eileõhtu oli vahva. mis siis, et rocca al mare bowlingu viies rada mind täiega vihkab. see ju ei ole normaalne, et bowlingukuul liigub terve tee otse, ja siis vahetult enne kurikaid võtab väike easy right. mingi umbes neljal juhul viiest. nii saingi kaheksast mängijast kergelt viimase koha mingi kuuekümne punktiga. aga hea on see, et kõik küüned jäid terveks. ha!

edasi liikusime mardi juurde, kus tegin oma selle õhtu ainukese ja põhilise vea. ehksiis pakkumise peale võtsin latte. ja veel ühe. ja siis veel ühe. ja siis vist veel ühe. ja veel viimase ka. vastik juramasin, mis nii häid lattesid tegi. vaatasime mingi umbes 8 osa seitsmenda hooaja sõpru ja ühe nõmeda naljafilmi. üldse väsinud ei olnud kella poolekolmeks, kui kodupoole liikuma hakkasime. kui kodus hambad pestud ja ööriided seljas ei olnud endiselt unine. kui kell oli umbes 6 ja sada korda külge keeranud ei olnud endiselt und. mingi tubli 2 tundi võibolla olen maganud. super pikk öö oli, halba enesetunnet ja unetust, kordamööda ja korraga.... uusaasta jaoks pean küll paar starterit varuma. ja siis tõenäoliselt 1. jaanuar jääb lihtsalt vahele. praegu on ka suht normaalne olla - kurk on valus, nina on kinni, silmad kilavad peas ja käed värisevad :D

aga eile nägin vilksamisi korterit. arvasin, et elanikke ei ole ja julgesin uksevahelt sisse piiluda. aga beebi (ja võibolla natuke vanemaid) oli kodus ja tegi kohe kõva beebi-häält ja kuna ma sellepeale kergelt öeldes ehmatasin ja ukse kohe uuesti kinni panin, siis ainult natuke ühte nurka nägingi. ilus kõver paberlamp oli (elanikud vast võtavad endaga kaasa selle..) ja vannituba kohe välisukse kõrval ja seinad olid valged ja põrand puust. rohkemat endiselt ei tea, põnevus jätkub.

ma olen päris palju mõelnud, et kui ma kunagi täiesti ise elama hakkan, siis misasjad mul korteris/toas KINDLASTI olemas on. hädavajalikud asjad noh, mõned mööbliesemed, kuid ka pudipadi ja söögitavaari. ja noh lisaks neile on muidugi see enesestmõistetav osa ka, a la voodi ja külmkapp (mitte tavaline, disainikas ikka) ja telku :) see nimekiri peaks olema tegelikult vägagi pikk sest pooled asjad ei tule hetkel meelde, aga kodus saavad (muuhulgas) olema: filtriga veekann, sest selle seest on hea täpselt mõnusalt mittekülma vett kallata; juustunuga-juusturiiv (sellised väikesed ja käeshoitavad nagu mul päriskodus on) ja alati palju eesti juustu mida nendega lõikuda; mitu liitrit piima; suured, 64cl veiniklaasid (kas lihtsalt suured veinikad või sellised a la pinacolada klaasid), sest nendesse mahub täpselt purgitäis siidrit ja nad on superkuulid; ilusad käterätikukomplektid nii kööki kui vannituppa; suur madal nurgadiivan (järve keskuse ühes mööblipoes oli suht perfect nurgik aga olgem ausad, ei ole raha et seda osta, ega elamist, kuhu seda hetkel paigutada), kastriiul a la IKEA ja soovitatavalt ka mingid ilusad karbid, millega riiulisse träni silmaalt ära paigutada; mingi mõnus suur ja pehme pleeditekk, kuhu telekat vaadates sooja pugeda; piisavalt rikkalik komplekt nugasid ja teritaja nende jaoks; täiesti arvestatav soundsistem peaks ka muidugi olema...... igastahes nipsasjakesi ei oleks, kuna need koguvad mõttetult tolmu ja mulle ei meeldi ka. ma olen väga minimalistliku stiili jälgija (ei ütleks, eksole) ja mida vähem asju, seda parem. ohjah, unistada on heaaa:)

edit: ma aimasin, et nii juhtub, aga öösel (kui ma oleksin teoreetiliselt pidanud magama onju aga enesetunne ei lubanud kahjuks), tuli veel paar asja meelde. näiteks peeglid, 1tk, hääästi suur, peab olema välisukse vahetus läheduses, ja veel 1tk, võib olla veidi väiksem, peab olema magamistoas. ja vannitoas peab olema mingi väike prügikast. vot.

nii mõnus rahulik jõuluaeg :) mis siis, et tegelikult on kuhjades tegemist, praegu on lihtsalt selline hea pingelanguse tunne ja lükkan asju täieliku südamerahuga edasi. eile magasime kella kaheni, täna jäin magama varem ja ka uni oli üheteistkümneks läinud. pühad olid kaa toredad seeaasta, mis siis, et jõulutunnet polnud ja lund ka suht puudulikult. jõululaupäev oli erakordselt teguderohke. peale seda, kui ma olin kodus kingipakid valmis meisterdanud ja dushiall end jõulukorda saanud, oli aeg suunduda esimesele jõulupeole - risto vanematekoju. einestasime koos vanemate, õe ja vanaemaga. väga imelik, aga risto kodus maitsevad mulle isegi need asjad, mida ma tavaliselt silmaotsasgi ei salli. seekord siis krõbistasin isuga kana ja kartuli kõrvale aurutatud aedvilju. kuigi see on kõige vaiksem perekond, mida ma üldse tean, oli siiski tore ja meeldiv sööming :) edasi liikusime minu vanavanemate juurde. neil olid seal söögid juba otsas ja saime kohe magustoiduga alustada. ristole lükati jälle veinipokaal ette :D nalja sai kõvasti, mul on peres peene huumori eksperte jalaga segada. memmu genereeris selle aasta pärli. telekast tuli "laulud maarja külale" - näitlejad laulsid pooletoobistele (no affence anyone) raha kogumiseks vms. ja mingihetk ronisid lavale maarja küla elanikud ise, kõik natuke naljakate nägudega, laulsid täiega mööda ja olid suhteliselt omamoodi lühidalt. meie vaatasime muigega ja keset vaikust siis memm küsis et kas see on see rakvere teatri esindus nüüd või? no ei saand mitte vaiki olla! hhehehee.

kinki sain täiesti piisavas koguses. ristojuurest lahkusin trühvlitekarbi ja kalendriga, vanavanematelt sain 2/3 oma telefonist kingiks ja shokolaadikarbi, vanematelt (vist?) punased nahkkindad (reet ütles, et need on rõvedad, aga minumeelest on eriti coolid ja nüüd ma ostan endale coolid punased saapad kaa! :D) ja hiiglasliku punase koti (sellega oli veel see nali, et kui kingipakki kätte sain siis rsto ütles et näe, nüüd tuleb punane käekott, ja siis tegin paki lahti ja oligi punane käekott! mingi täiesti lambikas nagu :D), õelt EKA disainkõrvarõngad, mis on eriti ägedad, nele ja tanel tõid purgi mett ja rohkem vist ei saanudki midagi :)

peale perekondlike jõulukohustuse lõppemist läksime tõnnijuurde jõuluafterpartyle. igasuguseid lahedaid tegelasi oli seal, peale meie ja korteriomaniku veel jaan+jana, berit, arva, henrik+triin ja millalgi öösel saabus ka londonlane mirjam. mina olin otsustanud olla designated driver ja seega sai risto poiste ja tüdrukutega viina võtta :) aga viina oli vähe niiet poole öö peale tuli teemaks ussijook. see oli mingi tequila eeskäia asi, mehhikost pärit ja tõuk oli põhjas. alguses ei saand vedama, pärast ei saand pidama, aga uss jäi seekord pudelisse. hullult naljakas õhtu oli ja kui inimestega enam suhelda ei jaksanud siis sukeldusin tõnni põhjatusse FHMikogusse (hehe, liis, staar, "ma ei olnud siis purjus!"). lühikokuvõtlikult oli supertore õhtu. magama jõudsime mingi nats enne viite, mis võibolla ka veidike seletab tõsiasja, miks laupäeval kahe ajal silma lahti sai.

testisin ka terve õhtu oma telefööni ning tema fotokaamerat ja ütleme nii et oleks patt olla mitterahul. telefon on nii superluksmusi mul:)) ja ma ei ütle seda ainult sellepärast et ma oma lemmikloo sain helinaks panna ja sinikiku mu arvutiga jumalasta vabalt suhtleb.

täna oli huvitav. sain vist kõik need aasta jooksul tegemata jäänud taksokõned ära teha, telefonis on valitud taksonumbreid 11 mällu jäänud ja kõik said rohkem kui korra proovitud. aga risto on kuskil läänes, kristo ja evelin on lõuna eesti kuplite vahel ning liisa on pärnus. mina üksi olen tallinnasse jäänud. aga jäänuk oli täna tubli. käis indreku (kusjuures, totally offtopic, antud indrek on AINUKE indrek, kes ei ole minu meelest traditsioonilise indreku näoga. näiteks meil tööjuures üks itipoiss on 110% indreku näoga ainult et ta on hoopis viljar. go figure...) jõulpeol, kus oli 1+2+1 tuttavat ja PALJU võõraid nägusid. sõi jõulukalkunit ja mandarine ja jõi ära kolmandiku mingit salakavalat kokteili. eelmine nädalavahetus oli (JÄLLE) suht valus õppetund, hetkel eelistan lennata õige madalalt. igastahes sinna ja sealt ära sai taksoga. huvitav statistika - magasini->sõpakas=83EEK, sõpakas->prive=70EEK. esimesel juhul vist logo, teisel juhul marabu. ja viking pidi veel odavam olema marabust?! linnas trehvisime tsikkidega, sai turvalise moijto ära hävitatud, lisaks moskvas veel tequilasunrise otsa ja teiste tüdrukute "väljateenitud" klaasidest limpsisin baileyst ka. tanel tõi mu (täna) isiklikku katusekorteriga maja ette ära ja boonusena sain tagaistet jagada kahe maailma armsaima (ja ropuima) sõpsiga, keda polnudki juba ammu näinud.

ma tegelikult tahtsin midagi asjalikku ka kirjutada, aga uni tuli. natsa ajab segadusse tõsiasi, et algas 23.detsember ja õues laulavad linnud. kevadee, ajee.

tahtsin kõige paremat aga välja tuli nagu alati, ütleks tänase kohta. plaan oli ärgata vara ja minna jõulukinke ostma, isegi ideed olid valmis pandud. äratus toimus vara küll aga ise sain silma lahti alles lõunaks, heheh. igastahes ostlesin, mis ma ostlesin, jõulukingitusi tegin igastahes põhiliselt endale. emale ostsin ühe kalli, ilusa ja eksklusiivse lõhna. ise sain jõuludeks mobiiltelefoni (hellitusnimega liivi tibu, pärisnimega Z550), kaks seelikut, triiksärgi, koti (mis ma arvasin, et sobib paremini mu saabastega, kui tegelikult, ja mis seetõttu tuleb vist ümber vahetada), kõrvarõngad ja uue aasta märkmiku. õele sai üks pool kingist valmis vaadatud ja isa kingi jaoks on olemas geniaalne idee (hmm, kus asub kauplus kiika kööki?). muudes ajupoolkerades valitseb tühjus ja jõulud on kohe kohal.....

mul ikka koguaeg juhtub, väga harva asjad sujuvad. täna esitasin chalmersi jaoks dokumente. mitte 15 minutit või pool tundi. hoopis natuke vähem kui 4 tundi. üritab selle nelijatunnise seikluskogumiku nüüd paari lausesse ära mahutada. läksin kooli ja otsisin meh.teaduskonna sekretäri esimeselt, teiselt ja kolmandalt korruselt. teisel oli lõpuks, sain sealt jürka soovituskirja (niiii ilus oli) ja ronisin arvutiklassi, et eelmise öö leiutised paberile printida. suurem osa dokumente tuli nats ümber teha neid kuna TTÜ on vastikult kitsi ja kasutab oma arvutites open-officet. ja siis printisin, umbes 20lk jagu. edasi koostasin prinditutest ja juba olemasolevatest paberikuhjad ja läksin paljundama. õigemini kõigepealt jalutasin V korpusest esimesse, et paljunduskaart uuendada ja rahaga varustada. siis jalutasin paljunduskeskuse iseteenindusosakonda ja paljundasin hullult. ja siis sai raha otsa, 10 koopiat oli veel vaja teha. egas midagi, uuesti esimesse ja raha juurde ja uuesti paljundama. siis läksin ja klammerdasin natuke paberihulki kokku, lisaks lõikasin ja kleepisin kaa, et igav ei hakkaks. edasi tuli esimene katse dokumente esitada. läksin rahvusvaheliste suhete osakonda (III korpus II korrus vms) ja seal ilmnes et ilgelt mitmelt paberilt on allkirjad puudu. egas midagi, dekanaati allkirju koguma. dekanaat oli muidugi V korpuses ja seal, nagu kohapeal selgus, oli parajasti järgmised 30min lõunapaus. viisin oma paberikuhjad ja raske arvutikoti rahvusvaheliste suhete osakonda möödaminnes ja jalutasin siis jälle I korpusesse kuna kõht oli tühi. ja I korpuse sööklas polnud mitte midagiiii! egas midagi, kuuendasse sööma siis, mmmm friikartullid onju. kui taldrik oli tühi siis saabus tõdemus, et paberid on kuskil II ja III korpuse vahepeal ja dekanaat, kuhu neid tempeldama vaja minna on viiendas, söökla kõrval. nojah, jälle väike jalutus. dekanaadis muidugi sai selgeks pisiasi, et nemad saavad ainult ühele lehele templi panna ja muud allkirjad-värgid peaksin saama õppetalitlusosakonnast (IV-107 oli ruum ja lillepoe vastas). ma isegi ei viitsinud enam üllatunud nägu teha ja jalutasin sinna :D seal ruumis muide juba koostatakse kevadisi tunniplaane, päris põnev oli. enis veis, esimese asjana ütles õppetalitlusetädi mulle et kuuuuule see kuupäev siin on ju totaalselt mööda nagu. ja nii ma läksin JÄLLE V korpuse III korrusele arvutiklassi, tegin selle ja ühe teise paberi UUESTI ümber ja printisin TAASKORD natukene ja klammerdasin ka. siis läksin tagasi IV-107messe ja sain oma paberipatakale lõpuks allkirjad ja templid külge ja viisin kogu oma päeva töö rahvusvaheliste suhete osakonda. nüüd ootame ainult kevadet ja loodan parimat.

naljaka jobuduse auhinna annan ka eileõhtule. olen paar päeva tegelenud ühe tartu teaduskeskuse vaheseinte-uste-muuträni pakkumisega. eileõhtul hakkasin vormistama. eelarve tabel oli 1,5A4. ehksiis excelitabel, mis wordifailis elas. ja kui kõik oli juba pea-aegu valmis, siis otsustas tabel et niiih, ma nüüd olen pilt edasi. ja enam ei saanud muuta. oligi pildifail. ja pidin kõik otsast peale tegema. terve päeva töö läks vastu taevast :( kuna eileõhtuks oli mu ajust saanud juba väike rosin siis alustasin alles täna pärastlõunal uuesti ja ainult 2 tunniga sain uue pakkumise valmis. magus tuli ja pärast oli ikka hullult uhke tunne ka. nüüd on veel 27 töösolevat objekti vaja mingil kujul navisioni sisestada, siis oleks juba suht muki värk ja jõulud ka käes.

16 nädal on juba keskkohas ehksiis pea-aegu läbi ja sess põhimõtteliselt käega katsuda. nüüd olen muidugi kergelt pahane enda peale, et kvaliteedieksamiks õppida ei võinud. oli teine suht lihtne olnud. aga egas midagi, jääb jaanuarisse. homme ma arvan vormistan oma lahkumisavalduse ka ära. 19 jaanuar võiks jääda mu viimaseks tööpäevaks wallis ja järgneva nädala jooksul lähen kuhugi puhkama kellegagi mingiks ajaks, jee hea plaan. aga kooliga on suht jamad :D transpordivahendites sain KTdega 1, ehksiis peab parandama minema. õnneks ei ole aine eriline kirves niiet proovib vast mõlemat kontrolltööd uuesti teha, tahaks mingi 4 kätte saada. robotikokkuvõtte peaks esitama neljapäeval, võibolla saan varsti alustatud. transpordivahendite praktikaraportid peaks ära tegema (fakkk kus trollibussikoondise märkmed onnn??? tuba on ikka rõvedalt sassis...), äratuskellale rattad alla integreerima, kvaliteeditehnikas essee kirjutama ja see on alles jäämäe tipp. praegu muidugi jõudis kohale et neljap õhtuks peavad kõik mu 27 tööd navisionis olema. NAHUI ma pean ju terve neljapäeva koolis olema, läheb rassskekssss. %€&#€". tore tore, igav küll ei ole. oi ja reedel on ju eksam kah? hohoii

aga hea on see, et väljas on mõnusalt talvine valge maa ja jõulud on tegelt tore peredega olemise aeg. kinkide ostmisega peaks ka algust tegema. ma arvan, et neljapäeva hommik (kui ma peaksin koolis olema) oleks nagu suht okei, sest hr reedikule mul selleks ajaks niikuinii midagi esitada pole (jahh, olen küll kohusetundlik, mhmh). aga iseenesest mõned head kingi-mõtted on juba peas olemas, teised alles sündimisjärgus. eks vist kipub nii olema, et kõiki tibusid ei jõuaoska materiaalsega meeles pidada aga sõbrad EI TOHIKS UNUSTADA et armastan neid kõiki ikkagi tingimusteta ja ilma kinkideta ka :P jõuluhullus juhuu ja mida kinkida oma vanavanematele või poiss-sõbrale....?

ma ei saanud kahjuks seda unelmatekohta:( deem juu kool, kes sa ei lase mul täiskohaga töötada. aga tegelt vist natuke hea kah, muidu võibolla kui chalmers oleks aktuaalseks muutund siis oleks pidand supertöö ja superhariduse vahel valima :P ja lisaks ma nüüd tean mis alal ma kunagi kindlasti natukenegi kätt tahan proovida :) aga muidu öeldi et olen tubli ja lahe ja võin teinekord veel proovida kui juba täiskohaga töötada tahaks :P tegelt peakski kohe uue karja CVsid ja vahvaid kaaskirju laiali saatma. aga seoses chalmersiga ma siia rohkem ei kirjuta sest homme on paberite esitamise tähtaeg ja minu "isiklik kiri" vastuvõtukomisjonile on hetkel olemas ainult valget värvi wordilehekülje kujul. fantaasia tööle, juhuu!

et grupiintervjuuks korralikult valmistuda lugesin tööjuures muu tegutsemise kõrvalt läbi paar CVkeskuse artiklit. seal oli selliseid "levinud" küsimusi. minu intervjuu suht ainuke nö tüübikas oli "sinu suurim/tähtsaim saavutus elu jooksul" ja muidugi, selle jaoks mul varrukast vastust võtta polnud :D aga valmistumiseks pidasin autos vähemalt 3 korda läbi oma tutvustuskõne. "tere liivi, 21aastat ja tallinnast. õpin ja töötan, kordamööda ja korraga .... jne" samuti suutsin LÕPUKS välja timmida oma iseloomu kolm parimat omadust: süstemaatilisus ja veel kaks asja. oot, nüüd on vaja veidi meenutada.. loovus oli kaa üks tähtis. ja kurjam. kolmas on juba meelest läinud. vastutustunne või usaldusväärsus või järjekindlus oli vist. üks nendest. aga sellised üldiselt postiivsed sõnad nagu optimistlikkus, nõudlikkus, kindlameelsus, rahulikkus või kannatlikkus võin küll rõõmsalt hooga maga kriipsutada :)

minu pühapäevane supereksprompt CVsaatmine läks suht asjaette. teisipäeval helistati ja täna hommikul käisin juba intervjuul :) koha vastu oli huvi tundnud kokku 5 inimest aga intervjuule jõudis peale minu ainult 1 tüdruk. ei oska kahjuks kommenteerida, mis teistest sai. üldiselt tundub, et läks okeilt, ajasin intervjueerijad isegi mitu korda naerma ja küsisin põnevaid küsimusi töö kohta. aga nii minul kui teinetüdruk avel oli oma plusse ja miinuseid. mina (endaarust) hiilgasin oma excelisõbralikkusega, reaalteadmistega (anti mingi väike lehekülg protsendiülesandeid ja ooo, need olid nii nämmad et krõbistasin paarikümne sekundiga läbi :D), transpordikorraldushuviga, huumoriga ja mitmete hobidega. samas teine neiu seljatas mind täistöökohaga töötamise, väga korraliku venekeele ja tõsiasjaga, et temal soovitas kandideerida üks intevjueeritavatest. niet plah, ei oska nagu väga konkreetset seisukohta võtta asjade edaspidise käigu suhtes. aga igastahes põnev.

täna käisime veel peale tööd töökaaslastega bowlamas (sain oma rajal 2 korda eelviimase koha) ja peale seda läksime scotlandyardi kus maaris ettekandjaneiut ahistas ja 1360EEK arve tegime :D minu ainuke menüüloom oli vaarika-valgeshokolaadi jäätisekokteil aga no maitea, kumbagi nimesesindatud koostisosa maitsest küll välja ei lugend. kui jäätis välja arvata. aga jah, peale tänast õhtut võin suht kindlameelselt väita, et walleniumi juures on suurim pluss seltskond, sest need inimesed, kellega täna möllatud sai, on ikka väga toredad :) lausa kahju neid maha jätta.

nädalavahetusel saatsin ära oma esimese CV. see ei läinud üldse transpordifirmasse vaid ühe suure ja ägeda firma varustamisosakonda. see oleks kirjeldamatult lahe, kui mind sinna võetakse. aga ma kahtlustan, et ma pole mitte esimene ega ainuke, kes sinna saada proovib. niiet jah. pöidlad hästi pihku! headest asjadest veel niipalju, et kuna mul wallis kuuajane lahkumiskirjavärk, siis saan igal juhul CVsse kunagi hiljem kirjutada 06-07. jess, peaaegu aasta:) firmasid kuhu kandideerida on muidugi veel käputäis ootel, nõndasiis ei suudagi otsustada, kuhupoole teisena CV teele saata, see esimene tuli ikka väääga eksprompt.

aga täna peale testi, mida ma eriti väga ei osanud, läksin emaga ülemistesse oma 89% saapsusid üle vaatama. ja nii nad nüüd ongi 100% minuomad. my precious, ikkagi oma raha eest soetatud. mis siis et seemislikust kunstnahast ja tibikad, minumeelest on v-kuulid. seelik oleks kaa kaubaks läinud aga shopping-kreisid eestlased olid ta ja tema sookaaslased juba täiesti ära ostnud :( ainult roosamustad olid järgi aga see polnd ikka üldse sama. peab vist jahtima minema, mul on juba uus jõulupeokostüümi idee :P kuigi olgem ausad, kuna ma täna soetasin nii saapsud kui tibule uued kojamehed (niiii hea on sõita, nagu tutikas auto oleks:))) ) siis tegelikult ei oleks mul seeliku jaoks eriti krediitigi jagunud. hea, et ma oma sisemist tarbimishullu (vähemalt) kaardipiirangutega taltsutada üritan.

aga tegelt olen ma täna väsinud ja lähen hoopis magama. panen muusika veidi valjemalt täna et õe "kooliprojekt", mis minu valvata jäi, mind ei segaks. projekt on siis toomas ja jüri ehk kaks kõrbehiirt karbis, kes ekas mingis värvilises akvaariumis elavad aga kes miskipärast tänaööseks meiekoju kolisid. numpsikud on, kohati aint veidi liiga elavad teised.

huvitav nädalavahetus on olnud. reedel tegin TOEFLi testi ja ei läinud üldse hästi. loodan siiralt et kuidagi ikka selle vajaliku miinimumi kätte saan... siis käisin kõige karmimas stilettotrennis oma elu jooksul:) dancefeeling, mjäu jee. ma arvasin, et andis kersti aga maitea, võibolla ma eksin. mingihetk keset trenni avastasin, et kõik riided on läbimärjad ja hüppamine alles poole peal:) aga käsi kõverdasin ja hantlitega vehkisin ja üritasin üleüldiselt vapper olla. aga hea on olla. sisetunne lubab, et trenn mõjub. õhtul külastasime georgi ja janne korterisoolaleiba ja henriku kodust pidu. esimesel pidi risto kaine olema ja mina limpsisin veini. lõpuks kujunes hoopis nii, et henrikujuures haarati risto legendaarsesse kaardijoogimängu ja kolmveerand 6 ajal sõitsin magasinisse juba mina, endal süda suht keelepeal et mingi ment kontrollima ei tuleks. aga tore õhtu/öö oli tegelt, selliseid võiks rohkem olla. aga hommikul (ca 3 tundi peale magamaminekut st) lasin klaasikuttidel tibul klaasi ära vahetada. kuna see on kergelt kolmetunnine iluprotseduur, siis ise vudisin, hoolimata möllavast tuulest, ülemistesse aega tapma. proovisin seelikuid ja saapsusid hullumiseni. kaks seelikut ja kolm paari saapsusid pugesid südamesse. üks seelikutest on 93% kaubaksmineja, ühed saapsud 89%, teiste shansid on väikesemad. kuna boschi pood oli kinni, siis tibu uusi kojamehi veel ei saanud, loodetavasti esmaspäeval. siis tuli proovitamine nõmmel ja kui sõõrikupleissi lunchima läksin (ahjaa, siinkohal meenus, et kuna ma ärkasin hommikul 10min enne klaasivahetusaega siis hommikust sõin ma ülemiste rimi kassade ees pingil :D inimesed jalutasid mööda ja vaatasid kaastundlike pilkudega. aga noh, sändvits + banaan + sidrunijäätee maitses super) avastasin tõsiasja, et rahakotti pole. terve koti otsisin läbi, ei olnudki. maarjalt sain õnneks söögiraha aga hing piinles. kontserdipaigas roomasin kiriku põranda läbi ja uurisin kõik enda "staabi" läheduses resideeruvad kotid läbi. aga mida polnud, seda polnud. hirmuga helistasin ristole et äkki jäi temajuurde, kaa polnud. juba mõltesin kuidag taotlen IDkaardi ja juhilubade duplikaate, saan kuidagi läbi saja häda oma 5-6 tähtsat kaarti tagasi (rahakotielanukid olid nt partner, stock, säästu, solaariumid1/2, moskva, etv, TTÜ raamatukogu, panga koodikaart)... väga hirmus oli. ainuke, mis kuidagi rahakotist oli lahku löönud, oli pangakaart. aga selle kehtivus lõppeb niikuinii detsembriga ära. vahepeal oli torearmas kontsert koos põhjaliku jazzuga ja 90* nurga all lauldud "sleigh ride" lauluga, hehehehe. pärast sõitsin ristojuurde ja otsustasime ülemistesse vaatama minna, et äkki rahakott oli kuhugi puhkama läinud. ja uskumatu, aga oligi. pisike oli kuhugi isepäi uitama läinud ja keegi hea inimene oli ta infoletti juhatanud. kõik oli sees alles, ainult ehmatus oli suur, nii minul kui pisil :) aga praegu on tegelt ikka räme uni, nagu oleks öösel mingi 2,5h magand või midagi. peaks vist tekialla kerima end.

aaghhh, muidugi peab kõik ikkagi pekki minema mingil määral. küsisin tööl täna, kas maaris mu soovitajaks hakkab. mitte otseselt mõttes, et ma nüüd hakkan wallist ära minema ja nii, aga et noh "tagalat kindlustada" niiöelda. lubas hakata küll. ja tegi kohe otsa kõne mingile sõbertuttavale, kes firmat tahaks laiendada. öeldi põhimõtteliselt et suht minusugust tsikki olekski vaja ja jaanuarist. et ainult CV saatmise vaev. ja siis soovitas CV läkitada veel allandosse (oli plaanis) ja arcosse (kuna nad kedagi ei otsi, siis nats oli plaanis küll) kuna tal mõlemas tuttavaid. see esimene tuttava firma oli tallept ja tundus väga okei, kui välja arvata pisiasi, et firma peakorter asub tutermaal. ehksiis poolel teel geylasse ehksiis minu kodust 30+ km kaugusel. väga ebatore. no see selleks. otsustasin, et täna hakkan siis peale trenni CVsid laiali saatma.

kodus mainisin seda isale ka. et võibolla tutermaale ja sellega seoses võtaks mingi üürika mustamäele või õismäele või kuhugi kuna lihtsalt ei jaksa sõita merkalt tööle igapäev ja geyla ei ole nagu üldse minu maitse. nagu ma aimasin, see idee laideti õige kiiresti maha. aga asemele tekitati palju uusi. sest isal on ju MILLLLJon tuttavat. "mida sa siis teha tahaks? autondus?" ja teadmine, et ta võiks mu sokutada nt volvosid, lexuseid, forde, peugeotte või (rakveresse) fiate müüma. see oleks hea, sest automüüjad teenivad iiilusti. "või mis see teine oli? ekspedeerimine? balti logistika sobiks v?" ja põhimõtteliselt praktika baltilogistikas on kaa ühe kõne kaugusel. aga kui ma isale ühe või teise koha kohta "jah" ütlen, siis pean kõik muud asjad ära ütlema, sest sõbralt küsitud võimalusele äraütlemine on palju keerulisem protseduur kui suvalisele kandideeritavale kohale, nagu ta ise ültes.

mida ma nüüd teen? ühtepidi tahaks nagu ise proovida ja oma jõududega kohtadesse kandideerida. aga samas läbi tutvuste on võimalik alati veidi paremaid tingimusi soovida. kuigi läbi isa proovides mind vbl vaadatakse pigem kui praktikanti ja ei kukuta just priiskama selle rahavärgiga. ja kõige tipuks see pisiasi et ma juunist/augustist eestist niikuinii minema kavatsen tõmmata. sellekohapealt peaks vist pigem praktikandina ennast esitlema või? ahhh ma üldse ei tea mida nüüd edasi teha :( kuigi mulle wallis nii paljud asjad närvidele käivad oleksin ma seal hea meelega edasi, sest inimesed on head-toredad ja töötingimused ka kiitmist väärt. aga ehitusfirma ja minu transpordipraktika ei ole ikka üldse sõbrad....

ema tõi mulle üks õhtu jõulukalendri. armas ja saab päevase shokolaadiampsu kätte aga nüüd läheneb sess seda kiiremini. ja see krdi jaanuar, milleks töölt tahan läinud olla ja soojalemaale puhkama läheneb kaa. ja uus koht ja uus (viimane?) semester ja. oehhh. päevad on liiga lühikesed sellise kiire elu jaoks.

paar nädalat tagasi tegin oma elu suurima-kaalukaima otsuse. ma siiski ei proovi sisse astuda erialale, mille õppimisest olen maast-madalast unistanud. ühtaegu kurb ja kergendatud on olla. asjade selgitamiseks: viimased väga pikka aega olen unistanud automotive engineeringu õppimisest göteburgis chalmersi tehnikaülikoolis. sest et autod on mu suur salajane armastus. ja siis, paar nädalat PEALE sisseastumisperioodi algust tekkis AUMASe kodulehele info, et automotive erialal õppima asumiseks peab olema läbitud igavene posu aineid (väikeseid näiteid: matat sh statistikat, analüüse ja multivariable calculust 37,5ETC ehk 25 eestiAP, mehaanikat ja materjalidetugevust 15AP, materjaliõpetusi soovituslikult 10AP, masinaelemente 5AP, kontrolliteooriat 5AP, termodünaamikat 3AP ja vedelike mehaanikat 5AP), millest enamik olid utoopiliselt rasked ja milledest mul oli läbitud ikka väga väike osa ja see kaa suhtkoht keskpäraselt. ehksiis tekkis lihtsalt hirm ja tõdemus, et ma ei suudaks veel 2 aastat oma ajusid tappa värkidega, mis mulle selgelt üle jõu käivad. see loeng, kuhu ma oktoobris sattusin, oli tegelikult kaa suht skeeri, mis siis, et üritasin seda enda jaoks huvitavaks ja ilusaks mõelda. tuletis ajas tuletist taga ja skeemid ja valemite alusel kohe graafikute tegemised ja arvutused ja uuuhhh. long story short: sügisest loodan chalmersis kõrgemat haridust omandada supply chain management magistris. tegelikult on see vist mulle isegi parem valik - asi hargneb teisel aastal kolmeks ja siis on valida logistika, transpordisüsteemide ja tööstusliku turunduse/ostmise (imelik tõlge tuli.. inglkeeles industrial marketing and purchasing) vahel. sellel alal tõenäoliselt ei ole 100 kutti vs mina aga äkki on ikkagi lahe. nüüd tuleb aint pöidlad puruks pigistada, et mind kevadel chalmersivääriliseks tunnistatakse ja et ma kevadeks ikka bakadiplomi kätte saaks.

sain täna kätte oma esimese allkirjastatud soovituskirja - mehaanikateaduskonna õppedekaanilt, või misiganes ta ametinimetus on. juhuuu! nüüd peab veel sparryt utsitama ja hr jüri soovituskirja veidi "mitte-autondus" teemale ümber kirjutama. tööl kujundasin kaa pool päeva kooliteemalisi pabereid. et ikka chalmersi jaoks täisvereline kandidaat olla. ja nende veebiakneedi saatsin kaa ära. mul on nüüd oma isiklik reference number ja puha. 18. dets on see kuupäev, kui kõik paberid peavad koos olema ja rahvusvaheliste suhete osakonda saadetud.

aga et oma tagalat kindlustada, olen välja valinud veel mõned muud ülikoolid. kuna mulle põhjamaad meeldivad, siis mitte ükski pole eriti kaugel. ja neid alasid, mida ma õppida tahaks, et ole ka eriti paljudes ülikoolides. soomes mõtlesin saata paberid lapeenranta ülikooli, et õppida mehaanikainseneriks (seal oli üks spetsialiseerumine suht huvitav), hollandis lähevad paberid eisenhoveni tehnikaülikooli, kus mind ootaks operations management & logistics eriala, rootsis saadan pabereid peale chalmersi veel linköpingu ülikooli (management of innovation & product development) ja mälradeni ülikooli (production and logistics management vs international marketing). suht tõenäoline kandidaat oli ka blekinge ülikool aga nad jobud jätsid see aasta logistikaala üldse ära, süvendasid mingeid arvutialaseid magistreid hoopis. lollakad. silma hoian peal veel ühel taani ülikoolil, aga seal ei olnd nagu eriti alasid, mis ligi oleks tõmmanud. praegu mõtlen, et peaks tegelt lõunasse ka vaatama, eriti umbes alati, kui aknast välja juhtun vaatama. hispaania või itaalia oleks suht lahedad riigid magistrit taotlema minna ju :D

aga kui välismaa ära peaks jääma (nt ükski ülikool mind ei taha) siis proovin TTÜsse vist. või võtan üldse vaba aasta ja hakkan täiega karjääri tegema. või lähen kuhugi soojale välismaale tööle/puhkama/reisima. ideedest puudust igastahes ei tule.

laupäeval ei juhtunudki midagi. autot viisin klaasivahetusse ja seal kohapeal ilmnes tõsiasi, et tundmatu number, kes oli mulle juba 3 kõnet jõudnud teha, kuulus autoveri administraatorile, kes üritas mulle helitsada, et teada anda, et minu auto tutikas päikeseribaga esiklaas oli transpordis purunenud :( egas midagi, lükkasin häästi sujuvalt klaasiparanduse järgmisele laupäevale. kojamehi ei jõundud kaa ostmas käia. eks kõik siis korraga.

pühapäeval oli esitluskontsert. ma suutsin muidugi elu prohmakaga hakkama saada - ütlesin sõpradele kontserdi alguseks kl 18 asemel kl 19. onju tubli tüdruk. risto sain õnneks ca pool tundi enne kontserdi algust kätte ja taago kaa viimasel hetkel. kõik jõudsid (enam-vähem) ilusti kontserdile ja pärast kiitsid ka (osad vähemalt). ka sugulaste kogus oli päris uhke - ema, isa, memm, taadu, tädi anu ja onupoeg taavo. aga kontsert ise oli minu jaoks.. huvitav. mõned asjad olid enam-vähem aga suurem osa asju oli kuidagi suvalised. nt bieblis ma ei näinud salut. ja jazzudes koor vajus ja kontrabass võttis sujuvalt vajuva koori järgi uusi helistikke. ja gracias tõusis hullult. sügismaastikes läks dorise ja kadri noot natuke untsu ja mul oli nii häbi tormise ees. aga see-eest lauliku lapsepõli loos hakkas tormis niipea plaksutama kui loo viimased noodid hääbuma hakkasid. see vist meeldis:) ma tänan sind oli "eriti lahe" sest koor seisis teineteise taga ja ma ei teadnud ei sõnu ega viisi ja nooti ka ei olnd. lala ja mmm peal on suht okei laulda keset publikut. suht nõme oli aga tõsiasi, et kui koori tänukirju hakati sponsoritele jagama, siis tulid kohale ainult mingi 3-4 inimest. aga pärast sai head torti ja shampust.

peale kontserti jalutasin ristoga kokku, viisime mu esinemisriiete jäägid autosse ja jalutasime kinno. ehksiis kuidagi poolkogemata sattus pühapäevaõhtusse pöff3. sisututvustus: Los Angelesis töötaval, hip-hoppidusid korraldava promotsiooniagentuuri Guerilla Union juhil, Chan Weisbergil on salajane unistus - saada lavale korraga esinema kõik üheksa skandaalselt legendaarse (ja kahtlemata ka vastupidi) hip-hopgrupi Wu-Tang Clan liiget. Teadaolevalt oli Wu-Tang esinenenud üheskoos vaid paaril kontserdil, peale teist olid super-egodest koosnev bänd omavahel niivõrd tülli läinud, et ülejäänud turnee tuli katkestada. Kuigi Clani kuuluvad räpparite esindajad üritavad Changi tema eesmärgi mõttetuses veenda on jääb eneskindel promootor enda eesmärgile truuks ning see kõik peaaegu õnnestubki. Ääri veeri meelitatakse kohale artistid, meedia ning tulevad ka pealtvaatajad. Kuid eeldatud seitsme tuhande kuulaja asemel on ajalugu ringi kirjutavale kontserdile kohale ilmunud 15 000 fänni, kes piletiraha maksmisest ning korra hoidmisest kuuldagi ei taha. Sündmuste kaootilises käigus on lisaks süüdi parajast pahalasest räppar Ol Dirty Bastard oma kru-ga, kes nõuab, et ilma droogideta ta lavale ei lähe, ähvardades sellega kogu üritusele joont alla tõmmata. Denis Henry Hennelly ja Casey Suchani ligi 20ne sündmust jälginud kaamera materjalist kokku lõigatud hip-hopdokumentaal suudab ühest segaduseks paisuva peo kirjeldamisest luua närvesöövalt põneva ning kaasahaarava kogemuse. Ol' Dirty Bastardi luigelauluks jäänud kontsert tegi ajalugu ning ROCK THE BELLS kannab kahtlemata elle sündmuse erilisust edasi ka kinolinal. ja jällegi, vägagi hea film oli. tõetruu ja ehmatav ja hea muusikaga ja laheda olustikuga. pean nõustuma teiste kommenteerijatega: supernaturali freestyle oli vapustav. mees räppis kõigest, millega käsi kokku puutus, ja seda sõna otseses mõttes. nokamütsidest ja veepudelist ja kaelaketist kah. ja inimesed olid hirmutavad. mulle meeldis, hea filmikogemus. mis siis, et kontserdist oli hull väsimus peal ja haigutus külastas suht tihti.

aga see nädal on nii mitu trenni mille hulgast valida, appikene. kuigi rockstaaris ma olen juba mitu korda käind ja kava suht tean. valik on siis kolme vahel praegu: cardiodance vs dancefeeling vs ragga. martha, aita mind?

aga eile õhtul peale kontserti sain endale lapse. leidsin riidekotist väikese kilekoti ja kilekoti seest tillukese punase jõulutähe. panin talle nimeks artur ja praeguseks on artur külastanud niguliste kirikut, tukkunud risto öökarbil, olnud terve päeva tööl ja täna ööbib ta mu arvutilaua peal torni otsas. ja kõige tipuks välja näeb ta nii vapustavalt armas kah.

suht uni on, silm on lausa pea-aegu kinni. aga pole muret, küll need äratuskellad homme helisevad:) igastahes igavlemisreedest sai hoopis palju head. peale info, et kauanägemata janek on kodus gripis, omandamist, valisin kauaigatsetud ullabriti numberi kes oli juhuslikult täiesti linnas ja õhtuks täiesti vaba. niks-naks sai pöffikultuuri kasuks otsustatud ja nii lugesingi talle 8 minutit netist pöffikavasid ette. jahh, mul on tõesti viimane aeg elisa 2,20 kõnedelt diili 0,79 kõnedele üle minna :P leppisime kokku pariisifilmi ja kohtumise linnas. veidi hiljem muidugi selgus, et pariisifilm on pöffi suht kõige popim film, ja seda ei saa, võtsime siis paremuselt kolmanda, sest teine oli vist mingi õudukas-ulmekas (ja seal lubati verdtarretavaid stseene) ning seda ei tahtnud. igastahes filmialguse planeerisime keskööle. vahetult peale seda otsust regeeris elisa (mitte mobiilioperaator, kursaõde :D) mu nukrale MSNinimele ja tuli kiire eksprompt otsus enne kinotrehvi ka tema kesklinnaelamu üle vaadata.

viskasin õeraasu linna ja läksin seiklema. elisa superlukskorter (korteripede ütleks, et that place has potential!) sai põgusalt üle vaadatud ja köögis pakuti õuna-kardemoni (oli vist) teed meega ja toredat juttu peale. pool tundi oli ILMNÄHTAVALT liiga lühike aeg külastuseks, teegi sai napilt-napilt otsa. tuleb veel, ja pikemaid, ausalt! edasi liikusin roosikutsu tänavat mööda kesklinna poole, ühinesime ullabritiga mingi hetk grupiks ja hakkasime head kohta otsima. üllatuslikult oli kaheksas (inimeste) uputus ja nõnda läksime ronisime hoopis moskva alumisse kohvikusse, sest turva väitis et ülemine resto on täis. võibolla ei meeldinud talle meie näod.... no igastahes kohvikus läksid loosi jäätee ja piparmündilatte (maitea, mis värk, aga ma olen 4 korda elus piparmündilattet tellinud ja ainult ühe korra actually saanud latte, kus nagu oleks piparmünti! aga nohh.. 7-8tk suhkrut võib vast seda lisamaitset veidi moonutada. eniveeeeis, seltskond oli jälle super-luks ja jutt jooksis. edasi liikusime kinno.

sihiks kosmos ja filmiks aura. otsemuidugi, nagu mu pöffipostituste puhul juba traditsiooniks, kodulehelt sisututvustus: Esmapilgul lihtsakoeline kriminaaldraama köidab esimestest minutitest alates omapärase saladusliku ja ähvardava õhustikuga. Film räägib epileptikust taksidermistist, kes unistab täiuslikust kuritööst, saatuse tahtel satubki ta peale ulatuslikule raharöövile ja kavatseb kehtestada mängus omad reeglid. Filmi reeglid ei lase aga vaatajal tegevustiku kulgu ette ära aimata. Käesoleva aasta suvel surnud režissöör on filmile kirjutanud ka stsenaariumi ja selles mõrasid leida pole just kõige lihtsam ülesanne. Mõrkjamaitselist põnevikku täiustab Ricardo Darini rollilahendus. AURA on peategelase sõnul epilepsiahoole eelnev seisund, kus aeg näib peatuvat ja tegelikkus paljastavat oma tõelise vormi. Möödunud aasta suurimaid Ladina-Ameerika kinohitte pälvis Argentiinas 6 rahvuslikku filmiauhinda, nende hulgas ka parima meesnäitleja, parima filmi, parima lavastaja ja parima operaatori preemia. kummaline film oli. sesmõttes kummaline, et see oli TÕESTI hea film, kuna stoori oli tõepoolest super ja koguaeg oli selline natuke kriipi, aga mitte otseselt õudne, pingeline noh. et midagi juhtub nüüd ja kohe aga tegelikult eriti ei juhtunud. aga samas oli see ka halb film, sest see oli lihtsalt uskumatult pikk, väsitas täiega ära oma pingekruttimisega ja kinos oli jalgadele õudselt vähe ruumi kah. see kaa ei meeldinud, et subtiitrid olid inglise keeles ja kadusid õudselt kiiresti ära ja see, et täiesti ilma mingi süüta (noh... enam-vähem) inimesi seal vähemalt 8 surma sai, võibolla ka rohkem, aga niipaljude jagu oli laipu/autoukse vahelt voolavat verd. üldiselt, filmi pikkus oleks võind vabalt 2h15m asemel ka 1h olla, saaks mult vast hetkel paremat vastukaja. aga filmi lemmiktegelane oli lambamaias hundu ning loodetavasti me võidame ullabritiga mõlemad N92 vms telefonid endale selle eest, et me filmi lõpuni vastu pidasime ja magama ei jäänud.

ma olen viimasel ajal kuidagi kurvem. mitte, et midagi oleks otseselt halvasti või nii, aga lihtsalt, kurb tunne on. tööl on kurb, sest ma ei ole nagu seltskonnas sees. eitea, kas mu iseloom ei meeldi või häirib mu pesamunastaatus aga pidevalt on selline veidi autsaideri tunne. see, et ma mingihetk peaks lahkumisavalduse sisse andma, häirib kaa. mul ei ole juba uut kohta olemas, kuhu minna ja see hirmus altvedaja tunne on ka. kuigi hinges ja südames olen juba otsuse teinud. aga elu üleüldiselt on mul küll üksik. mu lähedased sõbrad on mu unustanud ja mu poiss-sõber ei taha muga nädala sees üldse tegemist teha. hea, et on kool ja trenn ja töö ja telekas, millega aega sisustada. aga hinge need ei täida. hing on tühi ja tahab armastust ja hoolimist. koguaeg on selline nutu-äärel tunne lihtsalt. tegemist on vist sügismasendusega. vähemalt on mul mu tibu autoke, kes mind veel jätnud ei ole.

tibukesele sai täna lausa terve päev pühendatud. hommikul tööl hakkasin kohe asjandama. helistasin kaskosse ja uurisin ja siis helistasin klaasitöökodadesse ja uurisin veel. ja nii ongi, et homme keskpäeval saab lasnamäel autoveris minu super-audist hoopis tutika esiklaasiga audi. mul on küll üks mobiilseparkimise kleeps laual juba ootamas, aga see ammusest ajast ja radiolinja oma. peab vist kuhugi küsima minema, uuest aastat vahetan niikuinii võrku. eniveis. kui autoveris registreerimas käidud sõitsin järvekeskusesse einestama ja seal läksin redfordi kojamehi valima. ja selle spets margi kojamehed ei sobinud mu autole sest mul on mingi värrrrdjad "easy-clip" kojamehevarred, mille kasutamine on lihtsast klõpsust ikka väääga kaugel. niiet jah, laupäeval siis boschi shoppama jälle, uuele esiklaasile vanad kojamehed ei lähe teps mitte. siis igastahes orgunnisin veel veidi ja tänu gerlyle sain reedeõhtusse pesulaaja, täiesti super! ei saa ju klaasi räpase autoga vahetama minna :)

aga praegu kuulan selle uue bondifilmi themelugu (kurat, see alguseanimatsioon oli nagu Eriti Rokk! fännasin sajaga) ja mõtlen, et millest ma mõtlesin kirjutada päeval. ma tavaliselt mõtlen oma kirjutamisteemadest (mis ei ole päevategevuste seotud) autoroolis liigeldes. mõnikord mõtlen nii põhjalikult, et unustan liiklust sügavamalt jälgida ja teeotstest sõidan ikka alatasa natuke mööda. aga praegu ei tule küll midagi kirjutamisväärset meelde. ainult see et täna on reede ja mul ei ole nagu jälle eriti mingeid plaane (veel?) :(