täna oli tööl peaaegu mõnus. tulin tunnikese varem, tegin palju asju, helistasin, rääkisin vedajate ja juhtidega, korraldasin, tegin plaane nii ja naapidi, vorpisin valmis mõned arved, vahepeal libastusin ja sattusin hätta seega küsisin nõu ja sain õige pea jälle tegemiselainele tagasi, et teha veel ja veel ja veel. oli tunne et ma teen mõndagi kasulikku, et ma teen päris tööd ja et ma teen seda millegi nimel. et kaubad saaksid õhtul ilusti autole ja et kliendid saaksid varsti oma kaubad kätte ja et kõik oleksid rõõmsad. õhtupoole sain muidugi ühe pahase kliendiga pikemalt telefoniteel suhelda ja see nats rikkus tuju aga ikkagi. päev nagu päris. tundsin end kontoris vajaliku ja väärtusliku töötajana :)

ja see kõik oli nii meeldiv sest pool kontorist olid koolitusel. poole hulka kuulusid ka mu ülemus, kes on väga tore ja kellega ma ilusti läbi saan, ja mu osakonnakaaslane, kes on üks igavene konn, õelusekott ning jobu ja kes ühtlasi arvab et on ka mu ülemus, lapsevanem, elukorraldaja, järelevalvaja ja mida kõike veel. niisiis, kuna ei ülemust ega "ülemust" polnud siis olin ise ülemus. ise mõtlesin otsustasin ja vastutasin. ja hakkama sain! või nii ma vähemalt arvasin.

umbes 10 minutit enne seda kui mul kõik valmis oli tulid "ülemused" koolituselt tagasi. ja umbes 3 minutiga suutis härra tropp kõik mu päevased saavutused ära nullida ja panna mind tundma täieliku idioodina. "miks sa seda nii tegid? kas see oli ikka hea idee? mille alusel selline otsus? liigne agarus on ogarus! seda poleks olnud küll nii vaja teha! selle oleks mina teistmoodi teinud. kas odavamalt ei oleks saanud? see on ju ilmselge et tegelikult oli asi nii!" jne. ja nii muuhulgas veel igasugust väärtuslikku infot, millest mul oleks ka päeva jooksul kõvasti kasu olnd. kui _keegi_ mulle seda varem jagada oleks raatsinud. ja niimoodi kaduski mu päris tööpäev kaardilt ära ja töölt ära minnes oli juba tunne, nagu oleks lihtsalt terve päeva oma tooliga kiikund ja samal ajal mobiiliga sõnumeid kirjutand ja 6 tundi lõunal olnud ja no heal juhul lehe või paar printerist välja printinud. argh!

kui miski ajendab mind sellest ettevõttest päeva pealt ära tulema siis ma ei pea kaks korda mõtlema mis, vabandust, kes, see on. ausõna, ükski inimene ei ole mu elus minu jaoks nii vastumeelne olnud. ja eriti vastumeelseks teeb ka see, et ma tean, et ta tegelikult saaks ka igati okei olla, kui ta ainult tahaks. kõigi klientide ja vedajatega ja juhtidega saab ta i-me-li-selt läbi! ja minuga käitus ka maru hästi kui ma ta osakonda tulin. kahjuks selle hea käitumise norm on selleks sajandiks täis saanud. vastik vastik vastik. oeh :(

üldse, elu on viimaselajal nii igav. üksluine noh. ainult töö ja pidu ja mõtted lõputööst, mis vist kunagi valmis ei saa. aga peoga pole ka nii lihtne. ei ole nii, et nüüd on pidu ja pillerkaar ja kõik! et pidu oleks siis peab olema õiges koguses rummi hingeall. aga õiget kogust ei saa planeerida. see lihtsalt juhtub. kui planeerin, siis ei tule pidu. siis tuleb kaos ja liiga varajane uni ja tugev üla või alajoove ja üleüldiselt kõik läheb valesti. niiet ma pean nädalavahetustesse sukelduma selg ees ja silmad kinni ja lootma et tuleb selline, mida on meenutada. noh, okei, olgem korrektsed. mida tahaks meenutada, aga ei suuda. eriti. seekord ka ei oska midagi oodata. niiet loodan parimat. pingelangus juba paistab.

need siis minu seekordse nädalavahetuse märksõnad. roosikrantsis oli ajutine kodu ja reedene elisa tagasitulemise tähistamise pidu, kus ma peale väikest veini poole lause pealt magama jäin ja seltskond sai minu üle kõvasti naerda sest purjusunisena olen ma ju lausnaljakas. eksole. ajutise kodu all mõtlen seekord seda, et roosikrantsis veetsin peale reedeõhtu ja öö veel pool laupäeva ja öö vastu pühapäeva ja pool pühapäeva ka, sest korteriperenaised olid väljamaal (lugeda: mitte tallinnas) ja usaldasid oma pesa võtmed minu hoole alla. see, kuidas ma sellest lõputust (nii umbes 15 isendiga täpsemalt) võtmekimbust õigete võtmetega end hommikul (õigesse) korterisse sain orgunnitud jääb vist igavesti lahendamatuks mõistatuseks.

laupäeval käisin viimsis ergol külas, proovisime mu autoistmest actimeli kätte saada (isegi peaaegu õnnestus!) ja kuna survekas oli väljas ja wrangler just peapesuga lõpetanud, siis sai ka minu pisike totaalset muutumist proovida. vahelduse mõttes väga nitsekas! siis käisime päikesenautlemise eesmärkidel (veidi tõstetud ja jäigastatud) wrangleriga lihtsalt mööda viimsi poolsaart kolamas ja tõime toyotsi romkajuurest viimsisse ära. vot siuke produktiivne päev.

õhtu oli ka vahva, mis siis et plaanid jooksid kõik jälle täiesti amokki ja valesti ja teistmoodi kui ma mõelnud olin. tõin taneli linna ja läksin ise reaali vilistlasõhtule uudistama. niipalju vana verd ja teine samapalju uut verd ja tuttavaid nägusid oli maru vähe tegelt. võibolla oleks rohkem näind kui ma muidugi avalikes kohtades oleks seisnud aga siiski :P oma klassi omi oli väike käputäis, teine samapalju paralleelikaid ja kolmas samapalju lähilendlasi. vist. tegelt ei tea, sest paljud nimed-näod olid juba meelest läind, värskendasingi mälu just täna päeval aastaraamatuid sirvides :D igastahes nats passisin siin, nats seal, nats rääkisin paari inimesega juttu, lõpuks kolisin (nagu ikka) oma lemmikutega kokku ehksiis 118 lennu 5-aastat-tagasi-lõpetasime üritusele luugi ajalooklassi. või oli see ahuna oma. see REKist trepipoolsem. tegelt oli see 118C üritus, kui nüüd täpsem olla, aga seal oli õige mitu inimest nii A kui B klassist niiet ma väga autsaider polnudki. ja pealegi oli mu kallis lõpuklassipinginaaber kaarin ka sellest klassist pärit niiet käpp oli sees :)) klassis pakuti rummkoolat, peeti paar viktoriini (väga naljakas oli) ja kartulivahvlit sai ka näksida. mingihetk oli kell maagiliselt 23 saanud ja kool pandi kinni. pisike kamp B-klassi omi läksid kuhugi piibutama ja kuna mul oli peobiit sees ja piibuhimu null, siis liikusin koos äriklassi rahvaga (ja erksiga) maurusesse kus pakuti jälle rummkoolat! õige pea sai kell maagiliselt 01:30 ja maurus pandi kinni, järgmine lõpp-punkt oli planeeritud holly. poolel teel nillisin erksi endale turvameheks ja koos viisime mu prillid autosse ära ja siis läksime prive juurest läbi (ainult terve tallinn tahtis kluppi minna, hehehehe) ja pangaautomaadist ja jõudsime holly tagaukse juurde täpselt siis kui torm salaja 15 inimest sisse smuugeldas :D ja hollys pakuti (üllatus-üllatus) jälle rummkoolasid! muusikast ma ei tea eriti midagi, oli vist suht okei (pidi nagu R&B olema aga mumeelest olid koguaeg mingid retropalad), aga tantsuda sai ja rummkoolada sai, ja suurel-ojal juhe kokku aetud sai ja eriti lõbus oli nagu :) mingi hull sõnumeerimiseteema oli jälle, eks jaanuari telefoniarve konkureerib detsembri omaga tõenäoliselt. sestet telefoni sõnumimälu sai koguaeg täis ja siis ma pidin neid viimaseid ära kustutama ja hommikul oli mälumäng :D hollys aeg lausa lendas ja üldse ei olnud kojuminemisetuju ega und ega midagi. aga rahvast oli juba õige vähe ja mingihetk asusid viimased vaprad ka liikvele. eriti kaugele küll ei jõutud. korraks õue ja kõrvaluksest kohe kasiinosse edasi. ja kujutadsa ette, seal pakuti KAA rummkoolat! tõsiküll, suht vähe. aga njämmu ikkagi :D vaatasin kuidas poisid rahast viimast võtsid, nägin reeturjoodikud ka korraks ära ja läksin roomasin oma roosikrantsi pleissi magama ära. kell oli tubli pool7 kui voodisse pikali sain. voh SELLINE ÕHTU OLIGI. lahe!

pühapäeval juhtus nii, et läksime romka, ergo, pauli ja heleriga suht väga 15 minutise ettehoiatamisega kinno cloverfieldi vaatama. eriti lahe film oli. siuke, teistmoodi täiesti. ja vahepeal oli nii hirmus. sest see oli õuduspõnevik ikkagi. ja vahepeal oli naljakas ja vahepeal oli aeglane ja vahepeal ei olnd üldse õudne. aga siis järgmisel stseen oli jälle mitme eest. no põmst jäin väga rahule filmivalikuga. oligi vahelduseks hea siukest filmi vaadata, kus kõiki õudseid kohti muusika ära ei reeda :P nädalavahetuse lõpetasin romka köögis, kus pokerdajatele kaasa sai elatud. torm tegi mulle ja lennale koolitust kaa, päris arendav. varsti olen pokkerihai valmis ja ei peagi enam tööl käima, hahahha.

okei, sai pikk jutt küll, teeb väike sliip enne väikest töönädalat nüüd,

mul on kõik päevad täiesti sassis viimasel ajal. näiteks esmaspäev ei olnud üldse esmaspäev sellel nädalal. võibolla see tuli lihtsalt sellest, et kõik oli tsipa teistmoodi, kui ma harjunud olin. et jah, oli küll telekast CSI ja suuretoa diivanilaual pastaroog ja MSN lahti, aga kuna juba harjumuspäraseks saanud vestluskaaslast ei olnud kuskil näha, siis nagu ei olnud ka esmaspäev. ja sealt need päevad valeks läksidki. teisipäev oli miskipärast nagu kolmapäev (kui mauruses raunot käisin ära saatmas, siis üritasin väga pingeliselt telekast heroes'id vaadata. alles peale kümmet minutit sain aru, et mingi võõras film. ja heroes'i päev ka pole ju) ja kolmapäeva suhtes ei oska nagu seiskohta võtta, kas ta on rohkem nagu neljapäev või teisipäev. igaljuhul täiesti mitte kolmapäeva emotsioon oli. üldse kõik päevad on sellel nädalal nii üheülbalised. hallid, kurvad, unised ja rahulikud. üritan küll endast parima anda et tubli tore rõõsa ja roosa olla aga väga ei õnnestu. kasutan mälestusi energia ammutamiseks ja positiivsete emotsioonide esile kutsumiseks, pilte päikese ja värvide meenutamiseks, espressokakao tassitäit une peletamiseks. aga see ei ole ikka päris see mõnus ja hull möll, millega ma viimasel ajal harjunud olen. maiteagi, kahtlane.

elisa abiga ostsime mulle "puhkuse" lennupiletid. niisiis 01-10.märts olen roomas ja korjan positiivseid emotsioone. eeldusel et ma leian okei 55x40x20cm kohvri kuhu nädala aja jagu elu kaasa pakkida sest odavlennuliinidele mina eriti ühtegi kohvrit ei tahaks alla anda. niietsiis travelling light i suppose. aga ma usun, et saab hakkama. peab saama. tegelt, vahetpole. juba ootan:)

mõnel lool on lihtsalt sellised omamoodi emotsioonid küljes. sellel pealkirjas märgitud lool ka. sellised positiivsed. sellised öiste vestluste ja hommikuste pikkade ärkamiste emotsioonid. laulu sõnad ei lähe nende emotsioonidega üüüüldse kokku aga see viis lihtsalt toob tahestahtmata naeratuse näole :)

käisin oma poistega täna päikeseloojangut vaatamas. mida me muidugi ei näinud oli see loojang ise, sest jõudsime kohale vahetult peale selle toimumist. tüüpiline :D

seekord juhtus nii, et hüppasin jälle pea ees tundmatus kohas vette, ehksiis läksin täpselt 1 tuttava inimesega üritusele reedel. kaasa võtsin oma sõbrad rummi ja koola ja nats näksimist. üritusel õpiti mängima pokkerit, joodi, söödi kiiresti-kiiresti mu natsod ära ja oldi muidu ka toredad. õhtu edenedes tahtis osa inimesi minna krahli ja no peale kahte pooleliitrist rummkoolat olen ma ikka suht kergesti mõjutatav (nähtavasti) ja no ma siis tahtsin ka. poolel teel sinna meie 10-pealine-seltskond mõranes ja lõpp-punkti jõudsime liisuga kahekesi. teised jõudsid, sõnumite alusel, näiteks koju ja levikasse ja sofabaari. krahlis oli õnneks ainult pool miljonit inimest ja tubli 20 tuttavat nägu:) garderoobinumbri sain nelja peale koos mingite reaali tsikkidega ja eliiti muusika rütmis sain vasakut puusa nõksutada tubli minutikese. rohkem ei mahtunud. sellepärast ma vist krahli eriti ei kipugi. sestetnähtavasti oskan valida täpselt neid üritusi, kuhu terve tallinn minna tahab. tubli noh. igastahes nats hängisin, tsillisin, trügisin, sõnumeerisin ja ajasin erinevate inimestega juttu seal, siis sain kokku ja läksin tuttu ää. teoreetiliselt. sest praktiliselt miskipärast jälle öösel und ei tulnud. ennast hakkab ka tasapisi see fenomen huvitama juba. et mõni öö on väsimus elusuur, aga und.... und pole. kuradikurat küll, järgmine päev on ikka suht raske olla.

laupäev oli uimane aga huvitav. tegin midagi, mida ma arvasin et mina mitte kunagi ei teeks. või tegelt, millalgi ammu aega tagasi sai midagi analoogset peaaegu proovitud, aga siiski lõin viimasel hetkel araks. tookord. nähtavasti on ajad mind muutnud. ei kahetse :)

õhtul oli maarja sünnipäev. mariga kahekesi läksime, kohalejõudes oli tuttavaid inimesi, peale sünnipäevalapse, täpselt niipalju kui et kätlin. kellega mina pole kunagi eriti läbi saanud. ehksiis tegime tühja tuppa oma pesa, millest sujuvalt õhtu jooksul sai meie klassi pleiss. ja siis mingi siimu ka. kuna ma oma sõbrad olin maha unustanud (ja kingituseks mõeldud õllesigarid ka, suht sooda ju) siis jõin koos kaariniga pakutud sovetskoet ja muid vahuveinilisi niipalju kui suutsin. seega päris mitu topsi. olgem ausad, ma isegi ei tea mitu. aga lõpuks olin ikka suht lälla juba. idee tuli privvi minna, sinna oli järjekord pikk ja peale infot, et poisid on mollys jätsin klassiomad järjekordama läksin ise sinna hoopis. kui mari ei oleks blokk olnd ja koju läind siis oleks muidugi järjekorratand ja paar tantsugi teind vast. aga noh, mis ma seals ikka üksi. mollys nats istusin, siis tuli uni, siis viidi mäkki ja siis toodi koju ära. niietsiis privvi taaskord ei jõudnudki :( aga teisipäeval saadab rauntsi väikese chilliga väljamaale ära niiet noh, küll jõuab tantsida veel :) sestet viimane tants raunoga oligi tegelt mu prive-idee suurim tagamõte.

sellel nädalal olen saanud igasuguseid kommentaare oma uue soengu kohta. üks on olnud vägaväga positiivne ja kõige positiivsem on see, et see tuli inimeselt, kes minuarust ei ole mulle vist kunagi midagi ilusti öelnd. lahe :)
siis käisin see nädal ühes kindlas poes endale üht kindlat poolmantlit otsimas ja ei leidnud. kuna õnneks seda poodi tallinnas on üks veel, seega lootus pole kustunud.
minu audimusi käis sellel nädalal remondis. nüüd on tal jälle udutuled ja käsipidur. nagu päris auto juba! jäänud on veel sisukeemilne, põhjalik välispesu ja need uued tagumised aknavändad, mida mul veel ei ole. peale neid lükkeid, vii või näitusele, masin nagu muki!
sellel nädalal tegi üks mu väga hea sõber oma autoga avarii. ise lõhkus ära ainult pea, aga auto läheb vist mahakandmisele. ta ei viitsinud mulle sellest täpsemalt läbi arvuti rääkida aga eks nädalavahetusel kuulen. muust on ükskõik tegelikult, pea-asi et ise okei on.
selle nädala esimesel poolel käisin tegin väikese fotosessiooni. eitea, kas mõni pilt ka okeilt välja kukkus, aga eks näis, kui fotograaf end kokku viitsib võtta ja pildid üle vaadata. vaja oli jäädvustada uus soeng ja testida fotograafi uut varustust ju ometi.
sellel nädalal osutas üks väga meeldiv noormees mulle väga suure teene. ja vist oleks veelühe teene osutanud, kui oleks vaja olnud. õnneks või kahjuks sain teisega seekord ise hakkama. aga tore ikkagi, et maailmas abivalmis inimesi on.
sellel nädalal ajasin kodukana kodust välja. istusime maha, näksisime ja limpsisime ja rääkisime nendest asjadest, millest ma kellegagi kunagi varem rääkinud ei ole. mõnus oli. osade inimestega lihtsalt on nii tore, lihtne ja hea.
sellel nädalal jäin oma ex-ülemusele pärnu maanteel autoga sõites vahele. noh, vahest ikka juhtub jah. kui hästi läheb, siis lähme millalgi lõunale. või õhtusöögile. kõik on võimalik.
selle nädala reedele ei ole mul hetkel mingeid plaane. hollys on pahamoos aga üksi ma sinna ei lähe. eks homme hakkan oma vaest telefoni piinama. midagi peab ju kuskil ikka toimuma!
samas selle nädala laupäevale on mul planeeritud 3 üritust. läheb nagu nats tihedaks või kuidas.

kuna reedest võime lugeda altpoolt ja see pidu vast rohkem kommentaare ei vaja, siis (kroonika mõttes) tasuks ära mainida, et laupäeva päev ja õhtu olid maru rahulikud. päeval proovisin ja käisin romkaga söömas ja läksin koju ja proovisin esimest korda sirgendamist ja sain sellega hakkama. õhtul oli maru igav ja seega andsin järgi lõunakaaslase kerges joobes mangumisele (kuna niikuinii ei olnd midagi teha ju) ja sõitsin meriväljalt roccasse et tema ja ta kaks töökaaslast näitustepaviljoni uusaastapeole viia :D ainult 27km pikkune ringikene tuli :D sain mitu komplimenti nii välimuse kui sõidustiili kui veel paar välimuse pihta ja oligi kohe tuju hea. joodikud jooma viidud, siis läksin vaatasin, kuidas poisid danieli juures jalkat vaatasid, tavapäraselt üksteise kallal ilkusid ja alkoholi tarbisid. varajstel öö tundidel käisin veel koos politseinike (3 või 4 autotäit oli neid räägus korraga), iffi, hivi ja antoniga söömas ja pühapäevale mõeldes jätsin klubid seekord puutumata. kuigi kiusatus oli hellalt suur ikkagi kuskil veidi jalga keerutada. sõitsin hoopis muusika mürtsudes kojupoole, näitustepaviljonist möödudes tuli kohe tuju end peokorraldajale meelde tuletada ja sellega sain hakkama. kalli noh:) uni oli magus igastahes.

ja põhimõtteliselt on asjalood nüüd niimoodi, et ma sain nädalavahetusel kuulsaks :) ehksiis laupäeval oli 4h pikkune eluproov, pühapäeval oli veelüks mitmetunnine eluproov ja siis osalesin oma lemmik-koori koosseisus salu auhinnagala a.k.a. gala-laiv-kontserdil. olin äratuntav tervelt kahes kaadris ja kõige tipuks oli mul 3 sekundiline soolo ka (mida siis üks kahest kaadrist kujutas)! see, et kõigil koori tüdrukutest 3 sekundilised soolod olid, on vähetähtis pisiasi. igastahes ma sain enda omaga väga hästi hakkama, mis siis et silmad tõmblesid ringi koguaeg ja mitte keegi saadet vaadanutest ei tundnud mind ära :D isegi mu vanavanemad mitte. ema õnneks tundis aga tema ka siiamaani võõrastab. ehksiis jah, juhtus nii, et läksin juuksurisse ja lõikasin endale tukanduse ette. mõnipäev meeldib ja mõnipäev ei meeldi aga huvitav on siiamaani ja kahe klambriga saan kiiresti vajadusel vana-hea-tukata-liivi esile kutsuda :P vot. aga sellegipoolest olen viimasel ajal (alates reedest siis) kõik päevad tukastanud ja täidsa põnev on. väga erinevaid reaktsioone on olnd. okeisid ja mitte päris nii okeisid aga kammoon, vaheldust oli vaja. ja vaheldus on ka. vahelduseks :) lõpetuseks siis üks tutvustav pilt uuest soengust ehk kaadritükike kuulsusehetkest :D

"...meie meel teeb teele minna..."

marat on avatud. 800 eeku eest juua on stereos tarbitud. tantsupõrandal on tantsitud. endised töökaaslased on mitu jooki välja teind. mitumitumitu kirjaviga on parandatud. kristel on olnud mihkel ja takso ära krabanud. eloga on mehi hullutatud. üks 8min pikkune telefonikõne on tehtud. mitu meest on eemale peletatud. marati esikus on kalllllllistatud, igatsetud ja musigi tehtud. igasuguseid inimesi on nähatud. ja hellalt shwipsis on olla ja jumal tänatud et nüüd uneaeg tuleb :))) kristel on ikka ingel, et ta mind õigel ajal ära tiris!

täna juhtus nii, et peale tööd läksin tannule tööle külla. selle lükkega seoses tahaksin anda kuus miljardit tugrikut sellele itimehele, kes tallinn.ee kaardirakenduse proges. sest kalmistuteelt keemiatänavale sõitmiseks väljapakutud 6,8km pikkune marsruut oli kergelt öeldes geniaalne! maitea kuidas ma ise oma mõistusega sinna sõitnud oleks aga järgimõeldes siis.. no vaevalt et oleks paremat varianti varrukast võtta olnud. no igastahes, jõudsin lõpuks kohale ja nägin vist maailma ühte kiftimat kontorit. no täpselt siuke et seal istukski päevad läbi sest atmosfäär ja kõik see mis seal igalpool oli. mjääääu, nii mõnus. kodune ja soe ja modernne ja ilus ja hubane ja värviline ja sassis ja.. kirjeldamatu. natuke oli nagu tuttav koht ka, sest kui wallis veel töötasin, siis tegi küllike nende jaoks läbi higi, vere ja pisarate seinapakkumist. ja kuigi raske ja vastik oli, siis hästi tegi. sest tulemus oli ikka, vauh! isegi kaks aastat hiljem :) igastahes kolasin seal kontoris ringi, suu ammuli, ja lugesin pesakonnaraamatut (MUST HAVE!) ja kiusasin tannut ja vaatasin kuidas uus nordea reklaam valmib :) ja peale seda võtsime autod ja läksime istusime maha upupi. otsisime arvuti sügavustest välja mu tuba kaunistama tulevad pildid, sõime tseesarit ja mingit kanarinnapraadi, jõime jääteed ja olime niisama. mingihetk tuli serx ka ja tore oli. lõpuks oli nats uni ka ning seega pidi koju tulema ja nüüd valmistun vaimselt ja füüsiliselt homseks hommikuks. marvan, et vahelduseks võib päris põnev olla :)

ma arvasin ja lootsin ja mõtlesin, et olen sellest üle saanud. et oli mis on, edasi on... muud asjad. nii ma vähemalt endale sisestasin ja võibolla sisimas isegi peaaegu et veidi uskusin. vähemalt veidi aega. aga tundub, et sellest lahti laskmine polegi nii lihtne. või.... äkki ei olegi see veel minema määratud? sest see jälitab mind unenägudes, töölesõites, tööl, lõunapausil, ärgates ja magamajäädes, proovides ja jalutades ning üldse kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades. käingi ringi totakas nägu peas ja kinnitan endale, et jah, seekord läks nii, juhtus, jälle, aga mis saab edasi? ei tea ju. mõistus ei ole enam milleski kindel, arvab et vaevalt, kuid hing arvab, ihkab, loodab et tuleb veel. et see ei olnud mu ainus võimalus, tuleb veel teine. või oleks see juba kolmas? ei oskagi enam öelda; kõik need asjad, ka mitte nii meeldivad, on peas sulanud üheks suureks ja ilusaks hetkeks, mille ümber põhimõtteliselt kogu maailm keerleb. ja kui tulebki, veelüks võimalus, mis siis saab? kas ma suudan? kas mus on seda julgust? kas on seda tegelikult üldse vaja? kas minul on seda vaja? mis see üldse on? plussid? miinused? pettumus? rõõm? ja siis äkki, kunagi veel? või ei kunagi enam? appi. niipalju küsimusi ja vastuseid ei ole. tegelikult ei ole midagi ju. on lihtsalt minu suur saladus, järjekordne torm veeklaasis.

kuna ma teatavasti ei ole veel jõudnud poodi 2008 aasta märkmikku ostma, siis pean kõik tegemised ja mõtted ja muud asjad siia kirja panema. muidu lähevad ajaloohämarustesse kaduma. sest teatavasti on mul väga pisikese kuldkala mälu ju. sellessuhtes on hea, et elu on kogu aeg nii põnev, aga noh, vahest kuluks ikka mingine mäletamisoskus ära kah. ja siis äkki tehtaks tsipa vähem mu üle nalja ka?

igastahes laupäeval äratas hr taali telefonikõne mind juba kl 12! saate aru, kuus tundi varem olin ta koju magama viinud. milline sadism!!! ja kui ma talle telefonis ütlesin et ouu, ma tahaks mingise tunnikese veel sliipida ja pea padjale olin pannud, siis läks umbes 3 minutit mööda ja helistas ergo. kellele ma samuti delikaatselt seletasin et ma olin kuueni üleval ja kaine ja nüüd siis nemad teevad sellist huumorit. panin pea uuesti padjale ja siis tuli isa ja palus et ma talle olympuse tööpõhimõtet seletaks. mitte et ta ka ei teadnud, et ma kuuest koju olin jõudnud. edasise magamise mõtte igastahes matsin maha ja kui ergo taaskord helistas ja teatas et tanel võtab ta 20min pärast peale ja hommikustsööma minek, siis võtsin end kokku ja pesin-kuivatasin oma juuksed 15minutiga ära. mina!!! saate aru?! mina ei saanud :) aga nähtavasti kui väga väga vaja, siis kuivavad värskeltpestud juuksed ka 10minutiga. ja siis, MUIDUGI 40 MINUTIT HILJEM, saabus ralliekipaaž sidrun ja läksime sadama hessukasse. nagu traditsioonid nõuavad :)

siis toodi koju tagasi, koristasin natsa, hängisin niisama ja millalgi veidi-enne-seitset võttis ergo koos meeli ja rommiga mind peale. järjekordne geniaalne planeering - "olen 15minuti pärast ees!" ja 30 min hiljem "jõuan kohekohekohe!".... mehed! no igastahes võtsime romka ka peale ja sõitsime laagrisse. "väikesele" kartingule olid end kohale vedanud kõik, kellele sellest midagi mainitud ja seega kokku oli meid mittesõitjatega koos mingi 15 inimest vist! või oot, prooviks loendada :) ma, romka, rommi, meeli, ergo, torm, taal, evelin, anton, hiv, iff, paul, heleri, sten, taavi ja.... maitea oligi vist kõik? ei, keegi on puudu ikka, sest 14 sõitjat oli ja kaks pealtvaatajat. mõtemõtemõte..... täiesti piinlik, jääbki keegi puudu, sest mõte üldse ei tööta. kell on muidugi üheksa ka alles (appi ma olen juba 2,5h üleval olnud) :) no igastahes ma tegin seekord ainult ühe sõidu, sest ei viitsind end puruks pingutada ja pärast põdesin hellalt sest umbes peale esimest minutit sain aru, et iste oli reguleerimata jäänud ja jalad ulatusid pedaalideni täpselt varbaotsaga :( no igastahes hullult vahva oli, nagu ikka, mis siis et ma (RAUDSELT selle istmejama pärast) eelviimaseks jäin :) aga vähemalt sain endast võitu ja ei ostnud teist sõitu ja olin uhke oma varbaotsesaavutuse üle kah!

pärast karti suutis keegi pauli ära moosida ja nii mindigi edasi nõmmele istuma. õigem oleks muidugi, et MINA läksin nõmmele istuma ja ülejäänd rahvas saabus millalgi öösel. algselt oli ekipaaž merivälja kaine juht ergo ja tema toyots, aga kuna alkohol tundus nähtavasti niiiii ahvatlev, siis viis ergo peale karti oma auto meriväljale ära ja kaineks juhiks võeti meeli ja kaineks autoks tema C2. ei ole just maailma parim auto kus viiekesi reisida. eriti arvestades, et sellel keskmist istekohta pole taga :D igastahes paulijuures sai mõne tunni jooksul sauna, niisama juttu, nalja muidugi ja juua ka. nimelt tegin endale (ja lennale, kes ühines märgatavalt kahanenud kambaga paulijuures) ühe kergelt öeldes kange 0,4l viinakoksi ja peale seda olingi tehtud tütarlaps. kolmeajal sai paulijuures pidu otsa ja klubituju nagu kellelgi eriti enam polnud, seega veeres meie superekipaaž mäkki, tegime väike õhtueine ja siis käisime romkajuures wiitamas (mina ja meeli pigem tukkusime diivanil) ja näedsasiis, juba mingi kuue ajal olingi taaskord kodus! :D seda tean ma sellepärast et kolmveerandkuus, kui mul silm oli just just kinni vajunud helistas rauno ja küsis et kas ma veel linnapeal olen ning kas privvi ka jõudsin :) igati normaalne ju.

pühapäev algas mul kell 2 ja kell neli oli proov mis kestis umbes terve igaviku. proovilõpuks oli mul peavalu ja uni ja tühikõht ja kopp kõigist maailma asjadest ees. käisin kojutulles chopsist läbi, võtsin endale "õhtusöögi" ja olingi juba enne 11 tekiall. testisin paari ideed photoshopis ja edasi üritasin magada. ainult et und ei tulnud. nii umbes terve öö. korraks sain vist isegi täiesti korraliku une jooksma, ja siis unenäos ründas mind suur koer ja naksti, oligi uneprobleem lahendatud umbes õige mitmeks tunniks. probleemilahendus nägi siis välja nii, et und ei olnud absoluutselt. ja seega hommikune ärkamine pole kunagi nii lihtne olnud :D okei, tänahommikul oli ka umbes sama lihtne, sest tänaöösel ma magasin ka paar tundi võibolla. aga sellest paarist tunnist piisas. hea on olla :) elu on ikka igasuguseid krutskeid täis.

"hommikud on sellessuhtes eriti nõmedad, et sa kunagi ei tea, millal jälle pikali saad"
"no pikali saab järgmisel õhtul kindlasti. aga kuhu, millal või kelle kõrvale, seda ei või iial teada"
"jah"

endajaoks peaks kroonikasse kirja panema, et täna oli 21:30ni tööl, siis läksin vaatasin mõned tunnid kuidas kolleegid sekretäri juures endal ninad suhteliselt (väga) viltu olid tõmmanud ja ajasid väga erinevate lolluseastmetega juttu, siis läksin romkajuurde kus lihtsalt tsillisin ja kohati vaatasin 0,2silmaga saag kahte ja ajasin raunoga juttu ja jõin jääteed ja siis viisin kõik hädalised kodudesse laiali ja nüüd lähen ise ka magama. ja vot siuke rahulik õhtu oligi. peaaegu oleks hollysse läind (kus nähtavasti jälle uuki ära saadeti) ja peaaegu sain veidi juttu ka räägitud ja jälle tuli mingi mitu sõnumit ära ja detsembrikuu telefoniarve ootas mind õhtu lõpetuseks pidulikult postkastis. väga hullusti ei läinudki, mingi 115 sõnumit ja koos kõnedega kokku isegi alla 500 krooni! ootasin halvemat niiet kõik ok!

uus aasta tuli. ja tuli mürtsuga. ja palju veiniga. vist. sessuhtes, et kui me elisaga kahepeale jõime ära kaks veini ja pudeli hennesyt, siis olime me mõlemad suht soodad lõpuks. eile avasin ma esimese pudeli kella 6 ajal, teise pudeli millalgi veidi enne uut aastat ehksiis tõenäoliselt äkki 9 ajal. ja siis jõin kuni väljas valgeks läks aga ma täpselt enam ei tea mida, sest vein oli ju otsas ja hommikul avastasin, et rummipudel pagassis ka alles. lõpptulemus ei olnud sooda, pigem nagu totaalselt süsi täpp. aga ma ei kurda absoluutselt, nalja sai palju, võiks isegi öelda et nii hellalt palju et rohkem valutasid hommikul mu kõhulihased, kui pea. kuigi sellel kohal ma valetan, sestet pea ei valutand ja kõhulihased ka tegelt eriti mitte, lihtsalt jumalasta halb oli olla kui peale väga väga toitvat kolmetunnist und silmad lahti tegin. siiamaani käed värisevad ja silmeees virvendab, autosõit nõvalt mustamäe hessi ei ole kunagi nii pikk olnud............. :)

lugesin huvipärast kaheaastataguse aastavahetuse kohta käinud kirjeldust, ja tundub, et seekord läks suhteliselt samamoodi. vähemalt emotsioonid olid sarnased ja õhtukirjeldus ka suhteliselt klappis ning enesetunne umbes täpselt aasta tagasi oli ka analoogne. ainult et seeaasta ma starterit ja viina ma ei joonud (nojah, LÕPUKS ikka õpib omadest kogemustest), peo käigus silma looja ei lasknud, ristole armastust ei avaldanud, käisin oma autoga ja ei lugend kaarti, ei maganud teise korruse diivanil ega kellegi kaisus, ilutulestikku kind of nägin, rõvedusi ei teinud ja järgmisel päeval peale ei võtnud.

huumori alla liigitaksin sellel aastal valge gospeli osalemise meie üritusel, et mihil oli vaja käest rakette lasta ja et ta särk põlema läks, et keegi (jälle mihi vist) leevit miskil põhjusel golfikepiga lõi, et mehed omavahel suudlema kippusid, et mehed omavahel kaklema kippusid, et jaan end pardiks jõi, et ma kell 7 hommikul köögis hüsteeriliselt naersin jana perekonna "omapära" kirjelduste peale, et valge gospel oli ka hommikul veel valge gospel, et mihi ja arva ärkasid umbes tonni juuksegeeli võrra rikkamate soengutega, et LKLN ja rohkelt naerupahvakuid pakkuv üritusel osalesid, et mihi magas põrandal tekikapi ees, et oliver magas autos ja jättis natuke kütust ka kojujõudmiseks, et jaan kell 4 hommikul tiit sokule uusaastasõnumi saatis ning öösel kuhugi okastraati kinni jäi, et rakettide laskmise ajal oli väljas nii kottpime et sa ei näinud üldse keda sa õnnitled ja seega oli ju palju lihtsam lihtsalt üritusel osalejatele helistada ning neid seega telefoniteel häid asju soovida (seda tegid õnneks teised, mitte mina), et ma jälle saatsin ulmeliselt palju sõnumeid, mida ma järeldan puhtalt sellest et mul on telefonis õige mitu vastus-sõnumit mille sisu on mujaoks tsipake müstika ning et ma kaksikutega rääkisin ilmast ja aastavahetusest mingine 20 minutit (10 minutit 2h enne aastavahetust ja 10 minutit 2h peale aastavahetust, alguses ühega ja siis teisega. väga korrektne.) jnejnejne.

piltide ootamine ei ole kunagi olnud nii põnev, sestet seda, et ma umbkaudselt kell 8 magama läksin sain ma järeldada sellest, kui jana fotokast paari klõpsu nägin ja pildinurgas kellaaega taipasin vaadata. ehksiis pool8 olin ma veel rõõsa ja roosa topsiga köögilaua taga. mis siis, et see olukord mu jaoks väga tuttav ette just ei tule. eks näis mis koomiksi piltide alusel pärast kokku paneb :D

aga ütleme nii et korralik aastalõpumaraton oli. sessuhtes et neljapäeval sain kell 6 magama ja trimpasima elisaga, reedel sain kell 3 magama ja trimpasin tüdrukutega, laupäeval sain kell 7 magama ja endaarust ei trimbanud ju palju kuigi nähtavasti peale õhtuse jooginimekirja kellelegi ettelugemist vaadati mind kaastundliku pilguga ja nenditi, et ma olen alkohoolik, pühapäeval sain kell 3 magama sest ma käisin peale kontserti ja ansambiltsikkide ja mariaga bassotamist tormi juures filmiõhtul ja nüüd siis grandefinalena esmaspäeval kell 8 magama ja 11 üles. lahe, elu on ikka seiklus küll ja võibolla ma tõesti viimasel ajal olen tiba palju jooma hakanud. ahhh, seni kuni jaksu on, miks mitte. võin ausalt öelda, et nüüd enam eriti ei ole jaksu päris natukeseks ajaks. nüüd 2007 aasta mälestuseks üks väike topgear ja siis tuleb uinak. ma loodan, et kui ma praegu silmad kinni panen, siis maakera enam ei pöörle. sest ma ausõna ei jaksaks seda karuselli välja kannatada.....