) ja kõht on tühi aga isu ei ole üldse. ja nüüd panen silmad kinni ja loodan tänaöösel ilusti magada ja homme veel veidi taastuda ja kolmapäeval olla samahea kui uus. ei, veel parem isegi. et reisile minnes energiast pakatada! optimist nagu ma olen.

mu kallis kodumaa saab kohevarsti 90 aastaseks. ekspressist lugesin, et see pole mingi raugaiga, vaid kuna üks riigi-aasta on viis inimese-aastat, siis on ta meil alles nooruk, paras nolk noh, koerusi täis aga juba veidi õnneks elu näind ja teismeiga hakkab tasapisi seljataha jääma :) igastahes, kuna ma tema päris sünnipäeval vist ei ole väga arvuti läheduses ja hetkel on siuke kirjutamisehoog peal, siis mõtlesin et kirjutaks veidi selle riigiga, kus olen sündinud, kasvanud ja suurema osa oma elupäevadest veetnud, seotud mõtetest. võisiis õigem oleks, et mõtteist. sest neid oli poolteist ja nats veel.

niisiis, nats aega tagasi pesin vannitoas hambaid ja mõtlesin, et ikka super lahedalt kaasaegses riigis elan. kui tahad tulu deklareerida või telekat osta või sõbrale raha laenata või või lennupiletit broneerida või lotot mängida või maitea, midaiganes. sõida mingisse suvalise statoili, löö läpakas lahti ja terve internett rullub lahti su ees. koolis käiakse ja valitsus valitakse läbi interneti! keegi ei tea, millal pangad lahti on, sestet kõik eluks vajalikud pangatoimingud saab ära teha oma koduse arvuti taga. eesti on tore riik, sest ma ei tea ühtegi inimest, kellel ei oleks arvutit või ligipääsu internetile. vahepeal teadsin ühte tüdrukut, kellel polnud mobiiltelefoni, aga see probleem on nüüd ka juba ammune minevik. ma täiesti palavalt armastan tõsiasja, et ei pea end halliks mõtlema, kuipalju ühest kohast teise liikumiseks aega kulub, sest on olemas maagiline kodulinna veebilehekülg, mis kõik minueest valmis planeerib ja arvutab ja mulle jääb ainult lisada sinna juurde liivikoefitsent, sest mul lihtsalt ei lähe kunagi nii, nagu planeeritud. tiigrihüpperiik, nii armas!

ma armastan oma kodumaad ja oma kodulinna. mis siis, et hing ihkab veidikeseks kuhugi kaugemale, puhkama sellest rutiinist, asjade üle järgi mõtlema, prioriteete paika panema. aga ma tean, et ma tulen tagasi. sest see on minu kodu ja siin ma tunnen end hästi ja turvaliselt. jah, iga nädal on politseikroonika ja raporti saated küll, aga ometi julgen ma hämaras vanalinnas jalutada ja mitte hoida käekotti kahekümne küünega rinna vastas vaid hoida seda käeotsas ja jalutades mõelda omi mõtteid. okei, koguaeg see päris nii ka ei ole, aga vahest on, ja seda meeldivam on seda tõdeda.

muidugi ei saa ju üle ega ümber, et eestist on nii palju imeilusaid laule kirjutatud. eriti mina, kui üks korralik muusikainimene eksole. just mõtlesin siin; need sõnad, need viisid, see meeleolu. "sind surmani", "põhjamaa", "ärkamise aeg", "kodulaul", "mu isamaa, mu õnn ja rõõm"....... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, õnneks neid eestimaa-armastajaid-laulukirjutajaid on ikka omajagu olnud. tuleb tõdeda, et kui homme oleks laulupidu, siis ma vist nutaks kohe lahinal. selline kirjeldamatu riigiarmastus tärkas praegu. mu isamaa ja mu emakeel.

kui päeval tööl puhketoas ekspressi tavainimeste õnnitlussõnumeid riigile lugesin, siis tuli pea-aegu et pisar silma. nii lihtsad, armsad siirad. no on ju puhas rõõm elada riigis, kus elavad nii ilusad, toredad ja head inimesed.

siuke hoog siis oli praegu jah. eks homme (ja ka edaspidi, tulevikus) loen ja imestan millised hood peal käivad. aga nüüd panen silmad kinni ja loodan et peavalu läheb ära ja uni tuleb kiirelt, sest juba õhtul, peale kindlasti pingelist tööpäeva, sõidan saarele linnaelust puhkama. isegi voolavat vett ei lubatud seal, läheb põnevaks :)

läksime õega tülli taaskord. mingi täiesti mõttetu asja pärast aga noh, mis parata. ma endiselt süüdistan iseloomude sobimatust. mõnedel inimestel ei olegi määratud koos harmoonias eksisteerida. ja seetõttu ei kavatse ma kunagi hakata pesa punuma mingiste tiigerlõvidega. õnneks seetõttu mu meestevalik maailmas eriti ei kahane, välistada tuleb ainult 1986 ja 1974 ja igaksjuhuks ka 1998 ja 1962 aastate lõvitähtkuju vastassoo esindajad. koogitükk ju.

emaga läksime ka nats kriipima ükspäev. jälle mingi mõttetu asja pärast. tegelt oli mõlemal juhtumil kaks ühist nimetajat. mina ja ajahetk, kui ma tahan, et keegi mind ei torgiks. õe juhtumi puhul ma olin kõvaketta ära pannud ja arvuti ka peaaegu kinni ja pesin hambaid kindla plaaniga kohe vupsti voodi tekiall olla (nagu näha, olukord oli niivõrd kirgiküttev, et pole siiamaani sinnani jõudnud). ja siis tema tuleb vannituppa nuiama et ma talle heroes'i uusi osi annaks kõvakettalt. peale õige mitmekordset, väga sunnitud rahulikku selgitamist et sorri, ei, ma täna ei viitsi, kõvaketta panin juba ära ning nüüd ma pesen hambad ära ja lähen tuttu, seisis ta endiselt seal ja tahtis väga neid osi saada. arumaisaa, alles sai nädalaega järgmist osa oodata ja nüüd hakkab igalpool verd kohe voolama kui KOHE uusi tagavaraks võtta pole. aga ma ju tean teda. kui ta midagi ei saa, ja sellel mittesaamisel pole mingit põhjust a la kõik maailma hülgepojad surevad momentaalselt ära, siis 5sekundit hiljem olen MINA halb õde, mina teda kunagi ei aita, mina mitte midagi ei taha jagada, mina olen lapsik, loll, jäärapäine ja maiteamidakõikeveel. lõpuks andis alla ja läks oma tuppa. või nii ma arvasin. sest õigemini mindi MINU tuppa, et minu voodi ette maha istuda ja kui ma hambad lõpuks ära saan pestud ja oma tuppa jõuan, siis edasi nuiata. ma endiselt ei viitsind ja tolleks hetkeks olin juba kergelt öeldes väga ärritatud ja seega ma ütleks et targem annab järele ning ta sai oma osad. ja minu närvid ka. õhhh, olgu õnnelik.

ema juhtumi puhul ma lebotasin toas jälle, surfisin netis ja MSNisin ja valmistusin kuhugi minema. põhimõtteliselt the usual. kõigepealt pidi ta demonstratiivselt mu toa nurka koristama. sest muu tuba on suht käekotte täis. no pole olnud koristamisehoogu ja vaba põrandapinda on kahetsusväärselt palju, mis parata:) siis tuli uuris et mis ma teen. no krt, mis küsimus see siuke on. omi asju teen! kulutan vaba aega! ja sisi tuli et kuuuuuule, teeme sul selle deklaratsiooni ära? nats häiriv oli et mu mulli sisse niimoodi roniti a no okei, teeme. nojah, siis mu safaribrauser ei tahtnud tulu deklareerida. mõtlesin et okei, fain, whatever. proovisin veel. ikka ei tahtnud. no mida on, urrrr. ema kõrvalt veel õpetas et vajuta siia ja täida seda. no ma saan ise ka hakkama ju! võtsime siis tulirebase appi, tema tahtis veidi rohkem tulu deklareerida. ehksiis deklareerisime seal toredasti ja siis viimases aknas, ERROR. ei deklareeri. et mingi kood kuskil on sisestamata. misasjaaaa? urrr-rrrrr! tagasi nupp ei funkanud, sain juba nats kurjaks. pidin otsast peale tegema. jälle lõpus error. urr. no siis ma lõpuks käratasin et ei huvitagi see krdi tuludeklaratsioon mind, mul kiire juba, sest meenus see kokkulepitud minek. ja kuna ema oli ikkagi sõna otses mõttes väga lähedal seisev isik siis ta vist ka ehmatas ja sai nats kurjaks mu ägedushetke peale ja nii krõbistasime seal kahekesi kiirelt paar sõna. ja siis tuhisesime eri kohtadesse jahtuma. mis, nagu ikka, läks kärmelt.

aga pikk jutt lühidaks - mind ei tasu torkida, kui ma olen vaikselt omaette, ja siuke nägu peas, et ma ei taha et mind torgitakse või suletud ukse taga. aga kui sellistel juhtudel torkida, siis pigem väga delikaatselt ja kindlasti omal vastutusel. lisaks arvestage igaks juhuks tõsiasjaga et midagi kuskil võib kuhugi lennata. kui mitte reaalselt, siis mul mõtteis küll. reaalselt on vist ainult korra juhtunud, eelmises töökohas:D a õnneks mul on nüüd uus ilus mobiil ja teda ma lennukooli saata ei kavatse.

aga ma töötan selle kallal. risto suutis paari aastaga oma stoliselt rahuliku olekuga mu tulesädemlikust isiksusest suurema, selle tulisema, osa ära kustutada ja praegu eks ma üritan endast parima anda et ülejäänud ka võimalikult tasaseks muudetud saaks. sest vihastamine on ikka üks mõttetu asi tuleb tõdeda. mul on veel pikk tee minna aga õpin kuni elan ja arenen kuni õpin niiet kõik ok :)

pealkiri on inspireeritud tõsiasjast, et ma olen 2 päevaga ära vaadanud terve heroes'i esimese hooaja. laupäeval vaatasin suht mingi 10 osa ja pühapäeval mingi teine 10 osa ja täna ainult kaks. homseks on planeeritud esimese hooaja finaal. kergelt öeldes nakkav asi ma ütleks. mõnesmõttes võin kergendatult ohata, et teine hooaeg ainult 11 osa pikkuseks jäi :) ja et kolmas pole veel väljagi tulnud. muidu poleks vabu õhtuid veel niipea kuskilt paistmas.

mu reedene käeprobleem lahenes. ehksiis käsi tervenes iseenesest. natuke pelgasin, et tuleb jälle see putukaamps 2004 jama ehk see hetk kui mul säär otsustas vahepeal kuu aega VÄGA valus ja "KERGELT" tumelilla olla. aga õnneks käsi oli aint paar päeva valus ja punane ja nüüdseks valus enam ei ole ja punetus hakkab ka kaduma. pääsesin kergelt vist. huh. ka muu tervis hakkab osaliselt tagasi tulema. ehksiis saan taaskord enamvähem normaalselt hingata aga samas köhin muidugi endiselt, sest ilma köhata poleks ju pooltki nii põnev kui koos temaga. niipalju siis sellelt rindelt.

elisa teatas täna et mu korterikoht hakkas taamal taaskord terendama. ja kuigi see on suht asi, millest ma olen viimased väga kaua aega vahetpidamata mõelnud, tekkis mul hetkeks hirm. et ma pean jälle kõik asjad kuhugi tassima (mis tegelt ei ole ju eriline probleem arvestades tõsiasja, et ma pole suurt osa neist lahti pakkinudki... jah, ma olen tõesti novembrist tagasi kodus olnud. aga see olen mina ju!) ja parkimiskohta välja ajama ja üüri maksma ja gaasipliiti kasutama õppima ja empsile ütlema et ma nüüd jälle lähen. mis siis et ma olen tujukas ja torr ja moss ja väss ja kius jne, tundub et ta on ikkagi õnnelik et ma tagasi olen. lubas veel mu voodi valmis ehitada kui ma rooma lähen. mis toimub? süümekad ründavad! appi! aga see ei tähenda, et ma ei oleks selleks valmis. jälle. rohkem kui valmis. aga mõnesmõttes on kahju ju ikka. hakkas just jälle see kodu tunne tulema.

isa leidis mulle caesari salati retsepti mingist salatiraamatust. alates augustikuus toimunud esimesest kohtumisest moskvas serxi sünnipäeval on see kindlastiii üks mu lemmiktoitudest. kui ma nüüd suudaks selle valmistamise käppa saada, siis oleks mul järjekordne lemmiktoit olemas. lisaks munale-makaronidele-juustule, padaroale, pelmeenidele ja teistele :D varsti ei olegi enam väga ühekülgne inimene, võiks lausa öelda et mitmekülgne!

see nädal mulle mu tukk ei meeldi jälle. täiesti lõpp, üldse ei saa aru.

täna me pidime serxiga minema moskovskasse salatit sööma ja niisama istusklema. aga kuna serx suutis haigeks jääda siis see plaan langes ära. halasin tiheda töötegemise kõrvalt jossu virtuaalsel õlal ja lõpuks jõudsime selleni, et kuna ka me mõlemad niivõrd-kuivõrd tõbisepoolsed olime, siis läksin hoopis tema residentsi filmi vaatama ja väikese võiduköhimisele. pakuti väike näks ja väike hõõgvein ja väike tee ja kokku kaks filmi - juno ja idiocracy. kumbki polnud just teabmis tähtteos aga vahepeal sai ikka (korralikult) naerda ja õhtu oli kokkuvõttes vägagi tore. tänutäheks küllakutse ja väikese näksi eest viisin vaesekese (kes köhis ikka märgatavalt rohkem minust) tõnismäe valveapteeki shoppama kah :) see oli nagu baar seal; "tere mida teile?" "aaammm... ma võtaks ühed sinepiplaastrid ja siis midagi nohu vastu...eeee mentooliga? jah? eee jaaa siis ammm.. kle tahad ka midagi? ma teen välja ;)" "mentooliga on xymelin". no ega üldse ei ajanud naerma ju :D sinna need 2 rummkoolat seekord läks... õhtulõpp oli kiire ja konkreetne. tõbine koju ravima ja kuna rom oli blokk ja mu kõnedele (enam) ei vastand siis mul sai isu linnaspassimisest täis ja tulin hoopis koju ära. vot siuke lugu siis seekord!

tahaks veel mainida et mu supervaikne ja mittenagisev auditibu otsustas täna kriuksuma hakata. joss ei identifitseerinud ka ära et mis värk. täidsa imelik. kui koju jõudsin, siis enam ei kriuksund. vist. võibolla harjusin ära hoopis? ma loodan et see on ootamatult saabunud külmast tingitud nähtus ja otseses seoses auto armatuuri plastikkoostisega ja homme on ta jälle samahea kui uus.

ja mu käel on midagi viga. mitte sellel, millega ma eileöösel wiid vehkisin, teisel täiesti. nagu... maitea. ma loodan et homseks on kõik ok. või muidu hakkan selveris invakohtadele parkima ja põhjusega.

seeaasta juhtus kuidagi nii, et sõberitepäev jäi nagu nats ära. võinoh, sõbrapäev on minujaoks iga päev, valentinipäeva polnd. ei olnud roosisüdameid ega südametega kaarte ega midagi väga uhket. oli põhimõtteliselt 1 sõnum ja küpsisetort tööjuures. paar MSNisoovi ka aga no need peaaegu ei loegi. aint nats. võibolla. õhtul oli rommi juures väike söök ja väike wii. ehksiis lavashitaskukuhjakesed ja väike öösport. tegin oma esimese virtuaaltennise (tormiga tiimis) ja oma esimese virtuaalgolfi (kaotasin rämedalt) ja kui korteriperemees hakkas protestima et tal on uni, siis viisin laevamessijoodikud koju ära. õhtu nael oli umbes keskööl, kui terve kristiine (linnasuunas kuni viruväljakuni, mustamäesuund paistis suht ühtlaselt must) pimedaks lõi ja igasugune elektrilootus 15min kadunud oli. superlahe. hea, et romkal korter küünlaid täis oli ja osad neist ka põlesid. muidu oleks ikka ilgem jama olnd sest suht hämaraks läks :)

unemustreid vaadates on täiesti mööda öödega nädal olnud. kordagi pole enne pea-aegu hommikut magama saanud. esmaspäeval miskipärast alles kella 5 ajal. miks? ei tea, juuvist oli teha midagi. teisipäev ja kolmapäev olid midagi tänase päeva kanti vist, kell oli kindlasti rõõmsalt üle poolekolme kui silm kinni läks. mu feissbuuki grupp (people who stay up late for no reason) on igastahes jälle täiesti õigustatud. hommikul pean igastahes silmad kärmelt lahti tegema, käin lõikan juuksuris veidi nägemist juurde, viimaselajal on ikka suht hämar siin tuka taga :D

ei saaks öelda, et eelmine nädal oleks väga tegude ja mõtetevaene olnd. aga lihtsalt ei olnud seda õiget kirjutamise hetke. ja nüüd enam ei ole meeles ka et mis ja miks ja millal täpselt juhtus. küll aga tean, et eelmine nädal sai elisa juures elu-on-selline mängu mängitud ja saavutatud nii esimene kui teine kui kolmas koht ja veini joodud ja lõpuks diivan vist veidi ära lõhutud aga siiski magamiskõlbulikuks organiseeritud. siis sai mingihetk krissul seelikusabast kinni krabatud ja selle neiuga väike chillchätt tehtud sest lihtsalt polnud ammu rohkem kui kahte sõna vahetatud ja smuutinälg oli ka juba mõistlikkuse piire ületamas. veel sai reede töölt vabaks võetud ja kursakambaga soome põrutatud kus sai hävitatud palju rummi ja nats veini ja mina suutsin endale elukülmetuse orgunnida, supeeerb. sellest viikendist saaks tegelt omaette läbujutu kokku kirjutatud aga ma praegu ei viitsi sest kell on palju ja homme (tähendab siis, hiljem täna millalgi) on ka päev :D

kui ma reedel töölt ära läksin olin ma maruvihane, solvunud, väsinud, tüdinud ja tahtsin lihtsalt juba olla purjus et unustada kogu see jama, millega ma terve nädala tegelenud olin. see uus programm on täiesti jabur, millega me alates teisipäevast tööd peaksime tegema hakkama ja ajab mu ahastusse. suht terve eilse päeva üritasin sinna jaanuarikuu saadetisi sisestada. lõpuks sain hakkama ühe kliendi asjadega ja seega mingi 50 saadetist sisse pandud. millest oli muidugi hellalt kasu, sest mingi 500 saadetist on veel sisestamata.... ja nagu ma juba mainisin, tähtaeg on teisipäeval. no ajab ju jooma? :D

igastahes töölt läksin otse glehni kus musette'iga tegime väikese minietteaste AIESECi mingil galaõhtul, mis oli kogemata natuke kiiresti läbi saanud ja meie väike show mahtus kahe suure läbu vahele. aga tundub et kõigile meeldis, mis siis et minu arust oli tegemist ühe suht keskpärast etteastega. uus sõbralaulu lõpp on aga kõvasti parem kui see, mida varem esitasime. no lõpp hea, kõik hea.

edasi läksime kristeliga kahekesi stereosse. seal on nüüd uued menüüd ja kallimad hinnad, nuuks :( aga juustupalle saab eraldi tellida niiet mulle sobib ilusti :) algatuseks traditsiooniliselt "väikesed" vaarikamojitod sünnipäevalapse/lubadeomaniku kulul, siis liitusid nele ja laura (kristeli klassiõed), edasi tulid juba rummkoolad ja juustupallid ja popularijalutamine, põgus tõnniõnnitlus, edasi jossu, hardi ja lauraga holly jalutamine ja kristeliga taaskohtumine ja holly ilma dokumenti näitamata (!!!!!!!!) sissesaamine, läbi mingise nihverdamise tasuta vipipiletite saamine ja tants ja trall ja veel rummkoolasid ja siis kristel läks ära ja oli ikka tants ja trall ja palju toredaid inimesi ja palju muretsemist mu sidemes käe pärast ja veel tantsu ja tralli ja ma isegi ei tea mida ma seal jälle tegin nii pikalt et rahvast jäi järjest vähemaks ja lõpuks otsustasime jossuga sööma minna. käisime löögiplatsil kus pelmeene küll ei saand aga see-eest küüslaugukastmes friikaid küll. ja siis jalutasime temajuurde et teha väike rahupiip ning uinak aga kuna jossu isa oli oma sõbraga seal õhtul viina võtt ja siis lihtsalt keset korterit magama jäänud (sõber ka), siis jalutasime hoopis kaubamajajuurde tagasi, seal nägime mikut ja originaali ja siis raidot ja jalutasime siis juba kolmekesi jälle jossujuurde ja siis lõpuks peale pikka arupidamist jossu maja ees läks kohalik magama ja meie raidoga võtsime endale taksod (okei, mina võtsin meile 2 taksot, 340 ja 253 olid numbrid) ja nii kaduski iga roju oma koju magama ära. taksoarve läks seekord meeldivad 96eeku ainult. põmst niipalju, kui pileti mitte-ostmisega säästsin:)

teine naljakas isa ootas mind kodus. tulin taksost välja, täiesti rummkoolane muidugi, ja vaatan et ohhhooo, majas kõik tuled põlevad, mida on. ja no nii ta istuski oma kontortoas ja luges ajalehti. laupäeva hommikul kell pool6. täiesti mõistlik ju. hommikul (khm, pool3) ainult naeris mu üle kui ma täispadjase näoga hommikust sööma roomasin.